Olen tänulik..

..sest täna on ju siiski Thanksgiving. Eks selle tänupühaga ole natuke nagu ka sõbrapäevaga. Kas tõesti on aastas ainult üks päev, kus olla tänulik? Ja ainult üks päev, mil oma sõpru meeles pidada? Oleneb täiesti kuidas keegi neisse "pühadesse" suhtub. Ma küll nõustun, et peaksime kõige eest tänulikud igapäevaselt olema ja samamoodi ka oma sõpru igapäev väärtustama aga samas on selles midagi väga armsat.. et inimesed võtavad aega ja pühendavad ennast kõikidele headele asjadele kasvõi üheks päevakski! Eestlastel on, millest eeskuju võtta. Üks asi, mis mulle siin maal rohkem meeldib on kindlasti see, kuidas tänaval jalutades suvalised inimesed vastu tulevad, sulle naeratavad ja tere hommikust või õhtust või ilusat päeva soovivad. Ja kuidas klienditeenindajad leiavad alati midagi, mida sinu juures kiita - olgu see siis midagi seotud sinu välimusega, su saapad, rahakott..

Ja seoses tänupühaga meeldivad mulle muidugi kõik need allahindlused, mis eile algasid ja homme oma täiskiiruse saavutavad! Mina olen juba keerisesse sattunud. Raiskan raha, mida mul tegelikult ei ole. Aga samas millal veel kui mitte nüüd ja siin. Muidugi pean ka sellele mõtlema, et ainult siia Rockville aastaks ajaks kükitama ei jääks ja riigisiseste lennupiletite raha korjata suudaksin.

Eelmisest ja sellest nädalast mul midagi tarka kirjutada ei ole. Eelmine nädal möödus ikka minu mitte-söömise ja ennast-kehvasti-tundmise tähe all, mis lõppes lõpuks ometi täies mahus ära alles pühapäeval. Parem hilja kui mitte kunagi! Nii hea on jälle süüa. Kuigi hetkel olen küll nii täis sellest söögiorgiast, mis meil toimus, et paneb mõtlema võib-olla oleks parem kui ma siiamaani poleks süüa saanud. Või siiski.. mitte. Päris koguaeg kodus kükitanud ei ole, näiteks käisin ära ameerika Vapianos! Kõik oli täpselt selline nagu Eestis. Nii mõnus kodune tunne tekkis kuidagi. Seal olid pildid kruusidest, millele kirjutatud erinevate linnade nimed, kus Vapianod asuvad ja nägin Tallinna kruusi! Soojaks läks seest (: Või oli see mu tee, mis mind seest soojast tegi? Veel käisime ja viskasime pilgu peale KONY2012 aktsioonile, jäime aga vähe hiljaks ja ei saanudki nagu päris täpselt aru, et mis värk nüüd sellega oli.. Igastahes palju punaste särkidega noori. Kes veel pole Kony2012'st kuulnud, siis soovitan teil see youtube otsingusse toksida ja 29:59 pikkune video ära vaadata.

Andke mulle andeks aga elan hetkel tõesti nii tavalist elu, et mul pole teile midagi särtsakat pakkuda. Tänu haigusele olin ka väga homesick ning mõtlesin ainult kuidas tahaksin, et emps või J mind poputaks. Oleks tahtnud oma kodus oma voodis oma teki all lebada ja lihtsalt olla! Aga õnneks läks see faas nüüd ka üle ja saan juba väheke paremini hakkama. Hetkel olen lihtsalt nii ootusärevuses Kairi saabumisest, et millelegi muule enam ei mõtlegi! Ainult ootan, ootan ja ootan, et see 25.detsember juba ükskord kätte jõuaks (:

Minu selle nädala tipphetk! (Hoiatan, Kairi, pool sinu kohvrist saab selliseid asju täis olema, kui siiapoole tuled;))

Peaksin oma kaamerat tihedamini kasutama.. Polegi nagu rohkem pilte, mida jagada teiega. Instagrami ikka riputan vahest midagi.

Mis siis veel.. Aa, täna meil näiteks päike paistis ja õues oli 15C! Sain põlvpükstega jooksmas käia, haha. Milline luksus (: Kui saaksin, siis saadaksin teile Eestisse (ja emmele ning vennale Soome) ka natukene meie päikest! Ikka igapäev särab see vennike taevas. Kraadid hüppavad küll nii 5 ja 20 vahel aga siiski, mõnus. Ei kurda. Okei, läheb igavaks kätte ära.. hakkan juba ilmast rääkima.

Teen nüüd ühe osava lükke ja küsin kas teil, mu lugejatel (kui teid siin üldse on peale paari inimese keda ma tean?), on mingisuguseid soove, millest te tahaksite, et ma kirjutaksin, mis teid huvitab jms. Ma äkki ise ei tulegi kõige selle peale. Preili Karuga rääkides laob ta mulle alati umbes seitseteist küsimust letti. Ootaks siis siia ka küsimusi. Kui Teil(kellel?) on neid.

NB! Ma olen tänulik, et mul on nii armastav ja toetav ja ühtehoidev pere(suguvõsa)! Ma olen tänulik, et minu kõrval on inimene, kes armastab mind sama palju kui mina teda, hoolimata kõigest ja hoolimata vahemaast! Ma olen tänulik, et mul on tänu Temale ka minu teine armas pere! Ma olen tänulik, et mul on sõbrad, kes muretsevad minu pärast, kui siinpool ookeani midagi hirmsat juhtumas on! Ma olen tänulik, et mul on hostpere, kes on nii mõistev ja kelle jaoks on inimesed tähtsamad kui asjad! Ja ma olen tänulik selle võimaluse eest.. 

Meie pisike E..

..sai eelmise nädala esmaspäeval kahe aastaseks! Olen siin ju ainult kaks kuud olnud aga hämmastav on ikka jälgida kui kiiresti pisikesed selles eas arenevad. (Paneb mind mu printsess Liiset igatsema!) Hostema võttis ennast töölt vabaks ja mul pidi teoorias vaba päev olema aga kuna samal päeval oli ka E esimene ujumistund, siis pakkusin välja, et võin ikka koos temaga sinna minna. Väga ei saadaks oma rasedat hostema enam basseini.. Ujumistund on ametlikult kõikidest tundidest minu lemmik! Mõnus on ju ise kah korra nädalas basseini saada. Ja see tund on mulle rohkem trenn kui poisile, kui nüüd päris aus olla. Aga mina ei kurda! Tulengi musklitega tagasi. Päev oli imeilus! Päikseline ja soe. Kahjuks venis E lõunauinak nii pikale, et meie loomaaia plaan kukkus natuke haledalt läbi. Jõudsime sinna hämaras ja 10minutiga oli kottpime. Nägime hülgeid ja hunte.. Appi! Üks hetk äkki märkasin valget hunti enda poole kõndimas ja kuna oli pime, siis võrku algul ei näinudki. Tilgad olid juba peaaegu püksis, ausõna :D Ja siis hiljem ilmus hall hunt ka veel välja. Paras adrenaliinilaks pimedas loomaaias käia. Uskumatu aga neil ei olnud korralikku valgustust noh. Seejärel läksime 2AMYS-se, selline mõnus pitsakoht ja oi kui imemaitsev pizza. Teate küll neid Steffani pizzasid, millest mina suudan tavaliselt veerandi ära süüa eks. Seekord jäi mul pizzast ainult üks amps alles! Vot täpselt nii hea! Issand, ärge nüüd muidugi valesti aru saage, ma armastan Steffani pizzasid ka! Vahe lihtsalt selles, et kui Steffi pizzad on paksud, siis see oli imeõhuke. Kõhud täis, sõitsime koju magustoitu sööma. Hostema meisterdas pisikesele E-le Elmo šokolaadikoogi! (Elmo siin, Elmo seal.. Tõsiselt kohe) Ma kartsin, et äkki E ei ole nõus Elmot sööma aga õnneks siiski oli.

Hea näeb välja aga mitte eriti isuäratav, eks. Maitses see-eest väga hästi.

Õpetasin E-le selgeks, kuidas eesti keeles "kaks" öelda.

Minu lemmik pisike plika, keda väga väga igatsen. (Loodan, et emme Liina ei pahanda?)

Kolmapäeval käisin siis ära oma esimesel live kontserdil Ameerikas. The Script! Niiiiiiii hea! Ma ei olnud enne nende tulihingeline fänn aga oli paar väga südamelähedast lugu nende repertuaarist, seega otsustasin minna. Ja ma ei kahetse oma otsust absoluutselt! Pärast kontserti on arvutist koguaeg repeati peal nende lood. Lives on alati kõik muidugi mitmeid kordi parem (: Kellel tekib võimalus neid kunagi kuulama/vaatama minna, siis DO IT! 

Minu armas kontserdikaaslane Natalie (:

Veel viimane bändiliige laulis hüvastijätuks.. Valgustus oli super!

Neljapäeval otsustas enne tööpäeva lõppu mu tervis üles öelda. Kohe nii paha hakkas, et hostdad võttis poisi enda kätte, et ma saaks oma tuppa puhkama ära minna. Kurb on aga see, et jäin ka meie au pair meetingust ilma, kus just seekord käis üks reisifirma reisimise võimalustest rääkimas ja kohalolijate vahel loositakse ka üks reis välja. Veel kurvem on aga muidugi see, et ma pole siiamaani (nädal hiljem) terveks saanud. Midagi süüa ei saa, kohe hakkab kõhus keerama ja tahaks sõna otseses mõttes näpud kurku ajada. Sai, jogurt ja riis on praktiliselt ainukesed asjad, mida saan süüa. Koguaeg on näljatunne peal. Aga uskuge mind, see näljatunne on kõvasti etem sellest kõhuvalutundest. Käisin arsti juures ka, sain mingid tabletid. Ehk hakkavad varsti aitama.

Laupäeval otsustasin ennast siiski kodust välja ajada, tundus, et päris okei on olla. Tegime Sarahga ühe korraliku turistitripi. Käisime Arlington National Cemetery's, kel huvi, googeldage. Väärt koht. Kõnnid ringi seal ja vaatad, kuidas kõik turistid muudkui pildistavad aga kui võtad hetke mõtlemaks sellele, et iga selle pisikese posti alla on maetud inimene, paneb natuke teisiti asju nägema. Sealt edasi otsustasime niiöelda kesklinna (Valge Maja poole) jalutama hakata, sest avastasime, et me mõlemad armastame jalutamist. Enamus inimesed siin on väga laisad (ka au pairid), kes sõidavad igalepoole autoga, ka selleks, et paarsada meetrit liikuda. Jalutasime.. jalutasime.. Hakkasime National Monumenti poole jõudma, kui mainisin Sarahle Reflecting Pooli ja ta polnudki seal käinud! Ilmselgelt tuli seal siis kohe hunnik pilte teha. Ilmaga meil vedas! Mul oli oma kampsuniga isegi palav.. Lõpuks hakkas näljatunne häirima ja läksime sööma, mis oli minu jaoks muidugi suur viga, sest sellele järgnesid jälle valud. Tahtsime veel õhtul kinno minna aga sinna jõudes ootas meid ees oi-oi-kui-pikk järjekord, läksime ikka seisma sinna ja siis kassani jõudes selgus, et film väljamüüdud. Aga oligi parem.. sain koju magama tulla, sest enesetunne oli nagu ta oli.

Vaatad ühele poole..

..ja teisele poole. Lõpmatu!

Selliseid vanemaid mehi liikus seal palju.  Igasuguste aumärkide ja asjadega.

253hektarit on selle koha suuruseks, muide.

(Monument siin)

(Monument seal)

Selles seisnebki Reflecting pooli mõte!

Ja teiselt poolt.

Minu kodu veel järgmised 10kuud. "Maarjamaa"

Pühapäeva hommikul arkasin juba 06:30 ülesse, et oma J-ga skypeda enne kui ta tagasi väkke pidi sõitma. Kuna empsil oli sünnipäev, siis sõitis ta nädalavahetuseks koju Pärnusse ja mõlemad vanaemad olid meil külas ning sain siis nendega ka skypeda! Eks telefonis oleme ikka rääkinud aga üle pika aja nende nägusid näha oli hoopis midagi muud! Sain mõnusa energiasüsti sellest hommikust (: Kokku veetsin 5h arvutiekraani taga jutustades. Hiljem jalutasin poodi ning tegin väikese natuke-vajaliku-ja-natuke-mitte-nii-vajaliku shopingutiiru.

Siis kui..

..kutsumata külaline Sandy mööda vuhises. Pühapäeval (28.oktoober) hakkas kogu trall pihta, pere tuli poest tagasi kotid täis sööki, mida pole vaja külmkappi panna või valmistada, et me elektrikatkestuse korral nälga ei jääks. Taskulambid, küünlad, patareid, tikud.. Valmistuti kõige hullemaks. Suvel oli neil siin torm ja majas polnud nädal aega elektrit.

Esmaspäev möödus ärevuses ja koguaeg uudiseid vaadates. Minuni paanika väga ei jõudnudki. Imelik oli mõelda küll, et olen samal mandril, kus kogu see trall toimub aga nii nagu Eestiski olles vaatasin ka seekord kõike seda uudistes ja polnud suurt erinevust. Õue me muidugi ei läinud, sest päeval non-stop sadas ja tuul ainult vilises läbi aknapragude. Ööseks kolis pere alla korrusele, oli soovitatud. Magama minnes oli mu ainuke kartus, et mis siis, kui hommikul enam elektrit pole (tahtsin ju empsi ikka informeerida, et mis seis on).. Ja oma pisikese akna ette toppisin ka padjad, et sealt tuult sisse ei vuhiseks või siis midagi muud sisse ei lendaks. Teisipäeva hommikul ärkasin üles, esimese asjana katsusin lambinuppu ja põles! Oh õnnepäev, elekter oli alles. Ja üles korrusele minnes ning suuremast aknast välja piiludes selgus, et meid oli kõigest säästetud. Vaatepilt oli täiesti tavaline. Ei ühtegi murdunud puud ega katkist elektriliini. Ainult maa oli rohkem lehti täis kui varem. Meist lõunapool sadas lund, meist poole tunni kaugusel polnud elektrit, meist paari tunni kaugusel olid üleujutused. Väga turvalise koha peal olime, õnneks! Kõik see, mis aga NY ja NJ juhtus.. katastroof. Mõned pered on siiamaani, kaks nädalat hiljem, ikka veel peavarju või elektrita. Võrdluseks tuulekiiruse kohta - kui meil Pärnus oli kunagi torm, mäletate? siis oli tuulekiirus 30km/h. Siin oli see aga 100km/h ja mõnes kohas kindlasti ka rohkem.

Kolmapäeval oli päevakorras muidugi Halloween! Õhtul pistsime Ethanile tema Elmo kostüümi selga ja läksime trick or treat'ima. Vastasnaabrid ja kõrvalnaabrid ja seejärel jalutasime natuke kaugemale, kus pereisa oli varem näinud silti a'la tekstiga "tule kui julged". Oi me sattusime Halloweeni fännide juurde! Üks noorpaar oli äsja endale maja soetanud siia ja naine on täiesti obsessed with Halloween ning kamandas ka enamus naabrid enda ümber temaga ühinema, majasid nii öelda kaunistama jms. Ja me olime nende esimesed külalised! Ning tuli välja, et ta on lisaks Halloweenile ka suur Elmo fänn, seega oli ta nii õnnelik, et tema esimene trick or treat'ija oli just Elmo! Pakkus igasugu suupisteid ja kommi ja vanematele ka õlu, uskumatult hakkaja ikka (: Koju tagasi tulles hakkas ka meie uksekell muudkui helisema. Igasugu tegelasi käis siin! Noori, vanu, stiilseid ja mitte nii stiilseid. Kõige eredamalt jäi mulle meelde Paul Ryan (kui Romney oleks presidendiks saanud, siis temast oleks saanud asepresident) kuna see poiss oli täpselt tema nägu! Kuigi Ryan mulle ei meeldi, siis see poiss ajas naerma küll.

How cute is that, huh?

Fännide maja esine. Nimi ühel hauakivil: "Will B Back"

Silmamuna-snäkid

Ämbliku-snäkid

Fännide naabrid.

Reedel jõudis minuni kaua oodatud kaunikene. Minu kalender! Ideaalis oleksin tahtnud kõikide sõprade/sugulaste sünnipäevade peale nende pildid panna aga kuna mul oli ainult üks päev aega seda kalendrit teha (soodukas sai läbi), siis peate ainult oma nimega leppima. Parem kui mitte midagi eks (nüüd ma ei vaja enam Facebooki, et teie kõikide sünnipäevasid mäletada, hahaa). Aga muidu olen ülirahul! Nii hea kvaliteediga ja oeh.. üldse nii ilus :) Uus lemmik asi minu toaseinal!

Kaas.. 

Kujunduselt minu 2 lemmikut kuud.

Laupäevaks olid meil tehtud plaanid, et sõidame Baltimore, peame piknikut ja jalutame sadamas aga ei, reede õhtul otsustasid kaks tüdrukut alt hüpata ja sinna see jäigi. Ma olin nii pettunud! Ja laupäeva hommikul läksid ka kõik ülejäänud plaanid vussi. Lõpuks õnneks textis mulle Michelle, et ta vajab sõpra ja teeme miskit. Läksime DC-sse Georgtowni. Väga mõnus linnaosa/tänav koos kõikide heade poodide ja pisikeste kohvikutega. Suu jooksis vett kõikide ilusate asjade järele aga olen enda üle nii uhke, sest ma ei ostnud midagi! Vahepeal vaja natuke koguda ka. Nägime ka ühte cupcake-de kohvikut, mille järjekord oli konkreetselt uksest välja kuni järgmise tänava otsani. Unustasin nime ära.. aga pidigi nii pop koht olema. Kunagi, kui viitsin, siis lähen seisan ka seal järjekorras! Pärast sellist vaatepilti lihtsalt paneb arvama, et ju siis peab hea asi olema. 

Fakesmile. Ootasin rohelist, nagu tublid lapsed ikka.

Pühapäeval oli muusemipäev! Olen koguaeg hostperele rääkinud, et jah, plaanime minna sinna ja sinna ja siis koju tagasi tulles pean jälle silmad maas neile ütlema, et ei jõudnudki kuhugi. Lõpuks ometi sain nina püsti öelda, et jah, käisin, and I got pictures to prove it! Vaadake ette - pildisadu (:

Tere tulemast!

Oleks nagu väljas ja sees at the same time.

Thank you, Mr.President!

Ootan Eestist kõne.. (:

Pissihäda!

Ma piilusin aknast ja põrandapraost..

Emme, vaata, ma olen telekas!

Ja tuleb välja, et siinmaal on ikka kasulik punapea olla! Pärast muuseumi bussiga koju sõites sain bussijuhilt komplimendi oma juuste kohta ja kui maha hakkasin minema, siis ütles, et edaspidi saan temaga tasuta sõita (muidu on iga sõit $1.60). Päris hea kokkuhoid ;) Kahjuks pole ma seda bussijuhti enam teist korda aga kohanud.. 

Väike kõrvale..

..hüpe minu ajaliselt järjestikus tulevatele postitustele. See aasta sattus siis niiviisi, et nii minu kalli ema sünnipäev kui ka isadepäev sattusid samale päevale. Eelmisel laupäeval panin neile mõlemale ka kaardid posti, olin täiesti kindel, et jõuavad õigeks ajaks kohale, sest eelmised kaardid läksid 4-5 päevaga kohale aga muidugi mitte, kui vaja, siis ju ei jõua. Ehk potsatavad vähemalt homseks neile postkasti need (: Seniks kasutasin oma "photoshopi võimeid"..

Pilt minu esimesest koolipäevast.. Ja nüüd, kuusteist aastat hiljem, kallis emme, näed välja parem kui kunagi varem! Palju õnne mu kõige olulisemale inimesele siin maamuna peal! Oled tugevaim kalju, keda tean ja alati minu suurim toetaja. Loodan, et ka mina suudan olla kunagi pooltki nii hea ema kui sina! Igatsen ja kallistan sind tugevasti! 

Pilt minu kooli lõpetamisest.. Kaugel või lähedal, oled ja jääd alati minu isaks. Minu issiks, kelle põlve peal pisikese plikana ratsutatud sai ja kelle kõhus üks pisike elevant kasvas! Eesti keeles ei leidnud ma mitte ühtegi sobivat luuletust aga see oli justkui rusikas silmaauku. Õnneks ma tean, et minu tark paps mõistab seda (: Kalli-kalli!

Eestis olles..

..olin täiesti kindel, et hakkan korralikuks blogijaks. Ikka iga nädal panen kirja mis-kes-kuidas-kellega. Aga nüüd.. Ausalt, ma ei ole kunagi enam ühegi blogija peale pahane kui kahe postituse vahel (minu jaoks liiga) pikk paus tuleb! Mul tuleb neid hetki peale küll, et oh, nüüd võiks kirjutada aga arvuti taha jõudes on kogu motivatsioon põrandaprao vahele jälle ära kadunud. Ja ma tahan järjest kirjutada, mitte nii et mul on kahe nädala sündmused kirjutamata jäänud ja nüüd kirjutan, mis täna tegin. Ei. Kui juba, siis ikka järjest. Loodan, et nõustute. Ja kuna järjest, siis keerame oma ajamasinas jälle 2 nädalat tagasi ja liigume oktoobrikuu viimasesse täispikka nädalasse (enne tormi)..

Kolmapäeva õhtuks oli mul kokkulepitud aeg eratreeneriga. Ma olin nii elevil, sest enne olin ju ainult oma mõistusega masinaid tundma õppinud ja kasutanud. Treener oli ülivõrdes meeldiv, kohe esimesest käesurumisest saadik! Pidin ära täitma ühe ankeedi jah/ei küsimustega, mis oli paras huumor. Nt küsiti, kas ma olen vanem kui 60aastane. Kõigile küsimustele peale ühe sain "ei" vastatud. "Jah" tuli aga vastuseks, kui oli küsitud, et kas olen pärast suurt koormust tundnud peapööritust või kokku kukkunud. Õnneks teadvust kaotanud polnud, seega ei olnud sellest hullu miskit. Uuris, mida ma täpsemalt teada ja teha tahaksin ja ütlesin siis, et sixpacki tahaks :D Väike soojendus ja hakkaski harjutusi kõhule näitama. Pärast mida selgus, et kätesse oleks ka nagu natuke jõudu ju vaja. Kokkuvõttes sain väga korraliku treeningplaani nüüd endale - kõht, selg, käed, jalad - kõik saab treenitud. Kui nüüd ainult regulaarselt sinna jõuaks ka! Sain kiidusõnad, et olen väga hea õpilane, sest ma teen kõike, mis ta ütleb. Haha. Nojah, endast targemaga väga vaidlema ju ei hakka. Ma pole kunagi ebaviisakas olnud ja küll Joosep juba teab, et ma ei oskagi üldse "ei" öelda millelegi.

Neljapäeval mõtlesin oma targa peaga, et värviks juukseid. Palju õnne! Ma pole mitte kunagi ise oma juukseid värvinud muideks. Polnud õrna aimugi kuidas seda teha! Mul on Pärnus maailmaparim juuksur, kes teeb alati suurepärast tööd ainult leivaraha eest ja nüüd olen siin täiesti täbaras olukorras. Mu peanahk oli pärast konkreetselt roosa! Sest see värv ei oleks tohtinud peanahale minna? Aga kuidas ma oma juuri siis värvin? Anyone? Värv iseenesest tuli päris ilus aga pärast kahte nädalat ikka veel määrib vett, rätikut, riideid - not good. Ja juba kulub ka roosaks/oranziks. Pole kindel, kas teist korda enam sama värvi kasutan. Ja üleüldse pean vist varsti oma kukrut kergitama, et ikka "päris" juuksuri juures ära käia. "Päris" on jutumärkides sellepärast, et ainuke koht, kuhu oma pangakaardiga sisse jalutada julgen, on siin funktsioneeriv juuksurikool. Aga kuuldavasti pidi täiesti OK olema.

Pärast pikka töönädalat otsustasime tüdrukutega reedel kinno minna. Mina sain filmi valida ja niisiis läksime Pitch Perfectit vaatama. Kõik jäid valikuga rahule (: kaasaarvatud mina ise. Kõik, kellel see veel nägemata, jooksuga piletijärjekorda! Tasuta (välja arvatud siis muidugi piletiraha eks) naeruteraapia garanteeritud.

Ostsime Luisaga "keskmise" joogi ja popcornid. Mis te arvate, et saime otsa ka need või? 

Koju jõudes ootas mind ukse ees väike kastike! Nimelt oli ELF-il väga hea pakkumine, millest ma lihtsalt loobuda ei saanud ja niisiis oma üsna olematut meigikogu täiendasingi. Pole kõiki asju veel proovida jõudnud aga siiamaani olen täiesti rahul.

Kogu see kupatus läks mulle maksma ainult 30eurot!

Laupäeval läksime boots-shopingule, mis oli minu jaoks edukas! Sain endale lõpuks ometi saapad, mida praeguste ilmadega kanda. (Võrdluseks: 24oktoobril oli meil siin 26kraadi ja täpselt nädal hiljem 31.oktoobril juba 10kraadi).

Ja siis.. pärast laupäeva pärastlõunat.. läksid asjad viltu. Kuna see koht siin on aga avalik, siis otsustasin, et pole vaja laiale maailmale päris kõike kah kuulutada. Kartsin korraks, et minu American Dream nüüd sellega lõppebki aga õnneks on asjad juba tagasi enam-vähem nagu nad enne olid.. Ja loodame, et siit läheb nüüd kõik ainult paremuse poole!

15 päeva..

..tagasi tiksus mul täis minu esimene kuu sellel mandril. Lõpuks ometi hakkasin tundma kuidas asjad loksuvad paika ja tundsin, et olen ka tasapisi ära harjunud siinse elu-oluga. Minuni jõudis mu social security number, tänu millele sain ära teha endale pangakaardi ja ka kaua oodatud jõusaali liikmelisus sai lõpuks ometi tehtud! Päris hea tunne on nii trennis käia, et ise midagi maksma ei pea. Puhas luksus. Eestis olles oli mul ju tegelikult koguaeg võimalus tasuta trennis käia (töötasin jõusaalis) aga ikka oli mul vaja teha endale jõusaalikaart kodule lähemal asuvasse spordiklubisse, sest mina ei viitsi ju trenni tegemiseks oma tööjuurde sõita. Tumba-jumba.

Samal nädalal: Minu esimene Subway. Selle pildi saatsin oma J-le, kes on mul tulihingeline Subway fänn.
Omakasu eesmärgil muidugi (;

Selle sama nädala (ehk siis 15.-21.okt) reede õhtuks oli mul kokku lepitud kokkusaamine ühe saksa tüdruku Sarah'ga. Pidin tema maja juurde jalutama, et sealt edasi siis autoga metroojaama sõita. Mu jalutuskäik oli konkreetselt 4 minutit pikk (õigemini siis lühike)! Vot nii lähedal ta mulle elabki! Oh mul on hea meel, et mu LCC (kohalik kordinaator) mainis, et üks tüdruk peaks siin väga lähedal elama ja tema kontakti mulle sebis, supper tore tüdruk! Meiega liitus veel üks saksa tüdruk Bianca (kes, selgus, et on minuga samas au pairi grupis ja mäletas mind eelmisest miitingust) ning Vietnamist pärit Michelle (kes on elanud siin juba 6 aastat, seega jätab pigem ameeriklase mulje kui midagi muud). Kõik on aga nii noored.. Kui ma nüüd ei eksi, siis on nad 19, 19 ja 20? Tunnen ennast tõeliselt vanana, kui oma vanusele mõtlen! Õnneks ei löö see vanusevahe suhtlemises välja. :) Meie õhtu/öö DC-s oli täis igasugu seiklusi! Aga tunnen, et kui hakkaksin seda kõike kirja panema, siis tuleks sellest üks mõttetult pikk ja igav jutt. Jätan vahele. Andke andeks, mu uudishimulikud, kes iga pisidetaili teada tahavad. Mitte midagi nii intrigeerivat ei juhtunud. (Endal mul kaamerat kaasas polnud ja ootan alles, et pilte kätte saada, paar tk on)

Tadaaa!

Welcome to Chinatown in DC!

Hiline õhtusöök.

Laupäeval otsustasin, et tahan shoppama minna! Võtsingi kätte, hüppasin metroo peale (üksinda klapid peas ongi kõige mõnusam metroos olla) ja sõitsin jälle DC-sse. Enne muidugi natuke googeldasin ja leidsin sellise toreda tänava nurgakese, kus on 3-korruseline Forever21, 2-korruseline H&M ja (tuli välja et mõttetult pisikese valikuga) Zara. Läksin tegelikult kindlate asjade otsingule aga tulin linnast tagasi auguga rahakotis ja asjadega, mida mul üldse nii väga vaja polnud. Samas ei kahetse ma ühegi asja ostu (peale susside, mis juba lagunevad), sest kõik on ilusad ja kasutust leidnud (:

Pintsak & vöö. 

Jep, vöö ja kott matchivad. Ning lõpuks ometi rahakott, kus on senditasku.

Otsisin tegelikult jooksmiseks pikkade varrukatega pluusi aga värvi tõttu pidin ka sellele pluusile silma peal viskama
ja ilmselgelt oli hinnasilti nähes kindel otsus, et see tuleb minuga koju!

Minu väga suureks heameeleks leidsin sellelt samalt tänavalt ka oma (uue) lemmik-koha FrozenYo.
Premeerisin ennast, nomnom!

Õhtul pidime tüdrukutega peole minema aga tundsin ennast väga halvasti ja tulin hoopis koju magama. Mis tuli välja, et polnudki paha mõte, sest nende klubiplaan kukkus natuke õnnetult läbi.  

Pühapäeva hommik, nagu juba traditsiooniks on saanud, kuulus jälle skypemisele (my fav part of every week). Pärastlõunal oli aga au pairide väga-varajane-Halloweeni-meeting. Sinna olid oodatud ka hostpered koos lastega, seega väga palju pisikesi kostüümides nunnusid jooksis ringi. Meile oli ka öeldud, et võiksime kostümeeritult minna aga mul polnud mitte midagi! Kiire läbisõit Targetist ja leidsin endale leopardi mustriga kõrvad-saba-kikilipsu .. ajasid asja ära küll! Kõik, kes mind vähegi paremini tunnevad, peaksid teadma, et ma absoluutselt ei salli seda mustrit. Aga mul oli tahtmine iseenda üle oma peas ja salaja naerda. (Ps. Teie, kes te leopardi mustrit armastate, ärge võtke isiklikult, sest mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi teine seda kannab, fännab midaiganes.)

Mjäu... Yarrrrgh!