Teie keerasite..

..seal Eestis täna kella aga meie siin jäime ikka oma aega. See tähendab, et ajavahe muutus seitsmelt tunnilt kuuele. Järgmisel nädalal on aga meie kord ajas tagasi minna ja siis on jälle all back to normal.  (Märtsis muide keeratakse siin juba teisel pühapäeval kella aga teie teete seda alles viimasel pühapäeval - see tähendab 8-tunnist ajavahe kolmeks nädalaks!)

Ega mul midagi muud tarka öelda ei olnudki, kui vaid seda, et täna juhtus miskit, mille tõttu olen hetkel täiesti rivist väljas ja seega vabandan juba ette-taha ära, et peate tõenäoliselt järgmist postitust veel mõnda aega ootama. Olen oma postituste tegemisega küll juba praegugi ajast täiesti maas aga luban, et kunagi need ära tulevad.

Ps. Sealt <- vasakult leiate viited minu twitterisse ja instagrammi, mida uuendan kindlasti tihedamini kui seda kohta siin. Ühe pildi lisamine või 140 tähemärgi pikkune säutsu kirjutamine on ju palju lihtsam ning vähem aeganõudvam.

Olge kallid.

Täpselt kahe..

..kuu pärast on Kairi lennuk juba mitu tundi tagasi maandunud ja ma ei jõua seda ära oodata! See on kui dream come true, et ma saan koos oma kõige kallima Katuga Ühendriikide pinna peal viibida ja kogu seda olustikku siin nautida. Ja oi see aastavahetus, mis meil tuleb! Nagu filmis. Oh we're gonna have so much fun (:

Keerame nüüd ajas tagasi kaks nädalat: Pärast New Yorki ootas mind ees kõigest nelja päevane töönädal. Tundub nagu lihtsam kui muidu, eks. Aga vastupidi. Kuna nii poiss kui ka pereema olid suutnud haigeks jääda (viimase kuu jooksul on olnud vist ainult üks nädal, kus poiss haige poleks olnud?), seega oli minul mitu korda raskem. Kes teab, see teab. Ega ma ei viitsigi sellel teemal rohkem peatuda.. Niisiis..

Kahekesi on meil väga lõbus!

Reedel tuli pereemale sõbrants külla ja tellisime jälle hiinakat. See magus-hapu kana on ikka nii nii hea ja õnneküpsis ka! Kojutellimistest veel.. Ükspäev tellisime Kreeka kööki ja proovisin siis nende nii öelda "võileiba", see oli vist üks parimaid asju, mis ma siin söönud olen! Yum yum yum! Ja taimetoitlaste pizza on ka üllataval kombel ülimaitsev. Peaaegu et sama hea kui Steffani oma (okei, sorry, võtan sõnad tagasi). Üleüldse söön ma viimasel ajal liiga palju saia (ja jahutooteid) siin.. Pean sellele lõpu tegema!

Laupäeval toimus minu esimene sotsialiseerumine. Sain kokku ühe Austria tüdrukuga ja käisime kinos Looperit vaatamas. Läksin seda filmi ainult Joseph-Gordon Levitti pärast vaatama, sest ma polnud enne isegi mitte treilerit vaadanud ja olin filmi lõpus vägagi meeldivalt üllatunud. Me ei teinud Magdalenaga nende kahe tunni jooksul mitte ühtegi piuksu, sest see film vajas täielikku keskendumist. Kui keegi küsib, millest see film rääkis, siis usun, et kõige targem soovitus oleks see lihtsalt ise ära vaadata, sest seletada seda.. mis seal toimus.. pretty much võimatu. Pärast kino võtsime väikesed kohvid-kakaod, jalutasime Rockville "kesklinnas" ringi ja lihtsalt lobisesime mitu tundi k õ i g e s t (tühjast-tähjast). Õhtul pidin algse plaani kohaselt ühe mehhiko tüdrukuga DC-sse välja minema ja ka Magdalena kutsus mind õhtuks mingisugusele majapeole aga koju jõudes ei olnud ma enam kummastki variandist väga vaimustuses, tahtsin lihtsalt pikali visata ja puhata.

Pühapäeval läksime selle sama kino-Magdalena ja veel kahe neiuga pealinna loomaaeda. Nägin magavat pandakaru! Ja veel igasugu tegelasi, keda sellises kohas üldjuhul kohata võib. Tegime kahe tunniga peaaegu tervele pargile tiiru peale ja hiljem vajas iga pisikene samm juba väga suurt pingutust.

Järgmine kord istun O sisse ja teen pilti, luban!

prantslanna Marine, ukrainlanna Karina i austrialanna Magdalena.

Punane panda - the sweetest thing (:

Arrrrmastan nende värvi!

Sellist seina tahaks enda unistuste koju.

Ökuuuuuuud!

"Hästi teravustatud, Merlin!"

Pärast sellist kõndimise maratoni lubasime endale muidugi väikese turgutuse! Minu esimene frozen yoghurt (külmutatud jogurt?) Ameerikas! Proovisin Tallinnas YO! jogurtit küll aga teist korda ma seda enam ostma ei läinud ja seega ei olnud ka siin minu ootused just kõige kõrgemad. Sisse astudes nägin aga kümneid masinaid erinevate jogurti maitsetega - pistaatsia, juustukoogi, maasika, šokolaadi, you name it - they had it! Ja ka lisandite valik oli hoopis rikkalikum ning.. parem! Niisiis sinna minu süda jäigi. Nüüd mõtlen (peaaegu) iga õhtu, et tahaks veel!

Eelmise postituse..

..lõpus mainisin oma Suure Õuna nädalavahetust ja just täpselt sellest nüüd üks kokkuvõte tulebki.

Laupäeva hommikul vara üles, 2-tunnine skype vestlus J-ga, asjad kokku, metrooga DC-sse ja sealt bussi peale. Aa ja, tulin metroojaamast välja ning ei saanud absoluutselt aru kuskohas ma olin, sest kui google street viewga enda teekonna järgi vaatasin, siis oli vaatepilt hoopis teine. Küsisin daamilt tänavalt juhiseid ja mulle näidati suund kätte teisele poole teed - olin oma bussipeatusest konkreetselt 20 sammu kaugusel. Bussisõit oli 5h aga ma olin kogu selle aja nii elevil uuesti NY jõudmise puhul, et need tunnid möödusid justkui ülehelikiirusel.

Hüppasin oma (senini) lemmik linnas bussist maha ja helistasin Britile, et olen kohal! Ta oli ka just sinnakanti jõudnud ja üritasime nüüd selle rahvamassi sees üksteist leida kuni ta telefonis äkki hüüdis "ma näen sind!" Ütles, et juuste pärast tundis mu ära. Nii et edaspidi tean, kui kuhugi rahvamassi sisse ära kaon, peaks mind vähemalt lihtne leida olema. Well.. Eestis vähemalt küll ei oleks. Back to the point - Nii mõnus oli Briti näha! Me kaotasime peale seda, kui ta tantsimise lõpetas, üsna täielikult kontakti ja nüüd on ta ka juba viis aastat suurlinnaelu elanud, seega v ä h e m a l t kogu selle perioodi ei olnud me kontaktis olnud. Või noh, internetis olen tal ikka silma peal hoidnud (; Tegime kiire hilise 'lõunasöögi' ja läksime tema juurde ennast valmis sättima (Britil on nii nunnu oma pesa). Oi me olime mõlemad nii väsinud, et jõudsime juba mõelda, kas ikka lähme välja aga teistkorda enam seda küsimust endalt lasta ei küsinud, sest ma olen ju siiski New Yorgis, muidugi läheme! Enne sihtpunkti jõudmist käisime läbi sadamast, kus nägin tuledes Brooklyn Bridge ja üleüldse ilusat vaadet linnale - oh, i m e l i n e !

instaview

Siis tipa-tapa läbi Times Square ja olimegi kohal Iguanas. Selline mõnus mehhiko restoran-lounge-klubi. Sõin oma elu esimest ja parimat Guacamolet ning kõrvale rüüpasin otseloomulikult traditsioonilist maasika margariitat (Maarja, Eestisse tagasi jõudes peame Lime Lounge seda mekkima minema!). Punnud täis, läksime alla korrusele natuke sabasid keerutama. Ei hakka siin privaatsuse mõttes detailidesse laskuma (las jääda natuke põnevust kah) aga võib öelda, et meil oli väga lõbus! Lahkusime üsna varakult kuna Brit pidi järgmine hommik kooli minema. Plaan oli metrooga koju tagasi sõita aga kuna olin juba jõudnud Britile oma armastusest kollaste newyorgi taksode vastu rääkida, siis võttis tema meile hoopis takso. Nii et sain jälle ühe asja oma check-listist maha tõmmata!

Pühapäev oli vara-üles-hilja-voodi päev. Ainult, et rikkust majja ei toodud, seda sai ainult välja viidud. Saatsin Briti kooli ära, võtsin Starbucksist hommikusöögiks šokolaadi-banaani koogi ja kakao ning hakkasin mööda Broadwayd jalutama Soho poole. Muidugi suutsin ka ära eksida aga nii ju õpitaksegi linna õigesti tundma (lohutan ennast sellega)! Kahjuks oli mul ainult 2h aega ning ei jõudnud pooltesse poodidesse, kuhu tahtsin, üldse minnagi. Aga õnneks oli mul ainult 2h aega, seega jäi natuke sente ikka kukrusse alles ka.

Saak Soho-st.

Saime uuesti Britiga kokku, kiire jalutuskäik One World Trade Centeri (formerly known as the Freedom Tower) juurde, kus tahtsin tegelikult 9/11 memoriali näha aga me kumbki ei teadnud, kuidas sinna saab, seega jääb see külastuskäik järgmiseks korraks.

Mõtlesin, et oleks tore selle kivi peal istudes pilti teha. Jep, ilmselt mitte minu kõige parem mõte..

Kuna meil oli üsna tuli takus, võtsime kiiresti suuna Briti juurde tagasi, Brit viskas platakate asemel tennised jalga, võtsime mäkist juustuburksid näppu (näljased nagu me olime) ja poodi taco night'iks materjale ostma. Õhtul tulid tüdrukud veinid näpus külla ja me pakkusime mmm kui maitsvaid tacosid. Väga mõnus õhtu oli, full of girls talk nii inglise ka kui rootsi (5 tüdrukut 7st olid rootslased) keeles. Nad soovitasid mulle, et peaksin NY kolima, mis ma seal "ei-kuskil" ikka kükitan. (Kuigi ma tõesti ARMASTAN New Yorki, siis meeldib mulle ka siin oma pisikeses Rockvilles. Ja noh, NY on ju "kõigest" 5h kaugusel.) Nii lõbusat sädistamist kui ka natuke catfighti jagus kuni kella kolmeni, pärast mida me lihtsalt voodisse kukkusime!

Britu on pildilt puudu ):  But next time we're gonna be on the same picture, right!

Cheers, ladies!

Esmaspäev oli jälle üks ajapeale jooksmine ühest kohast teise. Tegime taaskord Starbucksis ühe hilise hommikusöögi (sest Britil kodus süüa pole, haha)..

Brunch

..saatsin Briti tööle ja jalutasin ise 92th tänavalt kuni 110th tänavani, millest 106-110 läbi Central Parki. Ei julgenud varem sinna siseneda, sest teadagi on seal väga lihtne ära eksida! Natuke mannetu oli üksi jalutada, oleks ju tahtnud ka pilte endast teha kuni siis lõpuks leidsin väikese nurgakese, asetasin oma kaamera kivi peale, panin taimeri tööle ning asusin poseerima. Alguses oli vähe imelik küll aga siis jõudis kohale - ma olen New Yorgis, ma ei tea siin mitte kedagi, ma ei näe neid inimesi kes siin praegu mööda kõnnivad tõenäoliselt enam mitte kunagi - so, who cares! Vähemalt on mul nüüd mälestus ja tõestus seal käimisest olemas.

Selle pildi tegin eelmine kord NY käies. Vot täpselt nii pisike see "park" ongi.

Üksinda metrooga tagasi Briti juurde, kott kaenlasse ja bussi peale. Päris kurb oli ära tulla.. Ja kuigi meil oli koguaeg kiire-kiire-kiire, siis olin pärast seda 48h Suure Õuna linnas, täis täiesti uut energiat ja elurõõmu! Aitäh Brit, et olid parim host, keda endale soovida oskaks! Ja oota ainult! Olen juba varem, kui arvatagi oskad, tagasi! :)

Julgust küll..

..ja ülegi. Tundsin mõnest asjast puudust, seega otsustasin täna kott-pimedas üksinda mööda poolenisti tundmatuid tänavaid miili kaugusele poodi jalutada. Tundsin ennast natuke nagu võõrkeha. Ei oskagi väga täpselt seda seletada aga lihtsalt tundsin kuidas ümberringi on kõik selle maa kodanikud ja siis ma väikese inimesena üksinda kõnnin seal poes ringi ning üritan matsu lahti jagada, et kuskohast mida leida ja mida need hinnasildid üldse tähendavad ning sada asja veel. Ja jäätist kah poest osta ei saanud! Kõik olid ainult suured tünnid või 12 jäätist pakis, phäh. Õnneks on müüjad alati super-mega-toredad-lahked.

Okei, jõuame nüüd siis kõige tähtsama osani. Tahtsite kuulda ja teada minu esimesest nädalast hostpere juures, jah.. Selle postituse kirjutamine on hetkel mu jaoks tegelikult väga raske. Teine siinviibitud nädal on olnud hoopis teistsugune ja mind valdavad tunded on täiesti muutunud ja nüüd tagasi minna selle esimese nädala excitementi juurde.. eks ma üritan. Aga valmistuge pikaks ja detailiderohkeks postituseks nüüd.

Alustuseks.. Ma vist ei olegi veel maininud, et kelle eest ma siin hoolitsen? Mul on siin üks väike imearmas poisiklutt Ethan (edaspidi E), kes saab novembri alguses kaheseks. Ja veebruari alguses saab temast suur vend, sest siia ilma sünnib siis üks pisikene printsess. (:

24.september oli nagu igal aastal, siis ka sellel aastal, minu sünnipäev. Ja ühtlasi oli see ka minu esimene tööpäev. Esimesed kaks päeva „töötasime“ endise au pairiga veel koos, oli kindlasti palju lihtsam ja lõbusam. Siia tulles mõtlesin küll, et ah, sünnipäev on iga aasta, ei peagi see aasta midagi erilist toimuma aga nüüd tagant järele mõeldes on mul kahju, et mu sünnipäev kohe alguses oli, sest ei olnud mul sõpru kellega klaase kokku lüüa ega midagi.. Õhtul käisime hostperega Mehhiko restoranis söömas, kus siis tuldi (taaskord) laulu ja juustukoogiga lauda ja mulle pandi ka sombrero pähe, mis oli mega raske! Pärast söömingut viis Katrina mu au pairide meetingule, mis toimub iga kuu meie kohaliku kordinaatori kodus või kusiganes. Tegime lõkke kohal vahukomme ja sõime neid, mitte midagi erilist. Kuulasin poole kõrvaga, mida mõned tüdrukud seal rääkisid ja tundsin, et I’m too old for this sh*t (sorri emme).

Teisipäev möödus Katrina ära saatmise tähe all. Ei meenugi väga midagi muud selle päeva kohta. Aa! Käisime hommikul E-ga sellises tunnis nagu Fun&fit, seal hakkame käima iga teisipäev ja kolmapäev (aga mitte siis kui lund sajab, sest kui lund sajab on kõik kohad kinni :D), mis on väga hea vaheldus lihtsalt kodus mängimisele ja õues jalutamisele. Pealegi on sinna 1,5km kõndida, seega saan ise ka natuke rohkem liigutada ennast. Loodetavasti võtab pereisa varsti kätte ja lisab mind nende jõusaali liikmelisuse alla! Plaanisin siin ka jooksmas hakata käima aga kui tööpäev läbi, siis juba väljas kottpime ja ei taha väga pimedas joosta. Ehk nädalavahetustel.

Ma vist ei ole veel maininud, et mu hostpere on juudid? Ärge nüüd kohe mingisuguseid eelarvamusi looma hakake. Nad ei ole väga religioossed ega selles kümne küünega kinni aga mingeid traditsioone ikka peavad jms. Igastahes oli kolmapäeval siis selline päev, kus kõik juudid paastuvad (me ei paastunud) ja paluvad andestust oma eelmise aasta halbade tegude eest (juutide uus aasta algas mõned nädalad tagasi) ning õhtul lõpetatakse see paastupäev Break Fastiga. Läksime siis selle puhul ühtedele väga toredatele inimestele külla, kus olid ka täpselt sama toredad külalised. Seal olles tundsin küll, et I love americans! Las nad ollagi teinekord pealiskaudsed ja võltsid aga mulle see ülim viisakus ja sõbralikkus ja alati naeratamine meeldivad. Tänaval jalutades ka inimesed muudkui teretavad ja küsivad kuidas läheb. Ja muidugi komplimendid lendavad sinna ja tänna (olen oma juuste kohta neid juba päris mitmeid saanud – haha, if you know what I mean, Katrina).

Neljapäev on mul peast täiesti uhutud. Seega suundume kohe reede juurde. Nimelt sain kirja oma agentuuri käest, et ühel tüdrukul, kes oli minuga samal ajal NY treeningkoolis, avastati hepatiit-A ja soovitati kõigil kontrolli minna. Reedel käisingi siis esimest korda siin ka arsti juures ära, vaadati ja katsuti ja võeti vereproovi ja kuigi vereproovi tulemusi ei tea siiani, siis on see võimalus, et ma endale hepatiit-A sain, tänaseks juba üsna nulli lähedane. Õhtuti jõuab pereema tavaliselt päris hilja koju, seega tihti tellitakse siin õhtusöök kusagilt restoranist koju. Ja nad muidugi tahavad, et ma erinevaid sööke prooviksin ka. Reedel tellisime siis Vietnami kööki, aga jäin üsna turvaliseks ja võtsin lihtsalt mingi riisi ja kana variandi, vist oli päris hea? (kalamälu)

Laupäeva hommiku veetsin skype’des J, ema ja vennaga. My favourite kind of mornings. Õhtul läksime pereema ja E-ga Targetisse, et mulle toa jaoks asju osta (nägite vist enamus asjad eelmises postituses ära kah). Jõudsime nii hilja koju, et plaani tuli jälle õhtusöögi tellimine. Seekord siis Jaapani köök. Kes mind vähegi teab, siis teab ta ka seda, et minu suhe sushiga EI ole hea! Ühekorra proovisin ja lubasin, et mitte kunagi enam! Aga no võta näpust.. Ma ei oska ju „ei“ öelda. Nad ikka tahtsid, et prooviksin veel ja tellisidki mulle siis sellise söögi:

Okei, kana oli nii kaua hea kuni ma selle kastmeni jõudsin, mille sees seda leotati. Paneeritud juurviljad olid päris head. Riis oli ka (pildilt väljas), nagu ikka, hea. Ja siis proovisin neid sushisid.. võinoh, California rollse. Ja mis ei maitse see ei maitse! Piirdusin ühega. Aga nemad ei jätnud jonni, tahtsid, et veel prooviksin. Nad olid endale tellinud no vähemalt 8 sorti erinevaid rollse? Kogus oli meeletu. Okei, proovisin siis ainult kurgi oma. Ei, ikka ei maitse. Ütlesin neile, et see must asi seal ümber, ma arvan, et ongi see, mis kõik ära rikub. Aga neil oli kollasega ka! „Proovi seda!“ Ma ei tea, mis mul viga oli aga pistsin ka selle suhu ja no andke andeks, lõppkokkuvõte on ikka see, et sushi ei ole minu söök. Nautige teie seda palju tahate, mina selle maitsega ära ei harju.

Pühapäeva hommikul ärkasin pannkoogi lõhna peale! Yummie! Peab siiski tunnistama, et kodu pannkoogid on paremad. Vähemalt sain värskeid(?) maasikaid kõrvale ampsata! Selleks päevaks oli plaan paika pandud - apple picking. Siin väga inimestel oma aias vist õunapuid pole, seega on selle jaoks olemas suured farmid, kuhu inimesed siis minna saavad ja endale õunu korjata ning pärast selle eest veel ka päris head hinda maksta. Aga kogemus omaette jälle. Õunapuud olid hoopis teistsugused! Pigem isegi nagu pisikesed põõsad, mitte puud. Vähemalt need 3 õunasorti, mis me endale korjasime, maitsesid kõik väga hästi. Õuna söömine tekitab hea koduse tunde. Aga tahaks vanaema õunapuu otsast õunu..

Tegelikult ei tohiks ma neist avalikult pilte üles panna. Aga see ju selja tagant (; 

Pisike nunnu. Lihtsalt pidin selle endaga kaasa võtma!

Mis õunapuud need sellised on!?

Nagu ma enne juba mainisin, siis see nädal on hoopis teistsugune olnud. Pisike on pahur olnud, ma ise olen tujust ära olnud. J läks nüüd 3 kuuks Võrru ja seal ei saa nad hästi telefoni kasutada ning see ei tee ka minu olukorda just paremaks. Ühesõnaga võib vist öelda, et olen parajalt homesick. Ei ole veel küll seal maal, et tavai, lennupiletid ja koju tagasi aga lihtsalt kurb on olla, kuna autot veel kasutada ei saa, siis tutvuste leidmine ja üldse kuhugi välja minek on üsna keeruline.. Tuleb vist lihtsalt aega anda asjade kulgemisele. Ega üle öö ei saagi kõik muudatused toimuda. Vähemalt on mul hetkel midagi, mida oodata – nimelt on mul 8.oktoober vaba (mis tähendab minu jaoks 3 vaba päeva), seega otsustasin bussipiletid osta ning nädalavahetuseks New Yorki Britile külla põrutada. Ta juba jõudis mind ka meie plaanidega rõõmustada (: Ehk siis järgmine postitus tuleb tõenäoliselt jälle suure õuna linnast! Aga usun, et teil pole selle vastu midagi, ega ju?

Ja lõpetuseks pilt minu praktiliselt iga hommikusest hommikusöögist. Omnomnomnom.

Enne veel..

..kui ennast kätte võtan ja selle lubatud ning kaua oodatud postituse oma teise nädala kohta uuessaas ära teen, tahan teiega jagada mõnda pilti. Täpsemalt siis detaile minu pisikesest pesast siin majas. 

Kas mul mitte ei ole maailma kõige ilusam voodi? Ja 8 patja! Peale nende kuue "ilupadja" on veel 2tk magamiseks ka.

..ning otseloomulikult voodi värvidega matchivad küünlad.

Tere-tulemast-ameerikasse-korvike hostpere poolt.

I have to get some more pictures! 

Sain juba lennukis koos kassiga elamist harjutada ja nüüd polegi allergia välja löönud! Aitäh, sis.

Need imelikud pistikud..

Just täpselt selle valguse käes oma postitusi kirjutangi.

Shoppamiseks ruumi küll ja veel! (:

Iga tüdruk vajab sahtleid. (;

See osa ehetest, mis minuga kaasa lendas. + muidugi minu kõige tähtsamad kaelakee(ripatsitega) ja sõrmus.

Ma pole siin toas tegelikult veel nädalatki olnud kuna paar esimest päeva pidin külalistetoas veetma. Seega päris paljud asjad vajavad veel juurde muretsemist (nagu nt peegel!) ja natuke kohendamist aga so far so good. (:

Laupäeval käisime Targetis, kus olid müügil sellised pildiraamid, millest enne ainult unistada olen osanud, seega hetkel ongi esmane prioriteet muretseda juurde fotosid mida nendesse toppida saaks!