Neljandast kuni..

kahekümne neljanda jaanuarini. Esimene reede pärast Kairi minekut oli nii magushapu. Mõnus oli meenutada, et millised seiklused meil nädal tagasi toimusid. Samas olin aga õnnetu, sest kuigi uued tuttavad kõik uurisid ja puurisid mu tegemiste kohta, ei tahtnud ma ennast kodust välja ajada. Elasin ühe ilusa mälestustemulli sees. Aga eks mul oli seda puhkust ka vaja. Avastasin sellel nädalavahetusel enda jaoks mitmeid uusi sarju ja vaatasin neid poole ööni, sest kui juba vaatamist alustasin, siis oli ju kogu hooaeg vaja ära vaadata. Natuke sai ikka kodust välja ja kultuurielamusi ka aga mitte midagi erilist.

Esimene märkimisväärne sündmus leidis aset 8.jaanuaril. Mul tuli tegelikult 24.detsembril juba postiteadis, et mind ootab postkontoris pakk. Aga kuna just siis tuli Kairi siia ja päevasel ajal ma töötasin, siis ei tekkinud ka võimalust järgi minna. Sain poisi lõunauinakule ja pereisa ütles, et ära käiksin, sest muidu võivad mu paki veel tagasi saata. Kusjuures mul polnud aimugi, et mis pakk ja kellelt see olla võis! Väikesed kahtlused küll olid aga päris kindel polnud lõpuni.. Kuid, mu kahtlused vastasid tõele! Minu maailma armsaimad, andekaimad ja toredaimad kursaõed saatsid mulle "jõulukaardi", kui seda selleks nimetada võib. Lugesin nende kirjutatud soove ja ei suutnud naeratust enda näolt pühkida. Ja siis avastasin paberi pealt ühe youtube lingi, oi mis uudishimu minus tärkas, kohe hakkasin tähthaaval seda linki sisse toksima ja naeratus tõusis kõrvuni ning väike pisargi silmanurka! Oh kui tore on teada ja tunda, et kuigi olen siin kaugel ära, siis on inimesi, kellel ma meelest ei lähe ja kes võtavad aega, et midagi sellist teha. Tõesti, mu kallid, suur suur aitäh teile! Kuigi ma kooli ja õppimist mitte karvavõrdki ei igatse, siis teid see-eest küll!

Mis siis veel sellel nädalal (jutt käib 9.-13.jaanuarist) juhtus.. Meil oli aupairide meeting, pidime uisutama minema aga keegi ei uisutanud. Kõik tüdrukud (ja poisid) vajusid sujuvalt kõrval asuvasse Starbucksi sooja. Jõime siis oma kuume jooke ja jutustasime. Järgmisel kohtumisel lähme aga laser tagi (ma ei tea eestikeelset nimetust!?), seega see tõotab huvitav tulla. Neljapäeva õhtul käisime Bar Louis, olin ainuke mitte-sakslane ja ainuke üle 21-aastane. Õnneks on mu saksa tüdrukud siin väga armsad ja räägivad ikka inglise keeles, kui mina seltskonnas olen. Reedel otsustasin, et tahan lõpuks ometi selle Vapiano pizza ära proovida ja läksimegi siis sinna õhtust sööma. Meiega liitus ka üks rootsi poiss, kes laupäeval pärast kahte siin oldud kuud koju sõitis. Koduigatsus. Ptseh, nõrguke. Igatahes pizza oli nii hea! Kõik pistsin üksinda nahka! Eestis ma eriti Vapiano fänn polnud aga tundub, et see on nüüd muutunud.
Laupäev oli esimene laupäev, mil ma töötasin. Vabatahtlikult, muide. Pakkusin hostvanematele hommikul välja, et kui nad soovivad, siis võin Ethaniga õhtul koju jääda, et nad saaks kinos ära käia (piletitega, mis neile jõuludeks kinkisin). Ja nad võtsid pakkumise vastu! Mul oli lihtne õhtu, sest nad ütlesid, et võin Ethaniga multikaid vaadata, seega passisimegi teleka ees, mängisime natuke ja oligi mul juba aeg ta magama panna. Nad saatsid mulle peale kino veel sõnumi, et kuidas on ja kas oleks okei, kui nad ka veel sööma läheksid ja mis mul selle vastu sai olla, poiss ju magas. Olgu ära nii kaua kui soovivad! Uus preili näeb ju juba väga varsti ilmavalgust ja siis ei saa nad enam teab kui kaua kuhugi minna.. Rääkides multikatest ja magama panekust. Meie Ethaniga päeval telekat ei vaata, nagu, üldse mitte. Ainult mingitel väga erilistel juhtudel, kui tal on äärmistel halb tuju või ta on haige vms. Vanemad vaatavad temaga aga hommikul ärgates või õhtuti enne magama minekut koguaeg multikaid. Mis mu tööpäeval nii viga oleks kui saaks koguaeg ainult ipadi või teleka taga istuda! Aga sellist luksust mulle lubatud pole. Ja magama minemisest.. õhtuti.. Kui kuulen ja loen teiste laste kohta, et a'la kell 8 tuttu ja kõik, siis siin süüakse kell 8 alles õhtusööki. Põhimõtteliselt varem  kui kell 10 ei lähe see poiss kunagi magama! Ja see pole enam mingi ime, kui ma kell 11 kuulen, kuidas ta üleval ringi jookseb. Või siis nagu juhtus eile öösel, veel kell 12 kuulsin ringi jooksmist ja 12.30 oli lõpuks vaikus. Ning üles ärkas ta 8.30. Tüüp on kahe aastane ja magab öösel 8 tundi!? Mismõttes!?
Pühapäeval käisime tüdrukutega Prantsuse kohvikus Prantsuse hilist-hommikusööki söömas. Menüüst oli päris raske aru saada. Lõpuks siis otsustasin ära millegi kasuks aga ma ei tea.. Polnud midagi erilist. Sõin ainult pool ära. Kakao tellisin ka ja see oli täiesti vesi, mis oli juba suur pettumus.

Teel kohvikusse jäi mulle see seinake silma. Oh kuidas mulle sellised aktsioonid meeldivad!

Uus nädal. 14.jaanuar. Päev oli raske ja väsitav aga ootasin nii väga õhtut, et see aitas mul seda üle elada. Lõpuks ometi tiksus kell 6! Kiired sättimised, sõit metrooga ja olimegi kohal. Kus? Emeli Sande kontserdil!!! Uskumatu aga siin ei teatnud ükski tüdruk temast. Õnneks oli aga peale ühe loo kuulamist  Sarah koheselt nõus minuga kontserdile tulema. Veel uskumatum oli aga see, et pilet oli kõigest 25 dollarit! Kommiraha sellise kontserdi eest. Ainus miinus oli see ootamine seal. Kui pileti peal oli kirjas, et algus kell 8, siis soojendaja tuli alles pool 9 ja jäi liiiiiga kauaks ning Emeli ise poole kümne ajal. Võtsime siis väikesed dringid ja ootasime ning vaatasime ringi. Huumor oli see, et kõik meesterahvad, kes seal olid, olid kas koos oma tüdruksõpradega/naistega või siis poiss-sõpradega. Jep, just. Kohe meie kõrval oli üks nunnu kuttide paar. Ja ümbruses veel mitu seltskonda, kes olid ilmselgelt kõik... Kõik, kes mind teavad, peaks ka teadma, et mul ei ole omasuguiharate vastu mitte midagi. Lihtsalt nii kummaline oli, et kõik olid nii vabalt ja avalikult. Eestis ju sellist asja ei kohta. Oleks mul vaid julgust olnud end kellelegi sõbraks pakkuma minna. Ma tahaks nii väga endale ühte meessoost girlfriendi! Haha. Igatahes, ootamine oli ennast väärt! Kohe alguses tuli see naine pauguga peale! Milline hääl! Nagu ma olen juba paljudele ka öelnud, siis ausalt, tal on lives veel parem hääl kui lindi peal! Oma varese häälega oskasin kõiki lugusid peale ühe ka ise kaasa ümiseda, mõnus (videos mina häält ei tee, ausõna). Ja  suureks plussiks oli muidugi bändipoiste näol natuke silmailu. Saime sealt kontserdilt ühe kirjeldamatu elamuse! Ma ei tea, kas ma julgen öelda, et see oli mu elu parim kontsert (kas Michael Jacksonit üldse on võimalik ületada?) aga TOP3 kindlasti! Kui ta peaks uuesti siia või Eestisse tulema, siis ma teist korda ei mõtleks ja oleks nagu viis kopikat seal esireas kohal.
Tegin oma targa telefoniga mõned videod ka seal. Esimeses videos on järgnevad lood: 1. My kind of love 2. Where I sleep 3. Next to me 4. Heaven ning teine video on terviklikult pühendatud tema tõenäoliselt kõige tuntumale loole. 

Meie imelik lilla pilt koos sõbraga.

Aga ega kauaks ei lasta ju õnnelik olla. Päevad olid rasked ja Eestist tulnud uudised veel raskemad. Üle-eelmises postituses kirjutasin selle kõik endast juba välja ja rohkem sellel peatuda ei tahakski. Lisaks sellele, jäime poisiga mõlemad reedel haigeks. Temal oli ikka kõva 38,8 palavik. Minul tiksus kraadimise hetkel kõigest 37,2 täis. Kuid kui poiss oli ikka elurõõmu täis, siis mina olin parajalt kutu. Nina tatine ja käreda häälega. Reede puhkasingi kodus, sest laupäevaks olid plaanid ja ma ei tahtnud kedagi alt vedada. Niisiis olenemata oma olematust enesetundest vedasin end ikka välja. Tutvusin veel ühe vastassoost aupairiga. Ega need aupairi poisid ikka täiesti normaalsed pole kah.. Igalühel oma kiiks juures. Aga lõbus tüüp, lubas mu gaysõbraks hakata, kui kuulis, et tahan ühte. Aga see oli pärast kahte õllet (härra ei kannata väga alkoholi, haha) nii et.. Käisime siis õhtust söömas (ärge saage valesti aru, me polnud kahekesi) ja hiljem läksin oma esimesele majapeole. Ei oskagi nagu kommenteerida. Poisid olid kõik ameeriklased, tüdrukud kõik kas saksast või austriast. Polnud päris see, mida oodanud oleks. Tahaks ikka täiesti ameerikalikku varianti kogeda. Võimatu missioon aga ehk kunagi õnnestub.
Ega pühapäeval ei tundnud ma end väga palju paremini aga kuna kalendril oli ees 20.jaanuar ja õues näitas temperatuuri +13 kraadi, siis polnud muud variantigi kui end välja ajada. Igati mõnus päev oli, käisime natuke eemal teises linnas, tegime väikese vajalike tarvete shopingu, sõime frozen yoghurtit, jalutasime päikese käes, sõitsime tagasi Rockville, käisime õhtust söömas ja lõpuks kinos Gangster Squadi vaatamas. Hea film, soovitan! Mu pere on ikka nii armas, kinkisid mulle 4 kinopiletit pärast mu halva uudise teada saatmist. Lihtsalt, et saaksin natuke pead tuulutada. Awwww! Pühapäeval kolis muide pereema isa (koos hooldajaga) ka meie juurde. Senini pole väga viga olnud. Paar asja käib natuke närvidele aga annan veel natuke aega kõigele, eks me kõik vajame kohanemist ja oma reeglite paika panemist. Tulevad huvitavad paar kuud, seda kohe kindlasti! Just täna arutasime ka perega, et keegi meist pole enne nii paljude inimestega koos elanud.

Esmaspäeval oli Presidential Inauguration Day. Ehk siis president andis vande järgmiseks neljaks aastaks. Kõik see trall toimus minust kõigest 30min kaugusel aga kuna olin enda tervist nädalavahetusel veel rohkem kurnanud, siis esmaspäeva veetsingi oma voodis vedeledes, vitamiine süües ja teed juues. Õnneks oli vaba päev. Aga youtube otseülekannet vaatasin ikka. Loodetavasti tekib mul veel mõni võimalus Obamale pilk peale visata, teeks seda heameelega.
Kui aga pühapäeval oli meil hea soe kevadilm, siis teisipäeval keeras ära! Miinus kümme! Oi ma ei tahtnud oma nina välja pista.. Aga kuna pidime poisiga fun&fit'i minema, siis pidin paari kilomeetrilise jalutuskäigu ikka ette võtma. Tuul oli külm, kuid päike paistis. Ja teate mis, ei olnudki nii hull! Ma täitsa nautisin seda! Kolmapäeval läks üldse miinus 13ni välja ja täna (neljapäeva) hommikul ärkasin üles ning lumi oli maas! Seda polnud küll palju, paar cm, aga nt koolid lükkasid avamise 2h edasi ja üldse läheb siin igalpool paanika lahti nii kui maa natukenegi valge on. Ainuke asi, mis mulle siin selle külma juures ei meeldi on see, et majas sees on ka nii kohutavalt külm! Täiesti papist majad ikka. Nii, aga meil oli täna Sarahi ja tema poisi Lukasega playdate. Minu/meie esimene. Lukas on küll kohe-kohe neljaseks saamas aga kuna ta on natuke erivajadustega, siis on nad vaimselt Ethaniga samal tasemel. Meil oli väga tore oma jutte rääkida, samal ajal kui poisid lõbutsesid ja üksteist taga ajasid.

Saigi see väike kokkuvõte tehtud (: Pühapäevaks on mul aga bussipilet ostetud, sõidame väikesele ühepäevasele tripile. Ja veebruariks on ka lennupiletid olemas, et kolm päeva teispool rannikut veeta. Mina olen igatahes ärevil!

Ps. Igasugused küsimused, arvamused, pakkumised on vägagi oodatud! Vaba kava, kirjutage/joonistage millest aga tahate. Näiteks.. Kas teid huvitab, mida ma endale ostnud olen? Riided, ehted, meigitarbed? Või mis teid üldse huvitab? Näen ju, et lugemas teid siin käib aga sõna ei taha keegi sekka öelda. Kurb hakkab kohe..

Järgmise korrani siis! Seniks aga püsige soojas ja olge terved, musimopsud!

Viimased viis..

..päeva Kairiga. Niisiis, nagu ma "esimesed viis" postituses juba mainisin, saime laupäeva ööl vastu pühapäeva ainult tunnikese magada, kui juba pidime oma kodinad kokku pakkima ja New Yorgi bussi peale minema. Pereema oli nõus meid ära viima ja ma suht-koht viimse hetkeni polnud kindel, kas ta ikka on juba üleval ja tuleb alla või mitte. Lõpuks saime ikka kodust minema ja voilaa, täpselt õigel ning viimasel hetkel bussi peale. Ma jäin vist kohe esimese viie minuti jooksul magama ja Kairi samamoodi. Olime mõlemad unele võlgu. Paar korda ärkasin sõidu ajal üles, vahepeal oli ka kusagil Pennsylvanias "pissipeatus", sai midagi hamba alla osta ja kuus tundi hiljem (meeletu liiklus!) olimegi NY kohal. Algselt olime endale Manhattanile suurepärase korteri broneerinud aga ühel "ilusal" hetk tühistati meie bronn ära ja no üritage siis kaks nädalat enne aastavahetuseks endale veel ulualust leida. Õnneks tuli appi Kairi sõbranna, kelle sõbra emal on maja, kus saime ühte tuba rentida. Me olime ikka kohe seal kaugel-kaugel sügaval Brooklynis, kus jalad pidid kiiresti käima. Viisime oma kodinad sinna ära ja põrutasime linna tagasi. Pühapäeva õhtu oli meie mõlema jaoks parajalt kurnav. Mina olin veel enam-vähem normaalselt meelestatud aga Kairi näost võis igaüks pettumust välja lugeda. Linn oli nii üle rahvastatud ja meile jõudis kohale, et meil pole ju tegelikult ühtegi plaani aastavahetuseks ja linna-kodu vaheline transpordiaeg on ka tund aega ja ja ja.. ühesõnaga kõik oli kuidagi paha. Väsimus ja magamatus tegid oma töö. Läksime Starbucksi internetti varastama (sain esimest korda "oma nimega" topsi, lisan pildi ka) ja oh mis tore üllatus meid näoraamatus ees ootas - kiri Sandralt! Meie elupäästjalt, kui nii võib öelda. Plaanid aastavahetuseks olemas ja tuju kohe mitmeid kordi parem! Turistitasime natuke NY vahel veel ringi ja otsustasimegi selle õhtu varakult lõpetada, sest esmaspäeval ootas pikk pikk pikkkk päev ees.

Merlinist sai Madeline

Esmaspäev. Aasta 2012 viimane päev. Kobisime varakult linna ära ja juba nägime, kuidas inimesed koos toolide/tekkide/termostassidega Times Square poole jalutavad, et siis 12h või kauemgi seal külma käes istuda ja oodata. Meie seadsime oma sammud Empire State Buildingu poole. Sinna jõudes ootas meid ees meeletult pikk järjekord. Okei, ühest kohast kuulsime, et järjekord on 3h, teisest kohast kuulsime, et järjekord on 1h. Mõtlesime, et 1h ikka ära kannatame. Ostsime oma piletid ära ja jäime ootama. Vahepeal kuulsime, kuidas käidi pakkumas, et maksad umbes sama palju veel juurde (pilet oli 25 ja lisaks oleks veel olnud vaja maksta 20), saad nii öelda parema pileti ja järjekorrast mööda minna. Meile otseselt keegi pakkuma ei tulnud, seega ootasime edasi. Sisse jõudes ootas meid ees aga veeeel pikem järjekord! Uurisime siis kohe ühe härra käest, et kas oleks võimalik seda teist piletit osta ja nii ta meid sellest kolme(!!!) tunnisest järjekorrast mööda lasigi ja ütles, et seal seal ja seal saate osta teise pileti. Väravatest läbi minnes ei osanud me aga kuskilt seda piletit enam osta ja kui Kairi uurima läks, siis sain aru, et tegelikult ei peagi me enam juurde maksma, vaid võime lihtsalt igaltpoolt läbi kõndida. Nii me siis puskut tegimegi. Kairi oli küll natuke kõhklev aga mul oli hea meel, et saime kokku hoida. Haha. Juurde makstes oleks me muidugi lisaks 86.korrusele ka veel 102.korrusele saanud aga minu arust suurt vahet pole. Ülesse jõudes oli vaateplatvorm ka nii massiliselt rahvast täis. Polnud üldse meeldiv. Ja see vaade, mida ma Top of the Rockilt septembris nägin, oli minu arust parem kui Empire vaade. Sest mis vaade see New Yorgile ikka ilma Empire endata on. Aga saime käidud ja üks linnuke jälle kirjas. Kuna see seiklus võttis nii kaua aega, siis pidime endale tunnistama, et meie uisutamise plaan lendas vastu taevast, sest ilmselgelt on ka seal mitme tunnine järjekord ja mitut tundi meil enam polnud. Tegime kiire lõuna kuskil vahetänavas asuvas iiri pubis (täitsa hea oli, kui muidugi välja jätta fakt, et neil paljud asjad otsas olid) ning suundusime poodide poole. Ema ütles mulle kunagi, et uus aasta tuleb vastu võtta uues pesus, seega - mul oli uut pesu vaja! Ja muidugi ka uut outfitti! Järjekorrad proovikabiinides olid aga nii pikad, et mina ei viitsinud seal oodata ja haarasin kõik asjad endaga kaasa ilma proovimata. Mõtlesin, et ah, kui ei sobi, viin homme tagasi.. Koju jõudes aga selgus, et kõik asjad sobisid perfektselt! Enne veel pole sellist asja juhtunud! Jäin enda valikutega rahule (:

Punane nool ->Top of the Rock

Tegime kiire sättimise, kiired pildid ja uuesti metrooga Manhattanile tagasi. Nimelt siis.. Sandral on sõber ja selle sõbra vend on politseinik. Times Squarel oli aga politseinike ja sõjaväelaste perekondade jaoks eraldi sektor. Niisiis olime me kõik tolle toreda politseiniku sugulased! Kell oli üheksa õhtul ja kogu ümbrus oli ülerahvastatud! Meid eksporditi aga läbi inimtühjade tänavate Times Square poole ja meil jäid kõigil suud lahti, kui nägime kuhu sektorisse ta meid juhatas! Me olime kohe esimene sektor otse kukkuva palli all! USKUMATU! Oleks mulle keegi aasta aega tagasi öelnud, et ma oma 2012>2013 aastavahetuse seal veedan, oleks ma talle lolli näoga otsa vaadanud ja küsinud, et segane oled peast või. Ma ei jõua Sandrat ära tänada! Tagasi tulen, siis drinks are on me! Jõuame nüüd selle osani, et kes seal siis aastavahetusel esinesid. Nimi Carly Rae Jepsen ütleb teile midagi? Okei, võib-olla mõnele ei ütle, aga Call me maybe ei ole vast kellelegi teadmata, eks. Ja siis.. OPPPAAA GANGNAM STYLE! Selle ajal läksid kõik inimesed hulluks ära ja kogu Times Square (a'la 2miljonit inimest?) tantsisid vist seda tantsu. Pärast teda tuli imekaunis Taylor Swift, kelle lugu kummitas meid veel mitu päeva. Ning täpselt enne palli kukkumist laulis TRAIN! Nad esitasid John Lennoni lugu Imagine. Ilus.. Ja siis see countdown pihta hakkaski.. 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1! HAPPY NEW YEAR! Kolm tundi meeletut külmetamist (ma poleks seal elu ilmaski kauem vastu pidanud) ja once in a lifetime kogemus kätte saadud. Mul oli ülimalt hea meel seal olla ja kõike seda melu kogeda aga ausalt, teist korda ma seda enam ei teeks. Okei. Uus aasta vastu võetud ja turbojooksuga metroo poole. Ma ei tundnud oma jalgugi enam, seega oli see jooksmine üsna raskendatud aga saime hakkame. Suundusime siis uptowni ühele korteri/katusepeole. Ütleme nii, et seal elaks isegi. Aga kui me lõpuks kohale jõudsime oli pidu oma tipp-punkti juba saavutanud ja tundus, et hakkas nagu allamäge minema. Allkorrusel oli muidugi tasuta baar avatud, kus keerati kokku maailma kõige kangemaid jooke ja kui lasin Kairil endale punast veini cocaga küsida, vaadati talle otsa sellise näoga, et mis maailmaime see veel on. Läksime viskasime ka katusele pilgu peale ja hetkeks ununes isegi ära, et külm on, sest no milline vaade! Tänu Samile ja Santile oli meil aga super õhtu! Sõbrad Austraaliast, kes tulid lihtsalt mõneks nädalaks Ameerikasse reisile. Mis elu! Aga kõik need jutud ja seiklused, mis neil jagada olid. Ma ei jõudnud enam vahepeal naerdagi! Kõhu- ja näolihased olid juba valusad. Kuskil nelja ajal tõmbasime seal siis otsad kokku ja läksime (minu ja Kairi esimest) New Yorgi pizzat sööma! See tõesti on linn, mis kunagi ei maga, isegi uusaastaööl on söögikohad avatud! Pizza läks alla nagu ludinal, sest viimati olime söönud ju 12h tagasi. Ja kuna alustasime oma uut aastat korraliku jooksutrenniga, siis olime selle toidunaudingu ära teeninud. Aga meil oli vaja ka kuidagi tagasi koju saada. Seiklesime mis me seiklesime nende metroodega (üritasime ka vahepeal taksot saada aga keegi polnud meid nõus viima sinna kuhu vaja oli, haha) olime lõpuks kella kuuest kodus. Muide, metroopeatusest meie "koduni" oli umbes 20-30minutit jalutamist ja just täpselt nii badass tüdrukud me olemegi, et julgesime nii õhtul pimedas kui ka varajastel hommikutundidel mööda neid gangstereid täis tänavaid omapäi kõndida.

Seal see kukkuv pall oligi!

Meie! Kairi, mina, Sandra, meie politseinik, Elvira, Sam, Santi.

Tahtsime teisipäeva hommikul vara ärgata, et jõuaks veel igasugu turistitegevusi teha. Panime äratuse kella kümneks aga kumbki meist ei suutnud ennast üles ajada ja nii see ärkamine venis ja venis kuni lõpuks saime oma „kodust“ tulema kuskil 1 ajal.  Plaanis oli Brooklyn Bridge ja Central Park aga ilmselgelt jõudsime ainult sillale. Kogu aja vedasime ka oma kohvrit endale järgi. Aga Brooklyni sild – I loved it. Kuigi kui ma NY elaks, ei tahaks ma seda silda kunagi kasutada. Ainult turiste täis ja lihtsalt töölt-koju kodust-tööle liiklemiseks liiga tüütu. Kõndisime siis Brooklynist Manhattanile üle silla, ostsime väikesed suveniirid tee äärest ja sõitsime nö kesklinna. Käisime oma vanas tuttavas iiri pubis ja otsustasime New York steak'i süüa seekord. Ja ikka endiselt olid neil mõned asjad otsas! Väga imelik. Vähemalt oli söök ime-ime-imehea! Ja arve muidugi ka. Kahe peale 80dollarit lõunasöögi eest maksta, oh well, korra ju võib. Haarasime New Yorgi suveniiripoest veel mõned kingitused ja oligi aeg suund tagasi Rockville poole võtta. Enamus teekonnast taaskord põõnasime. Mida targemat seal bussis ikka teha. Ma ei tahtnud oma hostpere meile järgi tulemisega tüüdata, seega otsustasime, et tellime takso, kui kohale jõuame. Aga nagu kogu selle aja vältel, mis Kairi siin oli, oli meil ka seekord õnne! Just siis, kui me bussilt maha tulime, keeras üks takso parklasse sisse. Ja saimegi koju :)

 

Kolmapäev oli raske. Ei tahtnud üldse tagasi rutiini minna. Päev möödus Ethaniga jaurates, Kairi läks pärastlõunal ühte kaubanduskeskusesse (sest Victoria Secretsis algas ju allahindlus!) ja pärast oma tööpäeva sõitsin talle sinna järgi. Sain ka ise oma esimese ostu VS-s sooritatud. Aga mina kulutasin seal umbes täpselt 10x vähem dollareid kui Kairi. Ta läks ikka täitsa hulluks ;) Siis käisime veel ühes poes kleite proovimas, et äkki leiame miskit Mariliisile, kahjuks tulutult. Mina see-eest leidsin maailma armsaima, ilusaima, paremini istuva kleidi endale! Enne maksma minemist avastasin aga, et kleidil üks õmblus katki. Mõtlesin, et leian kindlasti nende kodulehelt samasuguse ja tellin sealt aga vot ei leidnud.. Kirjutasin neile siis mitmeid kirju ja käisin ka seal poes uuesti aga lõppkokkuvõttes jäin sellest kleidist ilma. Olen nii kuri enda peale! Õnneks on mul veel 7-8kuud aega, et samaväärne kleit leida. Pärast väikest shopingutiiru käisime Wendys söömas. Minu jaoks oli see esimene kord. Wendys on põhimõtteliselt nagu McDonalds, kes ei teadnud. Mulle meeldis Wendys burger isegi rohkem kui mäki oma. Ja uskumatu aga seal saime kahekesi 10dollari eest söönuks! Sõitsime koju tagasi, avasime Kairi toodud Kissi kirsisiidri (nom-nom), rääkisime natukene sõbrannade jutte ja vajusime ära.

1) Minu lemmik kleidike.. 2) Mariliisi jaoks

Neljapäev. Kairi viimane päev. Tegime oma viimase poetiiru, Kairi valmistas meile viimast korda lõunasöögi, sõime oma viimaseid maasikaid vahukoorega ja oligi aeg lennujaama minna. Viimane kalli, lehvitus ja läinud ta oligi. Koju tagasi tulles oli nii imelik enda tühja tuppa tulla, pisar kippus vägisi silma. Kirjeldamatult mõnus tunne on siin omada oma inimest! Muidugi on mul siin toredaid sõbrannasid aga „oma inimesi“ ei asenda keegi! Ja ka mina olen hoopis teistsugune inimene erinevates seltskondades. Aitäh Sulle, Kairi, time of my life eest siinpool ookeani! Loodan, et tuled suvel tagasi.. Sest nii palju asju jäi ju  nägemata ja tegemata! Aa ja paar päeva hiljem küsis mu hostpere minu käest, et kas pidutsesin Eestis koguaeg niimoodi. Oopsy-daisy!

PS. Kairi tegi väikese video oma/meie tripist, nii et kes seda veel näinud pole, siis:

Thanks for watching !

Mõtlesin, et..

..oleks viisakas kaks-kolm sõna kirja panna. Teine postitus minu ja Kairi ajast siin mandril venib, täiega, nagu näts. Esiteks ootan Sandra käest aastavahetuse pilte (nii hea on ju kedagi teist süüdistada, eks?) aga teiseks ja tegelikuks põhjuseks on see, et ma pole lihtsalt seda piltide välja valimise ja kirjutamise jõudu endas leidnud. 

Mul pole ausalt öeldes mitte millestki targast kirjutada aga tundsin, et tahan ja pean natuke. Olen aasta algusest iga päeva kohta midagi head kirja pannud. Ja siiamaani on täiesti hästi läinud.. kuni siis tänase päevani. Viibides kodust 7000km kaugusel, ei taha sa kunagi kuulda uudist, et üks sinu kõige kallim inimene on jälle haige. Tahaks lihtsalt osta lennupileti koju, minna, kallistada, istuda haiglas tema voodiserval. Aga ma tean, et ta on maailma kõige kõige kõige positiivsem ja tugevam inimene ja ma usun, et kui ta suutis sellele haigusele ühe korra üks-null teha, siis ega see kaks-null ka tulemata jää! Hetkel ootan lihtsalt hommikut, et talle helistada, sest minu lõi ikka täiesti rivist välja. Tänane päev oli niigi raske. Ärkasin hommikul peavaluga ja poisil oli täna taaskord jonnituju, mis tähendas ilma mingisuguse põhjuseta lõpmatut nutmist ja röökimist, aitas hästi mu peavalule kaasa. Sain ta lõpuks magama ja siis tundsin, kuidas ma lihtsalt enam ei jõua ja emaga rääkides keerasingi kraanid lahti ning lasin nendel pisaratel voolata. Kõik pinged kasvasid üle pea! Olen kuulnud, kuidas inimesed arvavad, et au pairid tulevad siia lulli lööma ja see pole mingi töö. Olen nüüd aus ja ütlen, ma pole veel enne nii rasket tööd teinud! Tegemist ei ole füüsilist koormava tööga, vaid just nimelt vaimselt. Eks igal tüdrukul on muidugi oma kogemused aga mina nõrganärvilistele seda tööd küll ei soovita.

Ärge minust nüüd valesti aru saage. Ükskõik kui raske, kui selleks valmis olete, siis soovitan seda kõigile! Ma olen just viimasel ajal tundma hakanud kui palju see kõik siin on mind inimesena kasvatanud, minu silmaringi avardanud, minu mõttemaailma muutnud.. Ja ma olen olnud siin ainult 4 kuud! Oleks vaid võimalik, siis ma koliks kõik oma inimesed siia ja elaks siin ilusat elu. Või siis koliks koos selle positiivsuse ja võimalustega, mis siin on, tagasi Eestisse. Aga kõike head ju korraga ei saa. Kõige vähem tagasi minemise juures ootangi seda halba halli ilma ja tusaseid inimesi. Süda kutsub sellest olenemata mind kodu poole.

Ja mõttelõng katkes.. 

Tahaks senikaua kirjutada kuni tähed klaviatuuril kuluma hakkavad aga jõud rauges. Võib-olla see oligi nüüd see, mis vajas välja ütlemist. Ja samas oli see meeldetuletuseks, et ka mina olen lihtsalt inimene ning samuti on nüüd minust üks väike märk maas. Ei ole ma kuhugi kadunud, pole plaaniski.

NB! Tahan vaid veel öelda, et tegelikult on juba väga palju toredaid asju minuga sellel aastal juhtuda jõudnud ja nii palju põnevaid sündmuseid on ees, mida ärevusega oodata, seega ärgem kurvastagem. Lõpetagem ikka positiivsel noodil. Järgmise korrani, mu kallid!

Esimesed viis..

..päeva Kairiga. Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, siis 25.detsembril saabus teiselt poolt maakera külla mu kõigekallim Katu. See õnnetunne, kui ma teda lennujaamas nägin, on lihtsalt kirjeldamatu. Oma esimesed kolm kuud veetsingi siin lihtsalt päevi lugedes. Üsna kurb on, et hetkel polegi midagi, milleni päevi lugeda. Sõitsime siis lennujaamast koju, perega tutvutud ja läksime minu tuppa ja hakkasime kohvrit lahti pakkima. Emme pani mulle terve varanduse Eestist kaasa! Kairil endal mahtus konkreetselt sinult paar riidehilpu kotti ja ikkagi olid ülekilod. Pildi pealt jäi veel välja Kairi toodud kirsisiider (yummie) ja Joosepi saadetud jõulukingitus (: Sõime siis selle jõuluõhtusöögi ära ja läksimegi tuttu. Mina olin liiga ärevil magamiseks aga Kairi vajus umbes kümme minutit enne kümmet ära. Ajavahe ju. 

Minu varandus!

Kingitus Kairile (ümbriku sees oli 2 objektiivi tema nutitelefoni jaoks - kalasilm ja makro)

Kolmapäeval ei avanenud aknast kena vaade. Õues oli külm, udune, vihmane, lumine. Kairi tõi Eestist talve kaasa. Aga see meid väga ei heidutanud. Mängisime päev läbi Ethaniga, Kairi tegi meile lõunasöögiks pastat, sõime maasikaid vahukoorega ja muidugi tegime uute objektiividega palju pilte (parim jõulukink, mis ma teinud olen - jackpot!). Kell tiksus vist viis, kui pereisa tuli küsima, et millal ära tahame minna. Nimelt olin ostnud meile piletid NBA mängule. Tegime kiire sättimise, hüppasime metroo peale ja sõitsime DC-sse. Mäng toimus kahe kõige nõrgema võistkonna vahel, üks tabelis viimane ja teine eelviimane. Aga nagu ma Kairilegi ütlesin - halb mäng siin on ikka parem kui hea mäng Eestis (; Eelmine kord ma väga Washington Wizardsi mängijatele tähelepanu ei pööranud, sest silmad olid ainult Miami Heatil aga tuli välja, et neil seal päris ponksid poisid koos. Panime ühele silma peale ja hiljem googeldades tuli välja, et tüüp on 19, suud vajusid lahti selle informatsiooni peale. Beebi alles ju. Mäng oli hea, show oli hea, tantsutüdrukud jätavad aga kõvasti soovida siin.. Ameerikale kohaselt võttis Kairi endale snäkiks hotdogi ja õlle ning mina nachod juustuga ja coca - can you BE any more american? Metrooga tagasi koju ning  päev oligi otsas.

Neljapäev - järjekordne tööpäev. Aga kuna ilm oli ilusam, siis tegime väikese jalutuskäigu toidupoodi. Kairi sai endale salatit osta, millest puudust oli tundnud ning muretsesime ka lõunasöögi materjali. Tegime väikese kiikumise ja karusselli tiiru ning tagasi koju tatsasimegi. Päev sai kuskil kuue ajal jälle läbi ning võtsime seekord suuna kaubamaja poole. Ilmselgelt oli Kairil vaja Victoria Secretsisse minna! Enne poodide kammimist jäi meile tee peale aga photobooth (fotoputka?) ja muidugi pidime seal uued pildid tegema! (Foto nendest piltidest lisasin eelviimasesse postitusse juba) Viimati oli see millalgi 2000ndate alguses, kui Tartus selliseid pilte tegime. Mis selle photoboothi juures tobe aga samas marunaljakas on, on fakt, et kui sina seal sees oma lollakaid nägusid ja pilte teed, siis inimesed saavad väljastpoolt ekraani pealt seda kõike jälgida. Okei, klõps-klõps tehtud ja VS - siit me tuleme! Õigemini - Kairi tuleb! Veetsime seal poes täpselt nii kaua aega, et jõudsime veel ühte teise poodi ja siis pandi juba kaubanduskeskus kinni. Aga tore oli, saimegi kinno minna. Läksime vaatama filmi Parental Guidance, sest see oli ainus, mis just sellel hetkel hakkas. Olime algul natuke kahtleval seisukohal aga we loved it! Tõesti oli väga, väga hea (: Eestlaste maitse järgi tehtud vist, sest ameeriklaste arvustused selle filmi kohta on kehvad. Hiljem kinost koju saamisega oli aga huumor, tahtsime taksot tellida, kuid meile öeldi, et ooteaeg 45minutit. Viitsime jah kell 11 õhtul kuskil nurga taga taksot oodata. Mõtlesime, et viskame pilgu peale, äkki kaubanduskeskuse ees mõni takso aga nii kui uksest välja saime, nägime, et meie buss on ees ja jalad kõhu alt välja ning jooksuga selle peale! Kodu ja head ööd.

Reede. Viimane tööpäev enne pikka nädalavahetust. Ethani lõunauinaku ajal värvisime mu juukseid ning hiljem sõime jälllle maasikaid vahukoorega. Asi, millest Eestis puudust hakkan tundma - imemaitsvad maasikad ka talvisel ajal! Reede õhtule kohaselt sättisid neiud ennast peole. Eelnevalt oli Kairi välja uurinud paar kohta, mida noored ameeriklased ise soovitasid ja sinna sammud seadsimegi. Esimene peatus: Cafe Citron. Selline Ladina-Ameerika kohake. Samal ajal, kui me oma väikest õhtusööki seal lõpetasime, muutuski kohvik/baar äkitselt klubiks. Muidugi oli nii, et kui meie istusime, siis tuli ülihead muusikat ja nii kui ennast püsti ajasime, vajus ära.. Aga paar tantsu sai ikka vihutud. Ja toredate inimestega tutvutud. Algselt vaatasime ringi, et me oleme ikka täiega "under-dressed" (mitte piisavalt hästi riides?) pidutsemise jaoks, sest kõigil neiudel olid seljas minikleidid, mis vaevu-vaevu üldse midagi ära katsid. Kairi ütles veel õhtu alguses "meil ei ole kahe peale ka nii palju lööki kui nendel neiudel üksinda", kuid õhtu lõpuks pidi ta küll oma sõnu sööma, haha. Eestlastel lööki küll ja ülearugi! Tüdinesime sellest kohast ära ja liikusime edasi Eighteenth Street Lounge. Tee peal möödusime ühest baarist, kus mängis parasjagu Gangnam Style ning nii me keset tänavat seda tantsima hakkasimegi. Vähemalt teistele pakkus nalja. Uus koht, kuhu oma mantlid varna riputasime, oli olnud kunagi ühe presidendi kodu (suutsin ära unustada kelle). Uhke kodu kuhu saab ära mahutada viis erinevat ruumi: The Main Room, The Gold Room, The Jazz Bar, The Studio Bar and Deck Bar. Meie lemmikuks sai Jazz Bar, kus oli muide live (elav) muusika! Kohad pannakse siin aga varakult kinni, nimelt kolmest. Veidi enne kolme haarasime varnast oma mantlid ja läksimegi õue, kuid jäime seal natukene liiga kauaks juttu rääkima ning metroo peale joostes avastasime, et ups, sissepääs suletud! Õnneks (meil oli üldse palju õnne!) leidis Kairi printsi valgel hobusel, kes meid turvaliselt koju toimetas. Uskumatu, et nii häid inimesi üldse leidub! Kell 6 saime pead padjale ning vajusime unne..

Laupäev. Neli tundi hiljem ehk kell kümme hommikul hakkasid meie äratused tirisema. Ei saanud oma ainukest turistipäeva Washington DC-s ju raisku lasta. Oi see oli raske hommik minu jaoks! Vingusin ja hädaldasin küll kõvasti aga Kairi nimel võtsin ennast lõpuks ikkagi kokku. Käisime ära täpselt samades kohtades kuhu mindki minu esimesel DC päeval viidi. Palju kõndimist ja palju pildistamist. Turistikad tehtud, jalad villis, võis rahuliku südamega Cheesecake Factorysse minna. Lõuna olime eelnevalt linnas juba ära söönud, seega läksime sinna ainult magustoite nautima. Ja kokteile. Ma kohe tundsin, et minu süda juustukooki üle ei ela, nii et läksin vanahead tuttavat teed pidi ja tellisin - paparapaa! Maasikad vahukoorega! Damn kui hea! Kairi sai see-eest oma Original Cheesecake maasikate ja banaanidega nautida ning tema süda oli rahul. Kõhud täis, hea olla, läksime taaskord kinno. Aga seekord hoopis teistsugusesse. Kinosaalid olid väikesed aga toolid see-eest sellised(kliki)! Kairil oli nii hea olla, et ta jäi kohe magama ja ega ma ei pane pahaks, sest film oli täiesti mõttetu (Guilt Trip). Minust sai uudishimu aga võitu ja tahtsin ikka teada, mis filmis toimub. Lebotatud küll, aeg suund mõne peo poole võtta. Teatud põhjustel läksime sellisesse kohta nagu Cafe Lima ja oi kuidas pettuma pidime. Koht iseenesest oli väga uhke ja nägime omanikke, kes olid sellised äralakutud itaalia ärimehed aga muusika - kohutav! Paar tundi pidasime seal vastu, rüübates neid ebanormaalselt kangeid kokteile, mida ameeriklased teevad. Tulime selle muusika käest lõpuks tulema, saime sõbraga kokku, läksime ainsasse kohta (peale klubide), mis veel avatud oli, jõime vett ning rääkisime juttu. Seekord olime aga targemad - läksime varem metroosse! Seiklesime koju ära ning kukkusime voodisse. Voodis saime aga ainult tunnikese olla, sest kell 5 oli äratus, et kella seitsmesele New Yorgi bussile jõuda.. (Seiklused jätkuvad järgmises postituses)

..sest et ma ei olegi normaalne

Vesi - mu parim sõber sellel päeval.

Kairi katsus kah tipu ära!