Esimesed viis..

..päeva Kairiga. Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, siis 25.detsembril saabus teiselt poolt maakera külla mu kõigekallim Katu. See õnnetunne, kui ma teda lennujaamas nägin, on lihtsalt kirjeldamatu. Oma esimesed kolm kuud veetsingi siin lihtsalt päevi lugedes. Üsna kurb on, et hetkel polegi midagi, milleni päevi lugeda. Sõitsime siis lennujaamast koju, perega tutvutud ja läksime minu tuppa ja hakkasime kohvrit lahti pakkima. Emme pani mulle terve varanduse Eestist kaasa! Kairil endal mahtus konkreetselt sinult paar riidehilpu kotti ja ikkagi olid ülekilod. Pildi pealt jäi veel välja Kairi toodud kirsisiider (yummie) ja Joosepi saadetud jõulukingitus (: Sõime siis selle jõuluõhtusöögi ära ja läksimegi tuttu. Mina olin liiga ärevil magamiseks aga Kairi vajus umbes kümme minutit enne kümmet ära. Ajavahe ju. 

Minu varandus!

Kingitus Kairile (ümbriku sees oli 2 objektiivi tema nutitelefoni jaoks - kalasilm ja makro)

Kolmapäeval ei avanenud aknast kena vaade. Õues oli külm, udune, vihmane, lumine. Kairi tõi Eestist talve kaasa. Aga see meid väga ei heidutanud. Mängisime päev läbi Ethaniga, Kairi tegi meile lõunasöögiks pastat, sõime maasikaid vahukoorega ja muidugi tegime uute objektiividega palju pilte (parim jõulukink, mis ma teinud olen - jackpot!). Kell tiksus vist viis, kui pereisa tuli küsima, et millal ära tahame minna. Nimelt olin ostnud meile piletid NBA mängule. Tegime kiire sättimise, hüppasime metroo peale ja sõitsime DC-sse. Mäng toimus kahe kõige nõrgema võistkonna vahel, üks tabelis viimane ja teine eelviimane. Aga nagu ma Kairilegi ütlesin - halb mäng siin on ikka parem kui hea mäng Eestis (; Eelmine kord ma väga Washington Wizardsi mängijatele tähelepanu ei pööranud, sest silmad olid ainult Miami Heatil aga tuli välja, et neil seal päris ponksid poisid koos. Panime ühele silma peale ja hiljem googeldades tuli välja, et tüüp on 19, suud vajusid lahti selle informatsiooni peale. Beebi alles ju. Mäng oli hea, show oli hea, tantsutüdrukud jätavad aga kõvasti soovida siin.. Ameerikale kohaselt võttis Kairi endale snäkiks hotdogi ja õlle ning mina nachod juustuga ja coca - can you BE any more american? Metrooga tagasi koju ning  päev oligi otsas.

Neljapäev - järjekordne tööpäev. Aga kuna ilm oli ilusam, siis tegime väikese jalutuskäigu toidupoodi. Kairi sai endale salatit osta, millest puudust oli tundnud ning muretsesime ka lõunasöögi materjali. Tegime väikese kiikumise ja karusselli tiiru ning tagasi koju tatsasimegi. Päev sai kuskil kuue ajal jälle läbi ning võtsime seekord suuna kaubamaja poole. Ilmselgelt oli Kairil vaja Victoria Secretsisse minna! Enne poodide kammimist jäi meile tee peale aga photobooth (fotoputka?) ja muidugi pidime seal uued pildid tegema! (Foto nendest piltidest lisasin eelviimasesse postitusse juba) Viimati oli see millalgi 2000ndate alguses, kui Tartus selliseid pilte tegime. Mis selle photoboothi juures tobe aga samas marunaljakas on, on fakt, et kui sina seal sees oma lollakaid nägusid ja pilte teed, siis inimesed saavad väljastpoolt ekraani pealt seda kõike jälgida. Okei, klõps-klõps tehtud ja VS - siit me tuleme! Õigemini - Kairi tuleb! Veetsime seal poes täpselt nii kaua aega, et jõudsime veel ühte teise poodi ja siis pandi juba kaubanduskeskus kinni. Aga tore oli, saimegi kinno minna. Läksime vaatama filmi Parental Guidance, sest see oli ainus, mis just sellel hetkel hakkas. Olime algul natuke kahtleval seisukohal aga we loved it! Tõesti oli väga, väga hea (: Eestlaste maitse järgi tehtud vist, sest ameeriklaste arvustused selle filmi kohta on kehvad. Hiljem kinost koju saamisega oli aga huumor, tahtsime taksot tellida, kuid meile öeldi, et ooteaeg 45minutit. Viitsime jah kell 11 õhtul kuskil nurga taga taksot oodata. Mõtlesime, et viskame pilgu peale, äkki kaubanduskeskuse ees mõni takso aga nii kui uksest välja saime, nägime, et meie buss on ees ja jalad kõhu alt välja ning jooksuga selle peale! Kodu ja head ööd.

Reede. Viimane tööpäev enne pikka nädalavahetust. Ethani lõunauinaku ajal värvisime mu juukseid ning hiljem sõime jälllle maasikaid vahukoorega. Asi, millest Eestis puudust hakkan tundma - imemaitsvad maasikad ka talvisel ajal! Reede õhtule kohaselt sättisid neiud ennast peole. Eelnevalt oli Kairi välja uurinud paar kohta, mida noored ameeriklased ise soovitasid ja sinna sammud seadsimegi. Esimene peatus: Cafe Citron. Selline Ladina-Ameerika kohake. Samal ajal, kui me oma väikest õhtusööki seal lõpetasime, muutuski kohvik/baar äkitselt klubiks. Muidugi oli nii, et kui meie istusime, siis tuli ülihead muusikat ja nii kui ennast püsti ajasime, vajus ära.. Aga paar tantsu sai ikka vihutud. Ja toredate inimestega tutvutud. Algselt vaatasime ringi, et me oleme ikka täiega "under-dressed" (mitte piisavalt hästi riides?) pidutsemise jaoks, sest kõigil neiudel olid seljas minikleidid, mis vaevu-vaevu üldse midagi ära katsid. Kairi ütles veel õhtu alguses "meil ei ole kahe peale ka nii palju lööki kui nendel neiudel üksinda", kuid õhtu lõpuks pidi ta küll oma sõnu sööma, haha. Eestlastel lööki küll ja ülearugi! Tüdinesime sellest kohast ära ja liikusime edasi Eighteenth Street Lounge. Tee peal möödusime ühest baarist, kus mängis parasjagu Gangnam Style ning nii me keset tänavat seda tantsima hakkasimegi. Vähemalt teistele pakkus nalja. Uus koht, kuhu oma mantlid varna riputasime, oli olnud kunagi ühe presidendi kodu (suutsin ära unustada kelle). Uhke kodu kuhu saab ära mahutada viis erinevat ruumi: The Main Room, The Gold Room, The Jazz Bar, The Studio Bar and Deck Bar. Meie lemmikuks sai Jazz Bar, kus oli muide live (elav) muusika! Kohad pannakse siin aga varakult kinni, nimelt kolmest. Veidi enne kolme haarasime varnast oma mantlid ja läksimegi õue, kuid jäime seal natukene liiga kauaks juttu rääkima ning metroo peale joostes avastasime, et ups, sissepääs suletud! Õnneks (meil oli üldse palju õnne!) leidis Kairi printsi valgel hobusel, kes meid turvaliselt koju toimetas. Uskumatu, et nii häid inimesi üldse leidub! Kell 6 saime pead padjale ning vajusime unne..

Laupäev. Neli tundi hiljem ehk kell kümme hommikul hakkasid meie äratused tirisema. Ei saanud oma ainukest turistipäeva Washington DC-s ju raisku lasta. Oi see oli raske hommik minu jaoks! Vingusin ja hädaldasin küll kõvasti aga Kairi nimel võtsin ennast lõpuks ikkagi kokku. Käisime ära täpselt samades kohtades kuhu mindki minu esimesel DC päeval viidi. Palju kõndimist ja palju pildistamist. Turistikad tehtud, jalad villis, võis rahuliku südamega Cheesecake Factorysse minna. Lõuna olime eelnevalt linnas juba ära söönud, seega läksime sinna ainult magustoite nautima. Ja kokteile. Ma kohe tundsin, et minu süda juustukooki üle ei ela, nii et läksin vanahead tuttavat teed pidi ja tellisin - paparapaa! Maasikad vahukoorega! Damn kui hea! Kairi sai see-eest oma Original Cheesecake maasikate ja banaanidega nautida ning tema süda oli rahul. Kõhud täis, hea olla, läksime taaskord kinno. Aga seekord hoopis teistsugusesse. Kinosaalid olid väikesed aga toolid see-eest sellised(kliki)! Kairil oli nii hea olla, et ta jäi kohe magama ja ega ma ei pane pahaks, sest film oli täiesti mõttetu (Guilt Trip). Minust sai uudishimu aga võitu ja tahtsin ikka teada, mis filmis toimub. Lebotatud küll, aeg suund mõne peo poole võtta. Teatud põhjustel läksime sellisesse kohta nagu Cafe Lima ja oi kuidas pettuma pidime. Koht iseenesest oli väga uhke ja nägime omanikke, kes olid sellised äralakutud itaalia ärimehed aga muusika - kohutav! Paar tundi pidasime seal vastu, rüübates neid ebanormaalselt kangeid kokteile, mida ameeriklased teevad. Tulime selle muusika käest lõpuks tulema, saime sõbraga kokku, läksime ainsasse kohta (peale klubide), mis veel avatud oli, jõime vett ning rääkisime juttu. Seekord olime aga targemad - läksime varem metroosse! Seiklesime koju ära ning kukkusime voodisse. Voodis saime aga ainult tunnikese olla, sest kell 5 oli äratus, et kella seitsmesele New Yorgi bussile jõuda.. (Seiklused jätkuvad järgmises postituses)

..sest et ma ei olegi normaalne

Vesi - mu parim sõber sellel päeval.

Kairi katsus kah tipu ära!