Find me at..

http://www.merrific.net

Viis kuud..

..ja paar päeva peale on möödas sellest, mil minu papud Ameerika pinda katsusid. Ja alles nüüd suudan ma oma viimase nelja nädala pildid ja natuke juttu siia kirja panna. Kuigi ausalt öeldes ei taha ma seda ka hetkel teha.. Lihtsalt liiga raske on. Nende viimaste piltide ära postitamine lõpetabki minu jaoks nagu ametlikult selle peatüki mu elust. Ma olen hetkel oma eluga siin Eestimaa pinnal juba täitsa rahul aga mingi tükike südamest jäi siiski sinna kaugele. Ja usun, et ega seda ma enam tagasi saagi. Tuleb lihtsalt õppida elama nii ja võtma seda kõike kui ilusat mälestust. Olgem ausad, ma ei mäleta enam väga detailselt mida ma oma viimasel neljal nädalal korda saatsin aga tänu piltidele saab mingi aimu. Panengi kirja täpselt piltide järgi (õnneks märgin alati oma piltide kaustadele juurde ka kuupäevad, tubli tüdruk Merlin!) ja ajalises järjekorras ja nii palju kui mäletan. Oeh.. Alustame siis..

20.juuli. Käisime Luisaga Fun.-i kontserdil. Piletid saime taaskord mingi megamõnusa hinna eest ja veel ilusti katuse alla istekohtadega. Ilm keeras ühel hetkel seal nii ära, et kontsert taheti ära jätta. Meil oli inimestest murul/palja taeva all nii nii kahju. No selline vihm oli, et katuse kaudu lihtsalt kukkus veepahmakaid alla ja välku lõi/müristas mis hull. Õnneks tuli Fun. siiski lavale ja hoidis tuju maksimaalselt üleval kõigil! See kontsert oli lihtsalt uskumatult hea! Ega ma nendest väga palju ju enne teadnud. Luisal oli plaat ja kontserdile sõites panime plaadi peale ja viisime end lugudega kurssi. Aga kõik lood on lives ikka mitmekordselt head! Kogu õhtu oli puhas nauding! Mina tubli täisealine ostsin oma armsale alaealisele ka õlu ja puha, et nauding ikka veel rohkem max oleks. Igatahes ainult head sõnad ja mõtted ja mälestused sellest imelisest õhtust. Konkreetselt oligi kõik FUN!

27.juuli. Luisa ärasaatmispidu. Kuigi ta veel ei läinud kuhugi, siis pidi peo enne ära tegema, sest paljud meist tilkusid ükshaaval juba minema ja ta tahtis ikka kõik koos veel tähistada ju. Avastasin sel õhtul, et ma ei oska šampa pudelit avada. Puhas huumor. Igatahes oli kõik väga meeldiv ja tore ja meeleolu ei olnud kurb ega midagi. Me lihtsalt keegi reaalselt ei tahtnud seda aktsepteerida, et me üksteist varsti enam igapäevaselt ei näe. Ma ei suuda seda siiani uskuda, et ma pole mõnda oma armsatest juba üle 5 kuu näinud! Kõik oleks olnud nagu alles eelmine nädal. Oeh.. Igatahes Luisale kingituseks tegime Starbucksi termostassi, kuhu mina siis pistsin sisse suure hunniku meie ühiseid pilte. Oi kuidas ma sellega vaeva nägin. See-eest tulemus oli seda täiega väärt!

28.juuli. Viimane päev Sarahga, sest tema lennuk koju Saksamaale läks 29.juuli. Nautisime maitsvaid maasikaid, käisime maniküüris-pediküüris ja sõime viimast õhtusööki Chipotles. Mani-pedi tegid meile väikesed asiaadid muidugi, kelle näpud käivad no nii kiiresti! Mul oli tohutult kahju, et lallud helikiirusel valmis said, sest massaazitool, mille peale istusime sel ajal, oli lihtsalt maailma mõnusaim! Praegu mõeldes tuleb ka kananahk ihule. Aa ja sellest korrast armusin ka mina ära OPI lakkidesse! See lakk, mis mul sõrmeküüntel, ilutseb ka nüüd minu kapiääre peal. Ideaalne! Sõitsime sel päeval ka veel Anika juurest läbi, kellele tegin lahkumiskingituseks samasuguse termostassi nagu Luisale aga kahjuks unustasin pilti teha. Anika on mulle ka mitu korda ise sellest tegelikult pilti saatnud, et kuidas tal see koguaeg tööl kaasas on ja ma siis talle alati meenun. Nii tohutult armas (ja kurb). Oeh.. Õhtul läksin Sarah juurde ja aitasin tal pakkida. Ilma minuta poleks ta oma asju absoluutselt kokku saanud ju. Nii tubli abiline olin! Õhtul me veel täielikult headaega ei öelnud, sest ta pidi 29ndal veel korraks mu juurest läbi tulema, et mu perega hüvasti jätta. Ja oi kuidas mul siis pisarad voolama hakkasid kui ta viimast korda mu ukse taha tuli. Mitte kellegi teise ärasaatmisel ma nutma ei hakanud aga Sarahga oli ikka teisiti. Ma ei kujuta ette milline mu aasta ilma temata oleks olnud. Mu parim ja lähim naabriplika! Ja kõik need mälestused meie "mängukohtingutelt", sest tema poiss ja minu Ethan olid ju siiski parimad sõbrad (tänu meile muidugi:D). Tegin Sarahle kingituseks 2 scrapbooki lehte (sest ta tegi endale scrapbooki USA ajast), kus ühel lehel siis ongi poiste pildid ja teisel lehel siis pildid minust keel suust väljas. Me tegin alati nii. Ja Sarah arvates oli see nii naljakas, et ta ise tahtis ühte sellist lehte. Ilmselgelt tuli mul tema soov täita!

30.juuli. Käisime kinos ja haarasid kaamera kaasa, sest ilmselgelt oli vaja seda jäädvustada. Luisa oli mu ustav kinosõber ja viimastel kordadel hakkas ka Viktor armsalt kaasas käima. Sõitsime tema pärast lausa kaugele kinno, et tal oleks lähemale tulla. Haha. Huumor pärast kino oli muidugi see, et me parkisime Luisaga oma auto nii ära, et pärast kino polnud õrna aimugi kuhu minema peame ja siis armas Viktor sõidutas meid lõpuks õigesse kohta. Saate aru jah, konkreetselt sellised parklad ja süsteemid seal olidki, et võib oma auto täitsa ära kaotada! Oeh.. Kuidas ma igatsen ameerika kino.. (aga mitte piletihinda! haha)

3.august. Viimane õhtusöök Viktoriga. Mälestuseks sai ta meilt kolm hernest (: nunnud eks? Ja rootslased on ikka ilusad inimesed. Ja üldse toredad inimesed. Ma võiks Viktorit teile ette ja taha kiita. Parim meessoost sõber, keda endale tahta võiks, päriselt! Palun ärge saage nüüd valesti aru. Meil ei ole mingisuguseid sügavaid tundeid. Vaid ta lihtsalt ongi selline sõber, kellega võib rääkida kõigest ja teha mis iganes pulli, ilma et imelik hakkaks. Kahju, et ta teispool merd ainult elab.

4.august. Käisime Liz'i ja Andrea'ga väikesel väljasõidul Harpers Ferry, West Virginias (sain ühe uue osariigi jälle ära külastatud, jeei!). Olin näinud mõnda pilti sellest kohast ja nii ilus oli, et tahtsime ka ilusat lootust vaatama ja pilte tegema minna. Preilidele kohaselt panime muidugi kõik kolm kleidid selga ja kui kohale jõudes avastasime, et tegu on rohkem sellise matkamise kohaga ja nii, siis oli hämming päris korralik. Me ei sulandunud seal ikka üldse massi. Kõik olid oma dresside ja tossudega. Natuke oli nagu piinlik ka aga teisest küljest oli jälle täiesti ükskõik. Kahju oli ainult sellest, et see üks mäetipp, kuhu tegelikult minna tahtsin oligi nagu matkaraja lõpus ja sinna autoga ei pääsenud. Kurb. Aga oh well, ilm oli lihtsalt imeline ja tüdrukud olid toredad ja veetsime seal väga mõnusalt aega. Mul tegelikult on ligi 200 pilti kaustas sellest kohast aga ma ei osanud siia ühtegi välja valida, seega olen edev ja peate ainult minu passimisega leppima. Enne koju minekut pidin muidugi frozen yoghurtist läbi käima, et sealt endale õhtusöök kaasa osta. Oeh.. kuidas ma oma Menchie's froyo'd igatsen!!!

5.august. Taaskord üks kontsert. Nimelt, One Republic! Kusjuures mitte keegi mu semudest ei tahtnud sinna minna ja nii ma siis Facebookist au pairi kommuunist endale ühe austraalia tüdruku leidsingi, kes mind enda seltskonnaga kaasa võttis. Nii veider kuidas usas oligi nii, et saab netist endale tuttava ja lähed kontserdile ja juba oletegi sõbrad ja võite lobiseda täiesti ilma piinlikust tundmata. Seal olid piletid juba vähe kallimad, seega suurepärased kohad polnud aga ajasid asja täiesti ära! Pilte väga ei teinud kuna polnud mõtet, mõned videod arvutis on aga neid siia jälle panema ei viitisi hakata. Peate lihtsalt mu sõnu uskuma kui ma ütlen et, et kontsert oli MEGA! Armusin sellesse koosseisu nüüd veel rohkem ära kui enne. Nad tegid igasugu lugusid, nii vanemaid kui uuemaid ja lihtsalt iga viimane kui üks oli super hea!

7.augustil käisime Ethaniga liblikaid vaatamas. Oligi selline koht, kus nad kõik vabalt ringi lendasid ja võisid iga hetk ka Sinu peale maanduda. Neid oli seal mustmiljon! (Okei, mitte päris niii palju) Poisil oli väga lõbus ja minul oli ka väga põnev neid pildile püüda. Ilm oli PALAV! Higistasime mõlemad nii mis kole. Aga väga tore oli poisiga nii aega veeta (: Oeh.. ta oli mul ikka nunnukas.

8.august. Üks minu unistus täitus! Sellesama austraalia neiuga, kellega One Republicu kontserdil käisin, hakkasin rääkima, et paari päeva pärast Justin Timberlake kontsert ja keegi ei taha minuga tulla, sest piletid nii kallid ja tema selle peale, et.. "mina tulen!" Ja nii oligi. Esmaspäeval käisime ühel kontserdil ära, teisipäeva õhtul ostsime juba uue kontserdi pileteid ja neljapäeval läksimegi Justini kontserdile. Maksime piletite eest muidugi umbes $100/tk ja kohad olid kuskil kaugel ja kõrgel aga who cares!? It's Justin Timberlake for God's sake! Aga kontserdile saamisega oli muidugi omaette ooper. Teekond minu kodust sinna staadionile peaks võtma aega 40minutit aga meil võttis see aega 3tundi!!! Jep, selline liiklus oli lihtsalt. Seega me jäime ligi poolest kontserdist ilma. Kerisime autoaknad vahepeal alla, kui staadioni kõrval olime, ja kuulasime siis sealt seda. Lõpuks kui pargitud saime, siis jooksime ülehelikiirusel staadionile ja hakkasime oma kohti otsima ja siis ei osatud meid kuhugi juhatada ja solgutati ühest kohast teise aga lõpuks saime ikka õigetele kohtadele ja nauding võis alata. Ma tõesti ei oska seda sõnadesse panna. Olen Justinit fännanud põhimõtteliselt oma 7.eluaastast alates ja nüüd, teda päriselt näha ja kuulda, uskumatu. Nagu ma ütlesin - täitunud unelm! Sellel hetkel seal ununes see 3-tunnine ummikutes istumine täielikult ja võtsime viimast, mis võtta andis. Ahjaa, lisaks Justinile oli ju Jay Z ka seal. See oligi neil nagu kahe peale kontsert. Korda mööda käisid ja tegid oma lugu. Pärast kontserti vaatan ja kuulan Jay Z ka hoopis teistmoodi nüüd. Mõlemad olid lihtsalt sõnuseletamatult perfektsed! Koju jõudsime pärast kontserti kuskil kell 2 öösel alles ja järgmisel hommikul oli jälle tööpäev. Päris mõnus. Õnneks mul pere suhtus väga okeilt sellesse. (:

10.august. See oli siis viimane kord kui Luisat nägin. Tal oli vend ka külas (läksid pärast seda mööda ameerikat reisima) ja Bianca oli ka koos meiega. Meie kõigi viimane külastus Cheesecake Factorysse ja viimased juustukoogid. Ja pärast tegime ka viimase kinokülastuse. See oli ilmselgelt kohustuslik, arvestades seda kui palju me Luisaga kinos käisime. Biancat nägin ühel õhtul veel, kui sõitsin talle külla head-aega ütlema ja kingitust üle andma. Aa see Minion keda laual näete oli üks lisakingitus minult Luisale, sest ta fännas neid täiega (: Ülikihvt tegelane mu meelest!

11.august oli minu viimane pühapäev Ameerikas ja sel päeval külastasin viimast korda oma armsat DC-d. Tegime Triinuga ühe mõnusa Sunday Funday. Väljas oli megapalav aga otsustasime siiski Capitolile lähemale kõndida. Pean häbiga tunnistama, et ma ei käinud kunagi Capitolis sees ega seal lähedal, väga väga kahju sellest. Aga õnneks suutsime capitoli reflecting poolini välja kõmpida ja mõned pildid mälestuseks ära teha. Sealt edasi suundusime Waterfrontile, kus siis vaikselt dringitasime. Hästi ilus ja chill koht ja olin kurb, et enne sinna koos Triinuga ei olnud sattunud. Tähendab ma olen seal ise käinud ja ka koos Triinuga korra jalutamas aga just sinna baari mõtlen. Ma olin tegelt üsna tagasihoidlik oma kokteilidega, sest pidin ju pärast koju sõitma ja kuigi usas võib promilliga sõita, siis ma olen nii korralik, et ei julgenud väga. Aga kuna Triinu semu tegi seal neid kokteile koguaeg ja mingi eriti soodsa hinnaga, siis ikka tuli üks ja teine ja kolmas jne. Aga koju ma sain ja see oli  kõige tähtsam, eks. 

Ja ongi minu pildialbumid otsa saanud. Teate ma ei hakka oma kirjutatud teksti isegi üle lugema, sest ma lihtsalt ei taha ja ei suuda ja arvan, et hakkaksin nii palju seal parandama. Seega saate kogu jutu nii nagu mul praegu just torust tuli. Oeh.. (panite tähele mitu korda ma ohkasin siin?) Appi ma ei taha seda postitust ära lõpetada! Ma isegi ei tea, kas ma teen veel kunagi mingi "järelkaja" postituse või on see liiga raske mu jaoks. Aga kui ma isegi teen sellise postituse kunagi, siis selle leiate selliselt aadressilt nagu: http://www.merrific.net Hakkasin blogimist igatsema ja otsustasin uuesti otsast alata. Seega kellele meeldis minu tegemisi siin piilumas käia, siis ehk leiate ka midagi huvitavat sealt uuelt aadressilt (: Kuigi see välismaise elu blogi oli ikka midagi hoopis muud, kui see, mis nüüd teen. 

Lõpetuseks. Käisime ühel ilusal päeval perega pilte tegemas ja kuigi ma üldjuhul enda blogis ühtegi pilti oma nunnudest ei jaganud, siis nüüd teen erandi. Need pildid on liiga armsad mitte-jagamiseks! Ja neid vaadates hakkab mul kohe eriti kurb ja topelt suur igatsus tuleb peale. Teate kui raske on näha kahte silmatera kasvamas ja arenemas ja siis äkki ühel hetkel on kõik. Enam sa ei tea, mida nad teevad ja kui pikad nad on ja mis targa uue sõna nad on ära õppinud või millal beebi oma esimesed sammud teeb. Läbi.  Finito. Mismõttes!? Sellega on nii raske leppida! Aga tuleb. Püsib vaid lootus, et ehk ühel päeval me kohtume taas ja ehk nad mäletavad mind! (Kuue kuune ei mäleta muidugi midagi..) 

Mu kallid sõbrad. Aitäh, et olite minuga mu seiklustel kaasas ja mulle toeks (: Muahh!