..ja ongi juba pool aastat möödas! Mõtlesin tänase päeva puhul ühe väga meaningful postituse kirjutada aga kuna olen nohu tõttu oma pea täiesti tühjaks nuusanud, siis minu mõttelõngad katkevad sama kiiresti kui nad algavad.
Seega kopeeringi siia oma ema tänased ilusad sõnad mulle. "Ja ongi kuus kuud täis! Ja kui nüüd tagasi vaatad, siis avastad, et oi kui palju on selle lühikese aja jooksul juhtunud, positiivsed kogemused rikastavad ja kõik need uued tutvused, reisid jäävad meenutama seda aega ja need väikesed raskused on selle kõrval loomulik osa mis ununeb varsti! Ikka vapralt edasi Ameerikat avastama! Nüüd tuleb aasta parim osa!"
..minu elule idarannikul. Kuigi üldse ei tahaks. Reisist on möödunud praktiliselt kuu aega ja ma pole ridagi kirja saanud. Mis mul siin nii väga rääkida ongi. Elu veereb ikka sama radapidi. Aga alustame alguses - reisilt koju jõudes oli maja paksult rahvast täis, sest hostema vend koos naise ja tütrega olid külas. Ühel ilusal päeval käisime nendega ka loomaaias, nägin oma nunnusid pandabeebisid, ah tahaks koju ühte! Nad elavad muide Soomes, seega omavahel siin vestlesid vahepeal ka soome keeles ja nii põnev oli kuulata, sest mina sain ju aru, mis nad rääkisid aga mu hostvanematel polnud halli aimugi. Üks hetk see vennanaine küsis ka, et kas ma saan aru, mis nad räägivad ja kui jaatavalt vastasin, siis ütles, et peavad ettevaatlikumad olema. Haha. Nädalalõpus käisin oma esimesel niiöelda kursusel (muuseumikülastusel). Olen kunagi vist maininud ka, et iga aupair peab mingisugusest kursusest osa võtma ja/või kooli minema ning 6 ainepunkti teenima. Aprillis hakkab mul selline natuke suurem kursus pihta, mis lõppeb reisiga Niagara Fallsile aga kuna see annab ainult 4,5 puntki, siis tuli leida variant, kuskohast need vajaka jäävad 1,5 leida. Ja leidsingi! Veedad laupäevasel päeval paar tundi muuseumis, täidad ära mõned töölehed ja 0,5 punkti käes! Seega kolm laupäeva ja olemas. Käisimegi oma esimesel. Enam lihtsamat varianti ainepunktide teenimiseks välja mõelda ei suudaks. Õhtul käisime Bianca sünnipäeval, pisike linnupoeg sai meil 19aastaseks!
Pühapäeval oli aga Eesti Vabariigi 95.sünnipäev! Pidupäev! Baltimore Eesti Majas toimus muidugi ka pidu, kuhu meie oma pisikese kooriga otseloomulikult leelotama läksime. Ei tea mis ebaõnn sellel päeval küll oli aga iga teine naine ei saanud kohale tulla, kes oli haige, kes oli reisil ja kes oli palliga näkku saanud (tõsilugu noh). Väga armas oli see, et hostisa ja Ethan tulid ka kohale, enne seda just viisid selle vennapere rongile ja siis kiirustasid sinna. Sündmus ise sujus muidu üsna kenasti, pärast sai ka niiöelda eesti sööki, milles ma tohutult pettusin, sest ma ootasin ikka korralikku loomaliha aga tutkit!, hoopis kana sai. Nagu ma seda siin vähe sööks.. Baltimore minek oli muide minu esimene pikem üksinda autosõit siin, pärast seda nüüd tunnen, et olen oma roolimise enesekindluse tagasi saanud. Lõpuks ometi (:
Järgmisel nädalal ei juhtunud mu meelest mitte midagi märkimisväärset.. Reedel oli meil tüdrukuteõhtu Cheesecake Factorys, proovisime uue maitsega juustukooki, mida keegi meist veel saanud polnud ja tuleb tunnistada, et see on parim, mida mina seni maitsnud olen. Suutsin nime ära unustada, igatahes oli see kõige pikema nimega juustukook nende menüüs. Laupäeval tähistasid aga Washingtoni eestlased taaskord meie riigi 95.sünnipäeva! Eestlaste kogukond siin kandis on parajalt suur ja vägagi aktiivne. Seekord oli tegemist kirikuteenistuse-kontserdiga. Eestist oli kohale tulnud kultuuriminister Rein Lang ja vokaalansambel Greip! Kui ma internetiavarustest avastasin, et nad DC-sse tulevad, läksin ma reaalselt äksi täis. Oma kodulinna semud tulevad siia! Uskumatu! Okei. Ärkasin laupäeva hommikul varakult, et oma skype-peikaga väike kohting teha ja seejärel oligi aeg kodinad kokku pakkida. Saime esimest korda kokku Triinuga, neiu Pärnumaalt, kes saabus siia poolteist kuud tagasi. Olime eelnevalt ainult Facebooki sõnumites suhelnud aga tunne oli nagu oleks tegu mõne vana sõbrannaga, pidzaama oli sleepoveriks juba kaasas. Võtsime suuna kiriku poole. Kiriku uksest sisse astudes nägin kohe Mari ja Rauno nunnusid nägusid ning lippasin neid kallistama. Jutustasime natuke ning tegime õhtuks plaani. Seejärel istutasime ennast Triinuga kirikupingile maha ja nautisime kontserti. Ehk siis umbes iga poole tunni tagant, kui Greip laulma tuli, sai nauditud. Kogu kompott ise venis liialt pikale. Pärast kontserti oli all korrusel kaetud kõiki jaoks laud aga me otsustasime kiiresti vehkut panna, kuigi hiljem kuulsime greibikate käest, et oleks pidanud tasuta veini ja viina pärast ikka sinna jääma. Me seadsime hoopis sammud poe poole, et endale Triinu juures laud hea ja paremaga katta - Malibu, maasikad, viinamarjad, juust ja krõps - mida muud elult tahta. Sõime, jõime, sättisime, pildistasime, naersime ja jahtisime taksosid. Siin on taksot veel keerulisem saada kui reede õhtul Tallinnas! Läbi raskuste lõpuks õnnestus. Suuna võtsime greibikate hotelli poole. Algselt oli plaan kohe sealt edasi põrutada aga korraks tuli siiski joped seljast visata. Kurtsin seal siis, et mina ikka lootsin Vihmaloitsu kirikus kuulda, mille peale mulle kosteti, kas teeme kohe ära või. Ja saingi oma sooviloo! Ma arvan, et ükski live kontsert ei ületa seda hotellitoa esitust/elamust! Aitäh, aitäh, aitäh teile veelkord (: Laulud lauldud, veinid lahendatud, uued taksod tellitud, suund: Dupont Circle. Sama koht, kus Kairiga käisimegi. Iga teine uks viib sind kuhugi klubisse/pubisse/baari. Seal liitusid meiega veel 2 eesti noormeest, kelle nimesid ma otseloomulikult ei mäleta aga üks tutvustas ennast "Tere, olen (nimi) saatkonnast" okei!? Esimesena viisid meid jalad Madhatterisse, mille ukse taga hakkasid kõik muidugi uurima, kas kõigil ikka passid kaasas. Aga mina ju oma passi kaasas ei kanna. Läks kohe paanika lahti, et ID-kaardiga ei pruugi sisse saada jms. Mari, vanaheasõber, võttis aga samuti oma ID-kaardi välja ja ütles, et tuleb ka sellega ja kui ei saa, siis ei saa. Mis mitte-sisse-saamisest üldse jutt oli!? Nagu nalja olime sees. Mul pole veel kordagi oma ID-kaardiga siin probleeme tekkinud, kuigi jutud liiguvad igalpool, et ainult passiga saab. Lõime seal siis tantsu, kui äkki nägin Zedi! Minu ja Kairi prints valgel hobusel, kes meid turvaliselt koju transportis. DC peaks olema küll suurlinn aga ikka on võimalik ka teist korda kokku sattuda inimestega, keda korra näinud. Varsti tõmbasime seal klubis otsad kokku ja võtsime suuna lounge poole, kus (jälle taaskord) ka Kairiga käisime aga sinna jõudes ootas meid ees meeletu järjekord ja kell oli juba nii palju, et tunni pärast hakati seda kohta kinni panema, seega ei näinud me mingisugust mõtet seal järjekorras seista. Nii, ümberpöörd ja tagasikäik, mitte muidugi samasse kohta aga suuna poolest. Lõpetasime mingisuguses baaris, kus kõik äkki lahku läksid. Jäime Triinu ja Raunoga sinna, tegime shotid (ühte shotti võtsin kolm korda vist, õudne) ja otsustasime, et kõige targem oleks vast takso peale hüpata. Taksos tekkis plaan, et läheks jauraks veel hotellis, vaataks mis need Mari ja Reimo teevad. Sinna jõudes läks aga Marikesekene just tuttu ära. Rauno ja Reimoga sai muidugi nalja rohkem kui rubla eest. Varahommikul vedasime ennast Triinuga tema juurde tagasi. Plaan oli hommikul varakult ärgata, et greibikatele veel lehvitama minna aga sellest ei tulnud lõpuks midagi välja, sest autojuht Triinu polnud ilmselgelt sõitmiseks piisavalt selge :D Lebotasime siis pool päeva niisama voodis tühja ja passisime lakke, kui lõpuks ikka jalad alla võtsime. Läksime frozen yoghurtit sööma, Triinul oli see esimene kord ja võib vist öelda, et ta nüüd jagab minu armastust selle vastu. Jalutasime ringi, tegime paar turistipilti aga siis hakkas vaikselt külmaks ära kiskuma ja lõpuks läksidki meie teed lahku. Mina jäin selle nädalavahetusega igati rahule, eestlastes kohe on midagi, mida teistes ei ole! Saan mõnusalt positiivset energiat nendelt (: OMA inimesed! Ja Triinuga ei jäänud see meil kohe kindlasti viimaseks kokkusaamiseks. Ootan huviga järgmist!
Ilmselgelt ei oska olla..
Selline näeb välja üks tuba, kui kaks tüdrukut ennast välja sätivad.
Eestis kordame!
On vägevad oma iföönidega!
Ja pühapäevane jalutuskäik (:
Rohkem pikka juttu pole, lihtsalt mõned seigad, mis juhtunud on. Ostsime tüdrukutega ära Chicago lennupiletid ja lendame sinna 10.mail, lihtsalt üheks nädalavahetuseks. Ükspäev lubas meil siin "hullu lumetormi" st 30cm lund, milletõttu pandi koolid kinni, valitsus oli kinni, elekter pidi suure tõenäosusega ära minema.. Aga tegelikkuses ei juhtunud mitte midagi. Natukene lund, mis tänu õues olevatele pluss kraadidele praktiliselt kohe ära sulas. Ethan ütles esimest korda mu nime! Lihtsalt üks õhtu jooksis ülevalt alla, koputas mu uksele ja hüüdis "Möörlin, Möörlin!" Nii armas!!! Alguses olin tema jaoks lihtsalt "girl" (tüdruk) ning siis mingihetk hakkas ta mind kutsuma "nana", mis tähendab Ameerikas tegelikult vanaema aga tõenäoliselt tuli see sellest, et üks ehitajatest ütles ükskord mu kohta nanny. Ja "nana" olen ma tegelikult siiani, nii tema kui ka oma hostvanemate jaoks, hea lihtne öelda ju. Aga vähemalt oskab mu väike kutt nüüd mu nime öelda, kui keegi küsib. Olin üks päev haige, nii et midagi süüa ei saanud. Nüüd olen nohune, sest läksin liiga vara liiga paljalt õue. Ei ole veel päris kevad. Käisin oma teisel muusemi"kursusel", two down, one more to go. Laupäeva öösel vastu pühapäeva keerasime kella, seega on meil hetkel Eestiga ajavahe seitsme tunni asemel hoopis kuus tundi! Käisin see nädalavahetus kolm korda kinos. Aga kuna nimekiri filmidest, mis nägemist vajavad on pikk, siis tulebki seda niivõrd tihti teha. Kui nüüd tööelust rääkida, siis ütlen nii palju, et raske on. Tõsiselt.. raske. Vahepeal tahaks lihtsalt karjuda ja peaga vastu seina taguda. Loodame, et läheb üle. Ja oma Eesti kallikesi igatsen! Pühapäeval saab 6 kuud täis, mu sõbrad, see tähendab et JUBA pool aega on läbi. Üritan siis ühe postituse ka kokku klopsida, et seda saavutust mingilgi moel tähistada.
..(põhimõtteliselt) viimane päev San Franciscos. Aga enne seda tahaks vabandada kõigi ees, kes mu blogi igapäevaselt piilumas käivad, sest näen, et teid hüppab siit ikka päris mitmeid läbi ja mina, vana laiskur, kirjutan ainult korra kahe nädala jooksul!? Seega sorri, sorri, sorri. Üritan ennast parandada. Mu viimasest SF päevastki on nüüdseks juba 3 nädalat möödas. Aga.. selle päeva juurde siis. Tegemist oli esmaspäevaga, kuid pühaga, ehk siis vaba päevaga. Alustasime oma päeva õige varakult. Pidime linnas olema 9 ajal, et oma Alcatrazi piletid saada. Läksime siis nendele järgi ja öeldi, et ups, pileteid polegi veel kohal. Mismõttes? Me ajame ennast hommikul kell 6 üles, selleks et kuulda, kuidas pileteid veel pole. Mis seals ikka, oligi aega üks kakao ja mustikamuffin Starbucksist haarata. Sain taaskord topsi millele oli mu nimeks kirjutatud Madeline. Kas Merlin kõlab tõesti nagu Madeline? Juba teist korda! Millal ma ükskord õpin, et peaksin oma nime neile "Möörlin" ütlema, et nad aru saaks. Aga kangekaelne nagu olen, ei kavatse ma hakata oma nime valesti hääldama. Ja pealegi teeb nii hääldades see minu nimest hoopis mehenime. Haha. Okei, saime oma piletid kätte ja seadsimegi sammud sadama poole, et 10.30 juba praamiga Alcatrazi poole põrutada. Ilm oli parajalt jahe ja tuuline, seega poole tee peal hüppasime ühte suveniiripoodi, kust muretsesin endale salli (USA lipumustriga aga õnneks msuta värvi, seega ei paista nii väga välja ja peale esimest pesu läks juba koledaks ära kah.. nii palju siis sellest). Umbes kella üheteistkümneks jõudsime kurikuulsale Alcatrazile. Ma ei teadnudki ausalt öeldes, et see NII suur on! Esmalt käisime "kinos", kus vaatasime lühikest dokumentaali saarekese kohta ning seejärel suundusime vanglasse, kus läbisime audiotuuri ehk siis saime endale klapid pähe ning "mees minu peas" ütles kuhu astuda ja mida vaadata. Väga põnev oli, kõrvus kõlasid vanglatrellide sulgemised, vangide hüüded, püssipaugud - reaalselt kõike, mida ettekujutada oskad (ja isegi kõike, mida enne ettekujutada ei osanud). Kõige suurem piin vangidele oligi reaalselt fakt KUI lähedal nad San Francisco linnale on. Ah mis faktist ma räägin, vaatad aknast välja ja vasakul näed vaadet linnale ning paremale kiigates paistab Golden Gate Bridge. Vot see on karistus! Uusaastaööl, kui tuul oli õigelt poolt, võisid nad lausa kuulda pidustuste hääli - muusikat, inimeste naeru, šampuseklaaside kokkulöömise kõla. Lisaks on Alcatrazil lausa imeilus loodus! Ja kui palju erilisi linde seal pesitseb. Mida ma varem ei teadnud oli aga see, et lisaks vangidele elasid sellel saarel ka kõikide valvurite/vanglatöötajate perekonnad. Lapsed jooksid seal vabalt ringi ja hommikul viidi nad paadiga kooli ning õhtul koju tagasi. See oli unistustekoht, kus elada. Raske uskuda, eks? Kahjuks möödus aeg saarel viibides nii kiiresti, et pool saart jäi nägemata, täpsemalt siis just see kaunis pool, kus head inimesed elasid. Mul on neid põhjuseid San Franciscosse tagasiminekuks nii palju, et isegi kahe käe sõrmedest vist enam ei piisa! (Ps. Tegin vanglas sees tegelikult üsna palju pilte aga hiljem neid vaadates tundus, et ükski pilt ei anna seda õiget tunnet edasi, seega kes seda kõike kogeda tahab, peab ise minema!)
Didn't feel like smiling. Wonder why.
Tahan seda endale koju!!!
Vaade vasakule..
..ja vaade paremale
Bye-bye.. Või siis - jällenägemiseni?
Praamisõit tagasi mandrile ja läksime oma järgmisele bussituurile. Olime teel oma sihtpunkti poole, olin rõõmsalt hoos jalutamise ja jutustamisega, kui äkki üks põõsaks maskeerunud mees püsti kargas ja mind ehmatas! Oi kuidas ma ehmusin ja kiljusin! Ma ausalt ei mäleta viimast korda millal ma oleks kiljatanud, pole lihtsalt seda tüüpi. Rahvas ümberringi hakkas muidugi itsitama. Kõik konkreetselt seisidki seal selleks, et näha, kuidas inimesed reageerivad. Sarah ehmus muidugi ka ja karjus "Oh Jesus!", millepeale härra Põõsas kommenteeris "I'm not Jesus!" Vot see ajas ennastki naerma :D Okei, see vahejuhtum üle elatud ja läksime oma double deckeri peale, seekord ülemisele korrusele. Tegemist oli linnatuuriga, mis sõitis siis niiöelda tähtsamatest punktidest mööda ning igalpool sai maha-ja-peale-hüpata. Meie esimene 'mahahüppamine' oli Union Squarel, millest olime korra juba oma õhtusel tuuril mööda sõitnud ja otsustanud, et seal tahame väikese peatuse teha. Pool tundi oli aega - tegime oma pildid südametest ja koos südametega ära, istusime korraks pargipingile maha, nautisime ilma ja tuligi juba uus buss millele peale hüpata.
I left my heart in San Francisco.
Istusime siis oma bussis ja rääkisime juttu, kui äkitselt paitas mu kõrvu eesti keel? MISASJA? Jäin kuulatama ja oligi, kolm naisterahvast jutustasid eesti keeles. Mina, kui tüdruk, kes oli selleks ajaks Ameerikas juba 5 kuud elanud, astus muidugi juurde ja hakkas kohe asja uurima. Jummel mis nägudega mind vaadati! "Kes sa selline oled ja kuidas sa julged meiega rääkima tulla?" Aga nii palju sain teada, et nad olid seal ainult üheks päevaks ja edasi sõitsid LA poole. Õnneks tasapisi sulasid nad üles, sain lausa väikese naeratuse ja kui nad bussist väljusid, sain isegi heatahtliku soovi, et ilusat päeva (või reisi? ei mäleta enam täpselt) ja siis märkasin, et nendega liitus ka üks noorpaar. Näha oli, et naised jagasid koheselt nendega, mis juhtunud oli, sest nad jäid ikka korralikult bussile järgi vaatama. Muide, nii imelik tundus eesti keelt rääkida. Mis-sest, et olin ju paar päeva tagasi just Siljaga suhelnud aga niimoodi täiesti äkiliselt ühelt keelelt teisele lülituda.. Tundus lausa nagu mul oleks aktsent olnud. Kui nüüd tuuri juurde tagasi tulla, siis varsti saabus meie järgmine (ja viimane) bussist maha hüppamise peatus - olime jõudnud Lombard Street'ile. Ehk siis the crookedest street in the world. Ma ei teagi kuidas eesti keeles öelda.. Kõveraim tänav maailmas? Tegelikult ainult üks lõik sellest tänavast, oma kaheksa kurviga. Tee selle ühe lõiguni oli aga pikk ja ainult ülesmäge, konkreetselt 90 kraadine tõus. Mõtlesin, et ei jõuagi kunagi kohale. Nagu oleks mägironimisega tegelenud. Aga ära tegime! Kahju oli sellest, et nägime seda tänavalõiku mitte just parimal aastaajal. Suvel on see mõnusalt värviline koos kõikide oma õitsvate lilledega aga hetkel oli lihtsalt tuim roheline. See-eest oli vaade (ülevalt) miljoni dollari vääriline! Aa ja mis veel.. Selleks, et oma autoga seda tänavatpidi alla sõita (sõit ise kestab nii umbes minuti?), tuleb paar tundi järjekorras seista. Seal üleval olles nägin aga naljakat olukorda, kui tramm seisis täpselt keset tänavat, nii et ükski auto järjekorrast Lombardile ei pääsenud, tuli kõrvalt tänavalt üks auto ja põikas sisse. Ma ei saa aru miks kõik nii ei tee (; Ja tegelikult elavad sellel kõveral tänaval ka inimesed, kes omavad autosid (parkimiseks on neil seal kohad olema) aga minu jaoks tundub see küll üks kõige ebameeldivam koht kodu omamiseks. Igajumalapäev kruiisivad sajad ehk isegi tuhandes autod (koos oma vingugaasi ja mootoripõrinaga) su kodutänavatpidi alla ja tuhanded turistid jalutavad su koduuksest mööda. Mitte mingisugust privaatsust!
Sealt alt/algusest hakkasime tulema.. (siit ei tundu pooltki nii raske tee kui päriselt oli)
Paar värvilist nupukest ikka paistis (:
Sealt tänavalt seadsime sammud jälle oma põhipunkti juurde. Plaan oli leida õhtusöök! Ja veel natuke kommi osta. Kommid ostetud, ei suutnud me otsustada, mida süüa tahame ja kus süüa tahame. Lõpuks mõtlesime, et läheks tagasi Union Squarele, sest olime kuulnud seal asuvast Cheesecake Factoryst. Oi te ei kujuta ette kui pikk see tee oli! Olime enne seda juba kõvasti jalutanud ja nüüd võtsime õhtusöögi pärast veel ühe 40-minutilise jalutuskäigu ette. Ega need San Frani tänavad pole ju naljaasjad. Ikka ülesmäge ja allamäge, ülesmäge ja allamäge. Rohkem muidugi ülesmäge! Üleüldse kõndisime selle nädalavahetusega oma kuunormi tõenäoliselt täis, õnneks on meil vedanud, et meile mõlemale ka konkreetselt meeldib jalutada. Millest ma rääkisingi.. aa, õhtusöögist. Igatahes asus see ühel rooftopil (katusel) ja istusimegi siis värske õhu käes ja nautisime oma imemaitsvaid sööke koos vapustava vaatega. SF-s olles oli vaade igaltpoolt lihtsalt .. uskumatu. See on ikka nii minu linn! Seal tundsin tõesti, et kui ma kõik "oma inimesed" Eestist sinna kolida saaks, siis sinna ma jääksingi. Õhtu lõppes meil San Francisco traditsioonilise cabel car'i sõiduga ja oligi kojuminek. Õhtul kirjutasin kõik soetatud postkaardid ära ja teisipäeva hommikul pistsin need enne lennujaama minekut postkasti. Kaksteist postkaarti oli, loodan, et kõik on nüüdseks kohale jõudnud.
Teisipäeva hommikul tuligi siis oma kodinad "kaenlasse" võtta ja suund lennujaama poole võtta. Kurbusega istusin lennuki peale ja lehvitasin oma läbiaegade lemmikumale linnale. Ükskõik millal, ükskõik kuidas ja ükskõik kui kauaks aga kunagi tulen ma su juurde tagasi, San Francisco! Ma luban!
