Nobody said..

..it was easy, nobody said it's gonna be this hard.

Ma poleks kunagi arvanud, et siit lahkumine nii raskeks saab. Meil oli täna perega viimane ühine õhtusöök ja see oli lihtsalt nii armas. Kõik need ilusad sõnad, mis mulle öeldi ja mis kaardi sisse kirjutatud olid. Sisemiselt lihtsalt nuuksusin ja tundsin kuidas süda tahaks põuest välja hüpata. Kuna aga avalikus kohas olime, siis olid mul kraanid viisakalt kinni keeratud ja ripsmetušš laiali ei läinud. Lennujaamas ma muidugi ei garanteeri, et nii viisakaks jään. Juba seda postitust kirjutades hakkavad vägisi käed värisema ja veider tunne valdab kogu keha. Ma tõesti õppisin oma armast pere siin armastama ja saime koos üle kõikidest raskustest ning nautisime koos kõike ilusat. Kui nemad ütlesid mulle, et olen neile nagu tütar, siis mina tunnen samuti, et olen teise paari vanemate ja väikese õe ning venna võrra nüüd rikkam. Muidugi oli väga raskeid päevi, kui lihtsalt mõtlesin, et no enam ei jõua.. Aga päeva lõpuks on siiski need pisikesed tibud mulle niivõrd kallid ja toovad nii palju rõõmu igasse päeva. Olen selle aasta jooksul saanud Eestist mitmeid väga jalgu alt ära löövaid uudiseid ja just nemad on päikese pilve tagant välja toonud. Samuti on vanemad olnud toeks igal pisikesel ja suuremal sammul. Okei, aitab kiidulaulust, saite vist aru küll kui kallid nad mulle on ja kui raske see lahkumine on. Kuigi usun, et tõeliselt aru saavad vaid need, kes on pidanud seda ise läbi elama. 

Mis minu lahkumise kergemaks teeb on fakt, et (peaagu) kõik minu lemmikud inimesed onsiit mandrilt juba enne mind lahkunud. Või siis reisivad teispool rannikut ringi. Eks sõbrad ongi tegelikult sama tähtsad kui perekond selle aasta jooksul. Ilma nendeta ei suudaks seda aega ükski isik üle elada. Ja minul vedas ka nendega no nii hästi (: Kuigi tuleb tunnistada, et alles poole aasta pealt leidsime endale selle ühe ja õige pundi aga ei loe koos oldud aja kestvus, vaid hoopis selle aja kvaliteet! Ja kvaliteet oli põhjas otsast lõpuni. Ja aitäh ka kõikidele eestlastele, kellega mul siin olles õnnestus kohtuda ning tutvuda. Oma inimene on ikka oma, eriti just välismaal!

Olen see nädal põhimõtteliselt ainult pakkimisega tegelenud ja ikka endiselt olen endaga jännis.. Mõlemal suurel kohvril on paar üle kilo ning lisaks on veel kuskil 15kg kast asju nii pungil täis, et sinna ei mahu enam midagi, peangi selle veel hommikul teele panema. Loodan, et lennujaamas on tore tädi/onu, kellel mu nutuseid silmi nähes süda härdaks läheb ja laseb mu kenasti läbi. Üldse loodan, et mu reis kulgeb hästi. 20-tunnine kojusõit ei kõla just eriti ahvatlevalt. Aga inimesed, kes mind seal ees ootavad - nende nimel olen nõus ära kannatama!

Eestis tuleb mul korralik tamp peale, esmaspäeval kiire reis Pärnusse, teisipäeval Robbie kontsert, mm. (: ja juba kolmapäevast pean nädal aega koolipinki nühkimas käima aga luban, et üritan teile nii pea kui võimalus tekib selle ühe puuduoleva postituse tagant järgi ära teha. Viimased 4 nädalat ju täitsa vaikus olnud. Vabandan siiralt kõigi ees, kes siin piilumas ja ootamas käinud on. Aga see aeg oli minu jaoks lihtsalt liiga väärtuslik ja blogi jäi täitsa tahaplaanile. Kurb on mõelda, et Eestis pole mul enam millestki ega kellelegi kirjutada. Kuigi ma polnud küll igapäevane blogija, siis sai see maailm siin mulle täitsa oluliseks osaks mu elus ja koguaeg ikka koputas väikene kohusetunne õlale, et ou, sõbrad ootavad uudiseid. Aitäh teile kõigile, kes te minuga seda teekonda siin koos jagamas olete käinud (: Kuid nagu juba ütlesin, siis (vähemalt) üks postitus tuleb veel!

Mina lähen nüüd üritan natuke magada, kuigi pole päris kindel, mis sellest välja tuleb, sest ärevustunne aina kasvab ja kasvab mu sees. Tunnen nagu oleks see pärast postituse alustamist juba kolmekordistunud. 

I will miss you, my United States of dreams come true!

Mis ma..

..siis viimase viie nädala jooksul nüüd teinud olen. Igast päevast üksikult ma rääkida ei viitsi aga nii palju kui mul pilte on (lisaks on 3 videot ka piltide vahele ära peidetud), siis üritan nendele miskit juurde kirjutada, et väikest aimu teile anda. Hetkel elangi nüüd üsna vaikset elu ja ringi enam ei reisi, üritan lihtsalt oma allesjäänud aega lõbusalt veeta ja armsaks saanud sõprade seltskonda nautida.

Shoppamisel lõppu näha ei ole.. See oli minu saak jaanipäeval, mil kõik Eestis pidu pidasid ja minul tuju tõstmiseks mingit muud paremat varianti pähe ei löönud.

Nädalavahetustel käime bassu ääres päikest ja ilusaid vetelpäästjaid/ujumisõpetajaid piilumas.

Üks meie kümnesest seltskonnast on puudu aga sellised need mu parimad siin on! Kõik ükshaaval lahkumas (mõni juba lahkunud..).

..ja üks järjekordne meie õhtu (:

 kartoffelsalat

was ist das

Coraline ärasaatmisõhtu. Ah mis elul nii viga kui mullivann tagaaias olemas!

Cornelia oli kindlasti üks parim tüdruk, kellega sel aastal kohtusin. Ja selle aasta all mõtlen 2013.aastat. Ajaliselt tundsime üksteist üsna vähe aega aga nii palju ilusaid mälestusi jõudsime selle ajaga endale tekitada! Minu lahkumiskingitus talle.

Käisin esimest korda iHopis ameerika moodi pannkooke proovimas. Ei olnud vaimustuses.. Ja maasikad polnud ka värsked, ptseh.

Oma sakslastega bassus jälle.

Sarah tegi endale tatoveeringu, käisime moraalseks toeks (:

4th of July!!!! Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E päev! Veetsime kuskil 10h lihtsalt DC-s kuuma ilma ja parimat seltskonda nautides. Mul tulevad siiani külmavärinad peale kui sellele päevale mõtlen, ja ma ei oska seda sõnadesse panna kui vapustav see oli. Kõik see feeling ja mass ameeriklasi Sinu ümber ning suursugune ilutulestik õhtu lõpetuseks. Oli alles kogemus (: Ja sellest päevast on mul hunnik pilte nüüd jagada..

Õhtu lõpuks kolisime sinna, et ilutulestikule parem vaade oleks. Enne üritasime ikka kuskil puude all varjus olla, sest õues oli päev läbi lõõmav päike ja 30+ kraade (;

Mul on ilutulestikust tegelikult 16minutit videomaterjali aga lisan siia vaid minuti ja poole jagu, kõige lõpust.

Pärast halba iHopi kogemust läksime Original Pancakehouse pannkooke proovima ja no need lihtsalt sulasid suus! Kaks järgmist hommikut sõin veel neid samu pannkooke hommikusöögiks muide (; Üüratu kogus!

Sarah ja Anika ärasaatmispidu.. Õnneks tulevad nad oma reisikuult veel üheks nädalavahetuseks siia tagasi, seega väga kurb ma veel pole aga kui nad päriselt koju tagasi lendavad, siis hakkan küll nutma. Sellest õhtust ka paras ports pilte..

Minu ja Sarah elukohtade kaugus üksteisest, polegi nii kaugel ju (; 

Kuna laupäeval ei saanud Anika ja Sarah oma reisikuule lennata San Franciscos toimunud lennuõnnetuse tõttu, siis sain nendega koos veeta veel ühe armsa pühapäeva! I was a very happy hippo!  

Ühel ilusal laupäeval tahtsime plikadega randa minna aga mingil kummalisel põhjusel oli rand suletud, seega veetsime päeva Annapolises basseini ääres ja hiljem sadama ääres lihtsalt (minu jaoks) kodust vaadet nautides ja head-paremat süües.. Aa mis veel.. seal kai ääre peal istudes kuulsin kuidas üks seltskond omavahel arutas, et tahaks pilti teha koos aga keegi ei oska kunagi "selle kaameraga" pilti teha jms ja ma siis pöördusin nende poole, et kas saan neid ehk aidata. Neil kohe esimene küsimus, et kas ma oskan.. aga siis märkasid minu kaamerat ja olid meeldivalt üllatunud. Hiljem tegin veel nende kõikide telefonidega ka pilte ja siis kui pildid tehtud ja oma tüdrukute juurde tagasi läksin kuulsin kõrvanurgast kuidas nad kiitsid, et ohoh, ta ju täitsa professionaalne fotograaf. Mul tegi meele nii rõõmsaks. (:

..ja teel kodu poole. Pilt ei anna seda feelingut küll väga edasi aga ma armastan seda vaadet sellele kiriku moodi asjale igakord kui kuskilt kaugemalt koju sõidame.

Käisime Luisaga Train-i kontserdil. Hakkasime juba väravatest sisse minema, kui äkki preili seal teatas, et ma ei tohi oma kaameraga sisse minna. Tatsasime siis auto juurde tagasi, et kaamera autosse jätta aga enne muidugi oli paar pilti parklas vaja teha. Tundub nii tühi eks aga teisele poole jäi suur ala, mis oli autodest pungil. Igatahes kontsertelamus oli mega!

Märkasin inimesi selliste kitarri kujuliste jookidega ringi käimas ja mul oli ka kohe vaja üles otsida, et kust seda saab ja mis see on. See oli margariita! Ja maksis 14 dollarit aga kui mul oli juba pähe võetud, et pean selle saama, siis nii see minu omaks saigi. Kuid see oli nii suur, et ma ei suutnud kontserdi lõpuks seda kõike ära juuagi :D

Klopsisin väikese video ka oma telefoniga filmitud klippidest kokku. Sealt on näha kui lähedalt härra solist meist ühel hetkel mööda kõndis (; Ja üleüldse olid meil väga head kohad. Ning video lõpus natuke Macklemore fännidele miskit, haha.

Ja teisipäeval käisime oma 1-dollarisi burgereid jälle söömas. Traditsioon.

Viimane pühaburgerisöömaaeg koos loki-Markusega, kes nüüd oma reisukuule läks..

Filmisin teisipäeval väikese video ka, sest Viktor ajab meid KOGUAEG naerma. Ma ei ole kohanud humoorikamat inimest kui tema, tõsimeeli kohe. Ma muidugi ei tea kui palju te aru saate ja kas see teile üldse mingisugust nalja pakub, sest mõned asjad on nii öelda inside joke meil aga jah.. siin see on (:

Selline ebamäärane see postitus siis seekord tuli aga nii juhtub kui laiskloom ei raatsi oma viimaseid vabu hetki blogimisele kulutada ja liiga palju aega on eelmisest korrast möödunud. Muide, võtsin kapinurgast oma suure kohvri täna välja ja hakkasin riideid, mida nüüd suvel vaja ei lähe, sinna sisse toppima. See kohver on nüüd täis aga kapis on ikka veel teise kohvri jagu riideid + 20 paari jalanõusid. Kaalust mul pole õrna aimugi aga usun, et päris 23kg seal pole, seega pean kindlasti endale vaakumkotte muretsema. Ja noh üks pakk tuleb ka kiiremas korras Eesti poole saata, sest muidu ma oma tulekuga hakkama ei saa. Päris õudne. Üsna mitmed on viimasel ajal ka minu käest küsinud, et mis tunne mul on seoses koju tulekuga.. Olen kõigile öelnud, et väga segased emotsioonid on. Tahan ju tulla koju kõikide oma armsate inimeste juurde aga samas on ka siit lahkumine raske.. Tunnen kuidagi siin ennast hoopis rohkem kodus nüüd, harjumise asi vast. Muidugi ka see, et olen ju muidu selline tagasihoidlik ja vaoshoitud aga siin tunnen end hoopis vaba ja lõbusamana. Tean, et minu kodu on siiski Eestis ja eks ma sinna ikka tagasi tulen aga kindlasti läheb see uuesti kohanemine raskeks. Ja juba kardan kui laastavalt see tagasikolimine mu enesehinnangule mõjub.. Ameerikasse tulles oli mu enesehinnang allpool igasugust arvestust, ausalt kohe, ja nüüd tunnen ennast oma nahas hoopis mugavamalt. Ma ei arva, et olen mingisugune printsess aga lihtsalt sisemine rahulolu teeb meele rõõmsaks. Okei.. Natuke masendav jutt nüüd.. Ärge  saage valesti aru seal Eestis, armastan teid kõiki väga ja teie pärast sinna tagasi tulengi! Küll te mu olemise jälle heaks teete (: Hakkan nüüd vaikselt oma sammukesi Fun.-i kontserdi poole seadma. Kuna rohkem reise mind ees ei oota, siis üritangi nüüd vähemalt kontserditel käia ja niiviisi elu nautida (: 

Ps. Algselt plaanisin paarile inimesele üllatuse teha oma Eestisse saabumisega aga kuna see kuupäev sai kogemata neile välja lobisetud teiste inimeste poolt, siis võin avalikult välja öelda, et minu lennuk maandub Tallinna pinnale 18.augusti õhtul kell 20:45, vägev.