Järgmisel hommikul..

..olin seitsmest üleval, sest ei suutnud enam hingata. No nii palav oli! Keerasime ühe tüdruku soovitusel kraadid 80 peale (fahrenheitides) ja ilmselgelt oli seda liiga palju. Aga nii ma siis üleval olin ja enam uuesti magama jääda ei suutnud. Hakkasin siis järgepidi emale ja vanaemadele helistama, sest emadepäev oli ju. Vaikselt käisid teised tüdrukud ka tubadest väljas, et kas kraade vähemaks saaks keerata aga see oli mul ammu tehtud, maha jahtumine võttis lihtsalt aega. Hommikul sättisime siis kõik ennast valmis, pakkisime asjad kokku (sest päeval tuli uus grupp sisse korterisse), jätsime kohvrid veranda peale ja kõmpisime kõhtude korisemisel hommikusöögi poole. Läksime ühte kohvikusse, mina sõin mustika muffinit ja jõin kakaod, nomnom. Järjekorras seistes olin ma esimene ja pärast mind tulid siis kõik saksa plikad ja teenindaja kohe küsis nende käest, kas nad Saksamaalt, et ta oskab natuke saksa keelt. Täiesti uskumatu kui palju saksast siin ameerikas kohtab! Sellega seoses meenub mulle seik lennukist.. reedel kõndisime lennukis omade kohtade poole ja Sarahga rääkisime oma istekohtade asukohast, sest mina need valisin ja võtsin 30.rea, Sarah aga eelistab eespool istuda, mispeale mina vastasin, et juttude järgi pidi õnnetuse korral tagapool ohutum olema. Mille peale siis meie kõrval olev naine kostis: las ma arvan, sa oled Saksamaalt pärit!? Ma päris täpselt aru ei saanud kuidas need asjad omavahel seotud olid aga jah.. nüüd olen ka mina sakslaseks tembeldatud. Okei, tagasi hommiku juurde. Hommikusöök söödud ja sõitsime Navy Pierile. Pühapäevaseks plaaniks oligi aega seal veeta, sest meil oli ju praktiliselt ainult pool päeva. Esimese asjana läksime kohe järve peale paadisõidule. Järve pealt nägime Chicago imelist skyline. Ah kuidas ma seda linna ikka jumaldan! Ilm oli muidu mõnus, lihtsalt mida rohkem kaldast eemale, seda tuulisemaks läks, kuid polnud viga. Aga meie laevakapten oli üks paras ponks "poiss" ja edevad tüdrukud, nagu me oleme, küsisime temaga otseloomulikult pilti teha. Pärast paadisõitu läksime vaaterattale. Ma ei mäleta viimast korda, mil ma sellisel asjal käisin.. Tõenäoliselt kunagi ammu Pärnus, kui meil seal veel mingisugune algeline lõbustuspark eksisteeris? Kuigi Pärnu vaateratas oli küll mõnus, sest nägin sealt pealt alati enda kodu (: Oh mis armsad mälestused. Vaaterattalt maha ja oligi lõunasöögi aeg. Tegelikult oli kogule seiklemisele juba mitu ilusat tundi kulunud, lihtsalt jutu järgi tundub nagu alles oleks söönud, eks :D Mina sõin lõunaks crepesi nutella, maasikate ja kreeka pähklitega, appi kui hästi see maitses! Kõhud punnis läksime ilusaid kohti piltide tegemiseks otsima. Lõpuks leidsime ühe pisikese rannariba, kus siis vähemalt tund aega lihtsalt pildistasime ja pildistasime ja veel natukene pildistasime. Kõige naljakam oli muidugi meie grupipildi - lõpupildi tegemine. Sättisin kaamera kuhugi ääre peale taimeriga ja jooksin siis püramiidi tüdrukutega tegema. Hakkama saime! Ja sealt pisikeselt "rannakeselt" lahkudes suundusimegi juba oma kottidele järgi, et taaskord lennujaama minna. Seekord polnud mingisuguseid äpardusi ja olime nagu naksti kodus tagasi (: Mis veel.. kogu reisi väitel kutsuti mind big mamaks (Sarah kutsus suureks emmeks, sest ta õppis ka selle eesti keeles ära) ja nemad olid mul little german chicks (pisikesed saksa tibud). Seltskond oli mõnus, linn oli vapustav, söögid olid maitsvad ja ilmaga vedas meil kah - võib vist öelda, et kõik oli täiuslik! (Ütlesin ju eelmises postituses, et mul palju juttu selle päeva kohta pole..) Ja siit tulevad siis viimased Chicago pildid:

sestet mulle meeldib nägusid teha

Hello Mr. Capten!

Ausalt istusime ühes selles vaateratta kabiinis noh.

Lõunaaaaaa!

See järvevesi konkreetselt oligi sellist värvi!

Olen uhke enda üle, nii meeldib see pilt pildis pilt (:

Täiesti jabur pilt, ma tean.. Aga vaadake kui täpselt järjekorras me erinevatel tasanditel oleme!

Blown away by the Windy City..