Mai jõudis..

..kätte ja kohe hakkasid kõik kohustused kuklasse hingama ning päevad kohutavalt pikaks venima. Kohati on just hea, et palju tegemist, sest aeg liigub kordades kiiremini aga mõnel teisel hetkel tekib jälle tunne, et tahaks nüüd hinge tõmmata. Sorri, ei saa. Kuni 19.maini ainult täisvõimsusel edasi ja siis tõenäoliselt lihtsalt kukun põrandale pikali ja magan paar päeva jutti, et oma närvirakke ja energiavarusid taastada. 

Tegelikult oli mul 1.mai üle ülimalt hea meel, ilm oli ilus ja lõpuks ometi sai see paha aprilli poiss otsa. Käisime sel päeval pereema ja lastega jälle poes, uskumatu kui palju süüa me koguaeg ostame. Ja siis paari päeva pärast taaskord tunne nagu polekski midagi nosida. Õhtul käisin kohustuslikul jooksutiirul. Neljapäevast midagi rohkemat ei mäleta kui jälle jooksmist ja siis ja siis ja siis.. Käisin tegin esimese proovisõidu selle manuaaliga ära! Polnudki kõige hullem. Ja ohsapoiss kui võimas see auto ikka on! Vajutad korra gaasipedaalile ja kiirendab nii mis kole. Laupäeval armus Sarah sellesse autosse totaalselt ära, sest ta ise sõidab siin samuti vahepeal manuaaliga aga tema auto praktiliselt ei liigugi edasi, mu oma konkreetselt lendab! (: Kuigi automaadiga oleks tunduvalt mugavam sõita, sest nt meie põhitänaval on iga saja meetri tagant valgusfoorid, siis õppisin nüüdseks nautima ka selle nurruva mustakese roolimist. Reedel andis mu tervis mulle teravalt märku, kurk "sügeles", pea paks, nina tatine - no ei olnud tore olla. Käisime korraks poisiga siiski playgroundil, et sõbraga mängida aga see oli ka kõik, mida teha suutsin. Õhtu veetsin arvuti taga, sest järjekordne kodutöö vajas tegemist. Laupäeval ootas ees järjekordne "koolipäev", mis polnud tegelikult väga koolipäev, sest käisime kolmes erinevas muuseumis ja pidime igalpool siis ette antud küsimustele vastama. See oli täielik tüütus! Aga tehtud saime! Pärast kursust läksime Sarah'ga Cheesecake Factorysse sööma. Kumbki ei suutnud otsustada, kas võtta pizzat või pastat, seega otsustasime mõlemad võtta ja pooleks teha. Lõpuks, kui kõhud täis, oli pool pastat ja pool pizzat ikka veel alles.. ebanormaalselt suured portsjonid! Kuigi kõhud olid punnis ees, otsustasime ühe juustukoogi koju kaasa osta, sest tulime minu juurde mu kiharaid värvima ja teadsime juba ette ära, et varsti tuleb isu peale. Ja tõsi ta oli, kook sai põske pistetud nagu naksti! Ja minu juuksed said ka värvitud! Oii mul on hea meel, et seekord professionaalse värvi muretsesin. KUIGI juustevärk pole endiselt selline nagu varem, olen ma uue värviga kümneid kordi rohkem rahul kui vana käkiga. Mitte kunagi enam ei osta ma suvalisest toidupoest endale juuksevärvi! Ootan huviga järgmist korda, mil juukseid värvida saan (liiga tihti ei taha ju), sest usun, et õigeid asju kasutades jõuan juba varsti täisväärtusliku rahuloluni (:

Chocolate Tuxedo Cream™ Cheesecake

Pühapäeval hakkas minu äratuskell hääli tegema kell 06.00! Oli vaja skypeda ja sättida ning 7.30-ks valmis olla, et suund Rehoboth Beachi poole võtta! Esialgselt oli meil plaan Virginia Beachi minna aga kuna 3 ja poole tunnine tee oleks tänu liiklusele 5h võtnud, siis valisime uue sihtkoha, sest pole mõtet 10h autos passida selleks, et paar tundi rannas lebotada. Ega see Rehoboth nii väga palju lähemal polnud, umbkaudu 3h oli üks ots aga polnud viga, autosõit oli meil mega lõbus ja aeg lihtsalt lendas! Vahepeal vahetasime osariiki, ehk siis Marylandist jõudsime Delaware - nii kui Welcome to Delaware silti nägime tegi Sarah äkkpidurduse ja hops hops autost välja pilte tegema! Iseenesest on kohe selle märgi taga teine märk, et peatumine keelatud, lubatud ainult hädaolukordade puhul aga eks see pildi tegemine oli ju ise ka paras hädaolukord, eks. Teepeal sõitsime veel läbi ühest tohutult kihvtist pisikesest linnast. Kuna oli ka hommikune aeg, siis tänavad oli inimtühjad ja tõesti tekkis tunne nagu oleks filmis. Ma isegi ei oska täpselt kirjeldada milline see välja nägi, igatahes mulle meeldis (: Kohale jõudsime koos igasugu vahepeatustega kell 11! Võtsime oma sada asja ja seadsime sammud Atlandi ookeani poole (minu esimene kord:))- oi mis tuul meid seal ees ootas! Seadsime kohe paar sammu tagasi ja viskasime oma pikniku tekid keset "rannateed" (noh, selline kitsas tee, mis viib parklast randa) maha. Aga kuna seal polnud ühtegi hingelist, peale meie, siis suurt vahet ju polnud. Ainult vahepeal käis üks vanahärra edasi-tagasi seal jalutamas ja rääkis meiega paar sõna juttu - ta oli niiiiiiii armas! Seal me siis pugisime oma kottide viisi kaasa veetud toitu ja lihtsalt nautisime. Vahepeal käisime ookeani(s) ääres ka pilte tegemas ja siis jälle sõime ja tegime lollakaid pilte ja naersime ja oh igatpidi oli armsalt naljakas piknik. Ja see ookean, oo see ookean, ma nii väga igatsen vee ääres elamist. See vaade, see hääl, see lõhn - see tunne! Nii mõnus! Ühel hetkel seadsime sammud ka niiöelda põhitänava poole, ranna äär oli hotelle täis ja siis oli selline pisike shopingutänav, igasugu butiikide ja suveniiripoodidega. Lõpuks kiskus jahedaks ära, seega otsustasime auto juurde tagasi minna ja ühte suurde outleti sõita, mida tee peal märkasime. No seal olid ikka kõiksugu poed, mida oskad ette kujutada, olemas! Aga hinnad polnud midagi nii hullult head või erinevad. Ainus positiivne asi Delaware puhul oli see, et neil pole seal makse! Seega hind, mis oli tootel, oli ka hind, mida lõpuks kassas maksma pidid. Jess! Mina sain endale oma esimesed Conversed, tahtsin küll valgeid aga kui leidsin clearance riiulist endale roosad kõigest 20 dollari eest, siis.. ilmselgelt tulid hoopis need nunnud minuga sealt koju kaasa! Pärast meie väikest ostlemist, istusime autosse ja võtsime suuna kodu poole! Tagasiteel tegime muidugi pilti Welcome to Maryland sildi juures (mida mul kahjuks pole, sest minu kaamera aku oli tühjaks saanud selleks hetkeks) ja nautisime imelist vaadet, mis meid Bay Bridge peal ees ootas, niiiiiii ilus oli! Kokkuvõttes oli igatpidi kordaläinud pühapäev! Nautisin sellest iga hetke ja võtaks samasuguse tripi uuesti ette. Ehk varsti isegi saab. Eks me näe.. (: Nüüd siis pildisadu!

Tere ilus vaade!

Jakk seljast ja.. poose! Polnud nii külm midagi ju (;

Ja katsusin ka selle ooekani nüüd varvastega ära!

tša-tša-tša

Anika jäi korraks tukkuma, seega oli vaja kohe pilte tegema hakata.

..sest et meil oli naljatuju

Ja grupipilt!

Mu roosad nunnud.

Meie vaade tagasisõidul, made by nutitelefon (;

Pühapäeva õhtuks olin muide täiesti kutu aga passisin ikka kella kaheni öösel üleval, sest tahtsin Sinu nägu kõlab tuttavalt finaali ära vaadata. Normaalne oli uut töönädalat niiviisi alustada ju. Sellest nädalast mul väga palju kirjutada pole. Olen kuidagi nagu hamster rattas ringi jooksnud, tööpäevad on olnud pikad ja väsitavad. Kuigi esmaspäev oli päris tore kui pereema hambaarsti juurde läks ja poisi endaga kaasa võttis, siis sain pisikese plikaga kahekesi koju jääda ja vabadust nautida, sest mis see kolme kuune plika muud ikka teeb kui ainult tudub.. ja tudub.. ja tudub.. Hetkel kirjutan seda postitust lihtsalt ülihelikiirusel, seega andke andeks kui väga palju vigu on olnud aga kuna on neljapäeva õhtu (kellaaja järgi juba reede varaöö?) ja jõudsin just koju Bar Louiest, kus veetsin vast ühe toredaima õhtu seni! Seltskond oli megameeldiv (: ja homme õhtul sõidan nädalavahetuseks Chicagosse, mistõttu ei saanudki ma selle postituse kirjutamist enam edasi lükata, sest uuel nädalal tuleb juba uus postitus peale. Kuigi ma pole päris kindel, kas järgmisel nädalal üldse midagi kirjutada jõuan, sest olen kodus ainult kolm päeva ja selle aja jooksul pean ma oma kooli lõpuprojekti valmis saama, seega.. eks me näe. Kui järgmisel nädalal postitust ei tule, siis tuleb ülejärgmisel lausa kaks tükki! Hea diil eks (;
Olge tublid mu armsad semud ja näeme juba varsti!