Järgmisel hommikul..

..olin seitsmest üleval, sest ei suutnud enam hingata. No nii palav oli! Keerasime ühe tüdruku soovitusel kraadid 80 peale (fahrenheitides) ja ilmselgelt oli seda liiga palju. Aga nii ma siis üleval olin ja enam uuesti magama jääda ei suutnud. Hakkasin siis järgepidi emale ja vanaemadele helistama, sest emadepäev oli ju. Vaikselt käisid teised tüdrukud ka tubadest väljas, et kas kraade vähemaks saaks keerata aga see oli mul ammu tehtud, maha jahtumine võttis lihtsalt aega. Hommikul sättisime siis kõik ennast valmis, pakkisime asjad kokku (sest päeval tuli uus grupp sisse korterisse), jätsime kohvrid veranda peale ja kõmpisime kõhtude korisemisel hommikusöögi poole. Läksime ühte kohvikusse, mina sõin mustika muffinit ja jõin kakaod, nomnom. Järjekorras seistes olin ma esimene ja pärast mind tulid siis kõik saksa plikad ja teenindaja kohe küsis nende käest, kas nad Saksamaalt, et ta oskab natuke saksa keelt. Täiesti uskumatu kui palju saksast siin ameerikas kohtab! Sellega seoses meenub mulle seik lennukist.. reedel kõndisime lennukis omade kohtade poole ja Sarahga rääkisime oma istekohtade asukohast, sest mina need valisin ja võtsin 30.rea, Sarah aga eelistab eespool istuda, mispeale mina vastasin, et juttude järgi pidi õnnetuse korral tagapool ohutum olema. Mille peale siis meie kõrval olev naine kostis: las ma arvan, sa oled Saksamaalt pärit!? Ma päris täpselt aru ei saanud kuidas need asjad omavahel seotud olid aga jah.. nüüd olen ka mina sakslaseks tembeldatud. Okei, tagasi hommiku juurde. Hommikusöök söödud ja sõitsime Navy Pierile. Pühapäevaseks plaaniks oligi aega seal veeta, sest meil oli ju praktiliselt ainult pool päeva. Esimese asjana läksime kohe järve peale paadisõidule. Järve pealt nägime Chicago imelist skyline. Ah kuidas ma seda linna ikka jumaldan! Ilm oli muidu mõnus, lihtsalt mida rohkem kaldast eemale, seda tuulisemaks läks, kuid polnud viga. Aga meie laevakapten oli üks paras ponks "poiss" ja edevad tüdrukud, nagu me oleme, küsisime temaga otseloomulikult pilti teha. Pärast paadisõitu läksime vaaterattale. Ma ei mäleta viimast korda, mil ma sellisel asjal käisin.. Tõenäoliselt kunagi ammu Pärnus, kui meil seal veel mingisugune algeline lõbustuspark eksisteeris? Kuigi Pärnu vaateratas oli küll mõnus, sest nägin sealt pealt alati enda kodu (: Oh mis armsad mälestused. Vaaterattalt maha ja oligi lõunasöögi aeg. Tegelikult oli kogule seiklemisele juba mitu ilusat tundi kulunud, lihtsalt jutu järgi tundub nagu alles oleks söönud, eks :D Mina sõin lõunaks crepesi nutella, maasikate ja kreeka pähklitega, appi kui hästi see maitses! Kõhud punnis läksime ilusaid kohti piltide tegemiseks otsima. Lõpuks leidsime ühe pisikese rannariba, kus siis vähemalt tund aega lihtsalt pildistasime ja pildistasime ja veel natukene pildistasime. Kõige naljakam oli muidugi meie grupipildi - lõpupildi tegemine. Sättisin kaamera kuhugi ääre peale taimeriga ja jooksin siis püramiidi tüdrukutega tegema. Hakkama saime! Ja sealt pisikeselt "rannakeselt" lahkudes suundusimegi juba oma kottidele järgi, et taaskord lennujaama minna. Seekord polnud mingisuguseid äpardusi ja olime nagu naksti kodus tagasi (: Mis veel.. kogu reisi väitel kutsuti mind big mamaks (Sarah kutsus suureks emmeks, sest ta õppis ka selle eesti keeles ära) ja nemad olid mul little german chicks (pisikesed saksa tibud). Seltskond oli mõnus, linn oli vapustav, söögid olid maitsvad ja ilmaga vedas meil kah - võib vist öelda, et kõik oli täiuslik! (Ütlesin ju eelmises postituses, et mul palju juttu selle päeva kohta pole..) Ja siit tulevad siis viimased Chicago pildid:

sestet mulle meeldib nägusid teha

Hello Mr. Capten!

Ausalt istusime ühes selles vaateratta kabiinis noh.

Lõunaaaaaa!

See järvevesi konkreetselt oligi sellist värvi!

Olen uhke enda üle, nii meeldib see pilt pildis pilt (:

Täiesti jabur pilt, ma tean.. Aga vaadake kui täpselt järjekorras me erinevatel tasanditel oleme!

Blown away by the Windy City..

Lubadusi ma..

..ilmselgelt pidada ei oska. Lubasin selleks nädalaks kahte postitust aga üsna suure tõenäosusega seda ei juhtu. Pidin kõik 1400 Chicagos tehtud pilti läbi vaatama, mis 6 tüdrukut 4 kaameraga 2 päeva jooksul tegid ja lõpuks suutsin neist siis ~50 välja valida, mida blogis näidata. Esimese päeva pildid sellest valikust olen suutnud nüüdseks ka "ilusaks" teha, seega otsustasingi, et teen Chicago kohta hoopis kaks postitust. Esimene ja teine päev. Kuigi mul teise päeva kohta väga palju juttu pole aga mis sest, tahan teile midagi siia ära postitada. Kadi juba rääkis, et on iga päev sel nädalal mu blogi refreshinud aga ikka sama vana jama ette löönud.. sorri (:

10. mail, ühel üsna ilusal reede õhtul, kobisime oma kodinatega DC lennujaama. Palju üleaegset aega polnud, haarasime natuke süüa ja juba istusimegi täiesti pahaaimamatult lennukisse. Lennuk tagurdas terminalist ilusti kenasti eemale ja juba nagu ootasime oma õhkutõusmiset aga ei, see muudkui venis ja venis.. lõpuks siis informeeriti meid, et ilmaolude tõttu ei ole hetkel võimalik õhku tõusta ja jääme järgmiseid uudiseid ootama. Kui olime kaks tundi oodanud, ütles piloot, et ajalimiit täis ja sõidame tagasi terminali, kus saame siis jalgu sirutada ja edasi oodata. Jõudsime terminali ja tuli uus uudis, et ei lasta meid lennukist välja, sest saime loa lennata. Lennukisse pandi uut kütust ja piloot läks ilmaradarit kontrollima, et kas kõik ikka okei. Kogu selle aja jooksul pakuti meile lennufirma poolt ainult klaasike vett ja väike küpsis - väga mannetu. Me enne õnneks ostsime mäkist endale juustuburksi ja friikaid, seega polnud hullu (; Ja hetkel, kui lennuloa saime, hakkas just ulmelist padukat sadama. Veider. Vaatasin siis telekast (õnneks oli luks lennuk, igalühel omad ekraanid) korvpalli ja textisin Taneliga, kes mulle hiljem helistama pidi ja mängust otseülekannet tegema, sest mul kadus pilt ära. NELI tundi hiljem - tõusime lõpuks ometi õhku, suunaga Chicago poole! Eks me kõik juba suutsime seal lennukis mõelda, et tõenäoliselt ei tule sellest reisist midagi välja, sest kui kell oleks 12 tiksunud (tõusime õhku kuskil 11.40), siis poleks me enam kuhugi liikuda saanud. Õnneks läks kõik hästi. Chicagosse jõudsime uue aja järgi (liikusime ajas tund aega tagasi) umbes 12.30. Vahetasime lennuki metroo vastu välja ja jätkasime sõitu. Läksime oma peatuses maha, nägime Walmarti, ostsime hommikusöögi materjali, küsisime suunda ja hakkasime kõmpima. Olin enne välja vaadanud, et pole väga kaugele minna aga me muudkui kõndisime ja kõndisime kuni mulle lõpuks kohale jõudis, et me vales suunas kõnnime. Aitäh armsatele poemüüjatele, kes meile selle vale suuna kätte näitasid! Sarah GPS ka ei funktsioneerinud õigesti aga leidsime kaardi pealt siiski tänava üles ja mõtlesime ise välja kuidas sinna saada. Õnnelikult aga ülimalt väsinult ja räsitult olime oma korteris kohal kell 3, DC aja järgi kell 4 öösel/hommikul?. Kiired tubade jagamised, silmapesu, pea padjale ja võidu norskamine võis alata. Meie Sarahga koheselt norskama ei hakanud, vaid õpetasin talle hoopis natuke eesti keelt juurde. Ta juba täitsa osav mul! Mõtlesin, et peaks video tegema, kus ta teile oma oskusi näidata saab. 

Algselt (enne lennu jama) oli meie plaan laupäeva hommikul korterist lahkuda kella 8-9 ajal aga sellest ei tulnud ilmselgelt enam midagi välja. Kõik me tahtsime magada. Mina ärkasin esimesena, kell 8.30, et pessu minna. See vist juba kõigile teada, et ma hommikuti aeglane ja vajan oma aega :P Lisaks sellele olen ma ülimalt kehva pakkija! Sõitsime Chicagosse kaheks päevaks aga minul oli kaasas 3 paari jalanõusid, 4 paari pükse, 5 erinevat pluusi/kampsunit + igasugune muu eluks oluline kraam. Hästi, eks! Plika-plika haaval ärkasid ka kõik teised vaikselt üles, sõime siis oma imemaitsva hommikusöögi ära - röstsaia nutella ja banaaniga, viinamarju ning apelsinimahla ja võisime sammud metroo poole sättida. Seekord õnneks teadsime kuhu minna ja ei teinud seda totrat tunniajalist ringi.

Meie armas kodu (:

Esimene sihtpunkt oli meil Willis Tower, kuhu olime ostnud skydecki piletid, et ära käia The Ledgel. Nimelt on seal 103.korrusele ehitatud klaasist, majast välja ulatuvad, kastid. Väga raske on nii seletada, eks te piltide pealt näete. Mina kõrgust ei karda aga kui sellele mõtlesin, et sinna peale seisma minna, siis võttis kõhedaks küll. Kuid nii kui ühe jalaga juba peal olin, ei tundnudki nagu mingit erilist erinevust. Ainult korraks, alla vaadates, tekkis väikene pea-käib-ringi effekt. Selleks, et seal üldse pilti teha, tuli tükk aega muide järjekorras seista. Ja siis oli ka see pisike klaaskastike jagatud kas kaheks või kolmeks, et mitu inimest korraga oma fotod tehtud saaks. Me käisime kaks korda järjekorras seismas, sest mõned tüdrukud ei jäänud esimeste piltidega rahule, haha. Aga polnud viga, saigi rohkem valikut endale ka. Ja see ootamine oli ennast kindlasti igati väärt! Õnneks õues me igasugustest järjekorradest pääsesime, sattusime kuidagi õigel ajal. Kui me aga ära hakkasime minema, olid ka välja juba meeletud järjekorrad tekkinud. Meie aga tipa-tapatasime sealt edasi Millennium Parki, kus oli meie sihtkohaks Cloud Gate ehk The Bean ehk see peeglist oakujuline skulptuur, mis igasugu filmides esindatud on olnud. Ahh kui mõnus oli seda oma silmaga näha! Lähedalt on muidugi paista, et see on igasugu "käpajälgi" täis (samamoodi olid ka need klaaskastikesed väga mustad), kuid ega see minu ekstaasi vähendanud. Hakkasime kohe klõpsutama ja igasugu erinevate nurkade alt pilte tegema selle ümber. Tõeline turistide atraktsioon! Aga nägime ka ühte pulmaseltskonda, kes tulid sinna pilti tegema.  Sealt edasi jalutasime Magnificant Mile'le, mis on siis shopingu tänav. Otsast lõpuni igasugu poode täis, rohkem kallimaid ja vähem kallimaid. Shoppamisele meie aga oma aega ega raha ei kulutanud. Tahaks natuke ajaloost ka rääkida.. nimelt 1871.aastal toimus Chicagos tulekahju, mis põletas praktiliselt terve linna maatasa. Paar hoonet ainult jäid alles, üks nendest ka Water Tower, mille samuti ära nägime. Aga selle tulekahju tõttu on nüüd Chicago väga hästi üles ehitatud. Kõik on puhas, loogiline ja kõik tähtsamad kohad on üksteisele lähedal. Nö kesklinna kutsutakse "The Loop"-ks ja seal me kogu oma turistitamise tehtud saimegi, kõik on täiesti jalgsi käidav. Okei, võime ajaloo tunni nüüd ära lõpetada. Kõht läks tühjaks! Eks kõigile on teada, et Chicagos on väga omapärane pizza ja kui sinna juba minna, siis tuleb ka see kindlasti järgi proovida. Ja kuna mu hostema kunagi elas seal, siis oskas ta meile ka ühte kohta soovitada. Läksime lauda küsima, öeldi, et ooteaeg on üks tund. Okei, jäime ootama. Õnneks aga 5minutit hiljem saime kõne, et laud valmis. Tellisime oma pizzad ära ja mina, ainukese täisealisena, võtsin ka endale ühe kokteili, hea lõõgastus pärast pikka päeva. Chicago pizza ei ole mitte tavaline, see on rohkem nagu pizzakook. Nägime juba kõrvalt laudadelt, et milline see välja näeb. Olime kuuekesi ja võtsime ühe keskmise ning ühe väikese pizza. Keskmise jagasime nelja peale ära, igaüks sai kaks viilu ja väikese jagasid tüdrukud kahe peale ära, mõlemad said kolm viilu. Saksa tüdrukud suutsid igaüks 2 viilu ära süüa aga mina, eesti tüdruk, suutsin ainult ühe. Olime eelroana ka salatit tellinud, seega tõesti polnud rohkem ruumi. Aga oi-oi-oi mis hea pizza see oli! Lihtsalt sellele mõeldes tuleb kohe isu peale. Päris hea vastane meie oma Pärnu Steffanile, ausalt! Mu pereema sai tüdrukutelt väga palju tänusõnu, milled koheselt talle sõnumi teel ka edastasin. Pärast söömist võtsime uuesti jalad alla ja läksime kurikuulsat Chicago teatri silti otsima. Õues hakkas juba hämaraks minema ja see linn muutus minu jaoks veel atraktiivsemaks, tulede säras linn õhtul on ikka hoopis midagi muud kui päevavalguses (: Mõlemat pidi ilus muidugi. Leidsime oma sildi üles, tegime oma pildid ära ja otsustasime päevale kriipsu alla tõmmata. Koju jõudes istusime oma arvutite taha ja jagasime pilte ning oligi tuduaeg käes. Eelmisel ööl oli meil megamegaMEGA külm magada aga seekord leidsime õige nupu üles ja keerasime kohe sooja põhja! Head ööd.. 

Aga kus jookseb järve- ja taevapiir?

Lambad all vasakus nurgas.

Love at first sight!

..ja kohe kaamerad välja!

"Pole paha!" nägu

Imeliselt palju ilusaid lilli oli igalpool!

Vot sellest viilust oli minu kõtu täis.

To be continued..

Kahjuks ei..

..jõua ma sel nädalal küll oma Chicago nädalavahetust ei kirjas ega pildis teieni tuua. Nimelt on mul enda kaamerast ligi 700 pilti vaja üle vaadata + lisaks kõikide teiste tüdrukute pildid. Võib-olla teen üldse kaks postitust, sest pilte nii palju. Aga emotsioonid on head, kuigi sai ka parajat tralli ja reedel oli tunne, et me vist ei jõuagi üldse enda sihtkohta. Eks kui aeg käes, siis kirjutan täpsemalt. Hetkel üritan oma koolitööga tegeleda ning kohvrit lahti pakkida ja siis uuesti see jälle tagasi kokku pakkida, et neljapäeval suund New Yorgi poole võtta. Neljapäeva õhtul maandun armsa Briti juurde ja reede hommikul näen oma ninnunännununnusid! Sel reedel täitub mul täpselt 8 kuud Ameerikasse saabumisest kah. Aga okei, tahtsingi lihtsalt väikese elumärgi endast maha jätta ja lähen süvenen nüüd oma koolitöösse, mis mul kuidagi edeneda ei taha. Mitte mingisugust motivatsiooni pole, mõtted on igalpool mujal kui sellel.

See pilt on/oli tegelikult armsale vaprale sõdurpeikale (kes hetkel juba teist nädalat metsas viibib, musi Sulle) mõeldud aga kuna mulle täitsa meeldib, kuidas see välja kukkus - nagu postkaart - siis jagan teiega kah. Olge tublid, mu semud! Järgmisel nädalal luban teid mitme postitusega kostitada (:

Mai jõudis..

..kätte ja kohe hakkasid kõik kohustused kuklasse hingama ning päevad kohutavalt pikaks venima. Kohati on just hea, et palju tegemist, sest aeg liigub kordades kiiremini aga mõnel teisel hetkel tekib jälle tunne, et tahaks nüüd hinge tõmmata. Sorri, ei saa. Kuni 19.maini ainult täisvõimsusel edasi ja siis tõenäoliselt lihtsalt kukun põrandale pikali ja magan paar päeva jutti, et oma närvirakke ja energiavarusid taastada. 

Tegelikult oli mul 1.mai üle ülimalt hea meel, ilm oli ilus ja lõpuks ometi sai see paha aprilli poiss otsa. Käisime sel päeval pereema ja lastega jälle poes, uskumatu kui palju süüa me koguaeg ostame. Ja siis paari päeva pärast taaskord tunne nagu polekski midagi nosida. Õhtul käisin kohustuslikul jooksutiirul. Neljapäevast midagi rohkemat ei mäleta kui jälle jooksmist ja siis ja siis ja siis.. Käisin tegin esimese proovisõidu selle manuaaliga ära! Polnudki kõige hullem. Ja ohsapoiss kui võimas see auto ikka on! Vajutad korra gaasipedaalile ja kiirendab nii mis kole. Laupäeval armus Sarah sellesse autosse totaalselt ära, sest ta ise sõidab siin samuti vahepeal manuaaliga aga tema auto praktiliselt ei liigugi edasi, mu oma konkreetselt lendab! (: Kuigi automaadiga oleks tunduvalt mugavam sõita, sest nt meie põhitänaval on iga saja meetri tagant valgusfoorid, siis õppisin nüüdseks nautima ka selle nurruva mustakese roolimist. Reedel andis mu tervis mulle teravalt märku, kurk "sügeles", pea paks, nina tatine - no ei olnud tore olla. Käisime korraks poisiga siiski playgroundil, et sõbraga mängida aga see oli ka kõik, mida teha suutsin. Õhtu veetsin arvuti taga, sest järjekordne kodutöö vajas tegemist. Laupäeval ootas ees järjekordne "koolipäev", mis polnud tegelikult väga koolipäev, sest käisime kolmes erinevas muuseumis ja pidime igalpool siis ette antud küsimustele vastama. See oli täielik tüütus! Aga tehtud saime! Pärast kursust läksime Sarah'ga Cheesecake Factorysse sööma. Kumbki ei suutnud otsustada, kas võtta pizzat või pastat, seega otsustasime mõlemad võtta ja pooleks teha. Lõpuks, kui kõhud täis, oli pool pastat ja pool pizzat ikka veel alles.. ebanormaalselt suured portsjonid! Kuigi kõhud olid punnis ees, otsustasime ühe juustukoogi koju kaasa osta, sest tulime minu juurde mu kiharaid värvima ja teadsime juba ette ära, et varsti tuleb isu peale. Ja tõsi ta oli, kook sai põske pistetud nagu naksti! Ja minu juuksed said ka värvitud! Oii mul on hea meel, et seekord professionaalse värvi muretsesin. KUIGI juustevärk pole endiselt selline nagu varem, olen ma uue värviga kümneid kordi rohkem rahul kui vana käkiga. Mitte kunagi enam ei osta ma suvalisest toidupoest endale juuksevärvi! Ootan huviga järgmist korda, mil juukseid värvida saan (liiga tihti ei taha ju), sest usun, et õigeid asju kasutades jõuan juba varsti täisväärtusliku rahuloluni (:

Chocolate Tuxedo Cream™ Cheesecake

Pühapäeval hakkas minu äratuskell hääli tegema kell 06.00! Oli vaja skypeda ja sättida ning 7.30-ks valmis olla, et suund Rehoboth Beachi poole võtta! Esialgselt oli meil plaan Virginia Beachi minna aga kuna 3 ja poole tunnine tee oleks tänu liiklusele 5h võtnud, siis valisime uue sihtkoha, sest pole mõtet 10h autos passida selleks, et paar tundi rannas lebotada. Ega see Rehoboth nii väga palju lähemal polnud, umbkaudu 3h oli üks ots aga polnud viga, autosõit oli meil mega lõbus ja aeg lihtsalt lendas! Vahepeal vahetasime osariiki, ehk siis Marylandist jõudsime Delaware - nii kui Welcome to Delaware silti nägime tegi Sarah äkkpidurduse ja hops hops autost välja pilte tegema! Iseenesest on kohe selle märgi taga teine märk, et peatumine keelatud, lubatud ainult hädaolukordade puhul aga eks see pildi tegemine oli ju ise ka paras hädaolukord, eks. Teepeal sõitsime veel läbi ühest tohutult kihvtist pisikesest linnast. Kuna oli ka hommikune aeg, siis tänavad oli inimtühjad ja tõesti tekkis tunne nagu oleks filmis. Ma isegi ei oska täpselt kirjeldada milline see välja nägi, igatahes mulle meeldis (: Kohale jõudsime koos igasugu vahepeatustega kell 11! Võtsime oma sada asja ja seadsime sammud Atlandi ookeani poole (minu esimene kord:))- oi mis tuul meid seal ees ootas! Seadsime kohe paar sammu tagasi ja viskasime oma pikniku tekid keset "rannateed" (noh, selline kitsas tee, mis viib parklast randa) maha. Aga kuna seal polnud ühtegi hingelist, peale meie, siis suurt vahet ju polnud. Ainult vahepeal käis üks vanahärra edasi-tagasi seal jalutamas ja rääkis meiega paar sõna juttu - ta oli niiiiiiii armas! Seal me siis pugisime oma kottide viisi kaasa veetud toitu ja lihtsalt nautisime. Vahepeal käisime ookeani(s) ääres ka pilte tegemas ja siis jälle sõime ja tegime lollakaid pilte ja naersime ja oh igatpidi oli armsalt naljakas piknik. Ja see ookean, oo see ookean, ma nii väga igatsen vee ääres elamist. See vaade, see hääl, see lõhn - see tunne! Nii mõnus! Ühel hetkel seadsime sammud ka niiöelda põhitänava poole, ranna äär oli hotelle täis ja siis oli selline pisike shopingutänav, igasugu butiikide ja suveniiripoodidega. Lõpuks kiskus jahedaks ära, seega otsustasime auto juurde tagasi minna ja ühte suurde outleti sõita, mida tee peal märkasime. No seal olid ikka kõiksugu poed, mida oskad ette kujutada, olemas! Aga hinnad polnud midagi nii hullult head või erinevad. Ainus positiivne asi Delaware puhul oli see, et neil pole seal makse! Seega hind, mis oli tootel, oli ka hind, mida lõpuks kassas maksma pidid. Jess! Mina sain endale oma esimesed Conversed, tahtsin küll valgeid aga kui leidsin clearance riiulist endale roosad kõigest 20 dollari eest, siis.. ilmselgelt tulid hoopis need nunnud minuga sealt koju kaasa! Pärast meie väikest ostlemist, istusime autosse ja võtsime suuna kodu poole! Tagasiteel tegime muidugi pilti Welcome to Maryland sildi juures (mida mul kahjuks pole, sest minu kaamera aku oli tühjaks saanud selleks hetkeks) ja nautisime imelist vaadet, mis meid Bay Bridge peal ees ootas, niiiiiii ilus oli! Kokkuvõttes oli igatpidi kordaläinud pühapäev! Nautisin sellest iga hetke ja võtaks samasuguse tripi uuesti ette. Ehk varsti isegi saab. Eks me näe.. (: Nüüd siis pildisadu!

Tere ilus vaade!

Jakk seljast ja.. poose! Polnud nii külm midagi ju (;

Ja katsusin ka selle ooekani nüüd varvastega ära!

tša-tša-tša

Anika jäi korraks tukkuma, seega oli vaja kohe pilte tegema hakata.

..sest et meil oli naljatuju

Ja grupipilt!

Mu roosad nunnud.

Meie vaade tagasisõidul, made by nutitelefon (;

Pühapäeva õhtuks olin muide täiesti kutu aga passisin ikka kella kaheni öösel üleval, sest tahtsin Sinu nägu kõlab tuttavalt finaali ära vaadata. Normaalne oli uut töönädalat niiviisi alustada ju. Sellest nädalast mul väga palju kirjutada pole. Olen kuidagi nagu hamster rattas ringi jooksnud, tööpäevad on olnud pikad ja väsitavad. Kuigi esmaspäev oli päris tore kui pereema hambaarsti juurde läks ja poisi endaga kaasa võttis, siis sain pisikese plikaga kahekesi koju jääda ja vabadust nautida, sest mis see kolme kuune plika muud ikka teeb kui ainult tudub.. ja tudub.. ja tudub.. Hetkel kirjutan seda postitust lihtsalt ülihelikiirusel, seega andke andeks kui väga palju vigu on olnud aga kuna on neljapäeva õhtu (kellaaja järgi juba reede varaöö?) ja jõudsin just koju Bar Louiest, kus veetsin vast ühe toredaima õhtu seni! Seltskond oli megameeldiv (: ja homme õhtul sõidan nädalavahetuseks Chicagosse, mistõttu ei saanudki ma selle postituse kirjutamist enam edasi lükata, sest uuel nädalal tuleb juba uus postitus peale. Kuigi ma pole päris kindel, kas järgmisel nädalal üldse midagi kirjutada jõuan, sest olen kodus ainult kolm päeva ja selle aja jooksul pean ma oma kooli lõpuprojekti valmis saama, seega.. eks me näe. Kui järgmisel nädalal postitust ei tule, siis tuleb ülejärgmisel lausa kaks tükki! Hea diil eks (;
Olge tublid mu armsad semud ja näeme juba varsti!