Aprilli lõpp..

..on kuidagi ootamatult kätte jõudnud. See kuu oli minu jaoks vist üks raskemaid. Otseselt midagi halba ei juhtunud (va üks "tore uudis" Eestist) aga lihtsalt oli kuidagi kurnav ja nukker. 

Aga mis siis peale viimast blogipostitust toimunud on.. Pühapäeval ikkagi korraldasime oma pikniku ära ja ilm oli üllatavalt soe, seda ilmateadet ei saa kunagi usaldada. Väga rahvusvaheline seltskond oli ja väga palju erinevat toitu. Võis ennast lõhki süüa. Mängisime ka tüdrukutega UNO kaarte (mulle meenusid kohe meie gümnaasiumi vahetunnid, mil sai seda mängitud ja igasugu teised olukorrad, nagu näiteks Jaanika postitants koridoris ja minu ja Berle märkused klassiraamatus, mille taha smailisid sai joonistatud - olid ajad!) Igatahes oli meil väga mõnus ja lõbus pühapäevane pärastlõuna. Sellistel hetkedel jõuab kohale see uskumatu tunne, et mul on nüüd sõbrannasid üle maailma ja kõik on nii erinevad inimesed aga samas hoiame kõik kokku. Ise ma väga pilte ei teinud aga sain paar klõpsu teiste tüdrukute kaameratest. 

Prantsusmaa-Poola-Inglismaa/Saksamaa-Saksamaa-Eesti(jeejee)-Mehhiko-Kolumbia/Itaalia-Mehhiko

Esmaspäev möödus ühe halva uudise tõttu üsna nukral toonil. Õhtul õnneks sain hea uudise, et peika on metsas sidevalves, seega nii kui mul tööpäev läbi, tormasin kohe arvuti taha suhtlema. Seda ju muidu ei juhtu, sest tavaliselt minu aja järgi kell 3 päeval on neil sõjaväes juba öörahu. Ehk siis päeva lõpuks tuli õnneks päike välja!

Teisipäev oli väga töökas, hommikul käisime poisiga fun&fit tunnis, seejärel koju lõunauinakule ning pärast seda jäin üksinda poisi ja plikaga koju. Vanemad läksid autosalongi proovisõidule. Mu pisike printsess oli natuke tõbine, seega pidin teda koguaeg käes hoidma, nii kui kiigule või kuhugi panin, tuli kohe nutt peale. Ja magas ka umbes 15 minuti kaupa, üsna väsitav oli. Ta on muidu supper tubli beebi meil aga seekord oli selline kehva päev. Ja poiss ei olnud ka õnnelik, nuttis nii mis kole, kui vanemad ära läksid ja teda kaasa ei võtnud. Ta on üldse väga emme-issi laps mul, mistõttu on mul päris raske vahepeal, sest mõlemad ju koguaeg kodus. Aga see selleks.. Hunnik lasteraamatuid ja 5 tundi hiljem (2 tundi pärast minu tööpäeva lõppu) jõudsid hostvanemad koju koos UUE autoga! Mis siis täpsemalt juhtus.. Varem oli meil 3 autot, pereisa oma, pereema auto (millega mina sõitsin) ja siis üks liisingus olev auto, mis lihtsalt garaažis seisis. Nüüd, kahe lapsega, oli vaja aga midagi suuremat ehk siis minivani. Tavalisse sõiduautosse viiekesi väga hästi ära ei mahu. Üks oli kindel, garaažis seisev Honda viiakse tagasi aga minu kurvastuseks anti ära ka minu armas Toyota. Kõik see juhtus nii kiiresti, et ma ei saanud isegi "tšau" oma nunnule öelda. Mis selle juures kõige hullem veel on, on see, et pereisa auto, millega ma nüüd sõitma peaksin hakkama, on manuaal! Ma ei ole manuaaliga ju pea 8 kuud juba sõitnud! Eestis kruiisisin 4aastat manuaaliga ringi ja polnud viga aga siin on see liiklus midagi hoopis muud. Hakkab nalja saama. Auto iseenesest on uhke. Nüüd ootangi hetke, mil koos pereisaga nii öelda proovisõidule minna ja selle Acura tunnetus kätte saada. 

Kolmapäeva hommikul käisime poisiga jälle ühes tunnis, pärast mida läksime poodi kust ostsin talle väikese kingituse - mullipüssi. Terve päev ainult "tulistas" (: Nii öelda "töötasin" jälle veits kauem, sest pisike plika jäi mu peal magama ja ma ei raatsinud teda sülest maha panna. Trennis jäi juba kolmandat õhtut käimata, sest noh.. ma "ei oska" manuaalkäigukastiga sõita enam ju. 

Tagaplaanil kiiktoolis "peesitab" minu pisikeste vanaisa

Neljapäeval käisin pereema ja lastega (ja uue autoga!) esimest korda sellises kohas nagu Costco. Põhimõtteliselt mega suur pood, kus müüakse igasugu pahna ja siis toiduaineid ning seda ainult VÄGA suurtes kogustes. Ehk sealt saab uhke vaatepildi kuidas ameeriklased süüa ostavad. Mõni ema/isa jalutas koos kolme suure täis käruga ringi (nende käru on umbes kolm eesti käru). Aga ma tahan sinna kindla peale tagasi minna, sest neil pidid meganämmad koogid olema. Ainus mure selle kohaga ongi see, et sinna pääseb ainult liikmekaardiga, millel on pilt ja seda kõike kontrollitakse üsna rangelt. Eks sätin ennast mõni teinekord pereema või -isaga kaasa, siis kui lapsi pole, et saaks natuke rahulikumalt ringi vaadata ja ennast täis ilastada kõigest maitsvast, mis silmi paitab ja neelud käima paneb. Pärast shopingut läksime Sarah juurde playdatele ja kella kuueks kobisin koju. Kuna ikka veel polnud saanud manuaaliga sõitmist harjutada, siis panin jooksutossud jalga ja tegin ühe tiiru oma üles-alla tänavatel siin. Uskumatu aga ma tõesti nautisin jooksmist!

Reedeks leppisime järjekordse playdate kokku, käisime frozen yoghurtit söömas ja mänguväljakul möllamas. Aeg läheb ikka hoopis kiiremini kui kodust väljas olla. Õhtul otsustasin järjekordsele jooksutiirule minna ja tegin seekord 2km pikema tiiru kui eelneval õhtul, sest tundsin, et jõuaks rohkem küll. Mingisuguseid plaane ei teinud ja kõik tulnud plaanid lükkasin tagasi, sest tahtsin lihtsalt ollllla. Tean, et halva tuju korral tuleks just välja minna aga ma ei tea, olen juba kord selline kodukana ja naudin oma rahu ja üksindust.

Laupäeva hommikul tõusin vara üles ja deitisime interneti vahendusel peiksiga, nagu ikka. Nüüd varsti läheb ta mul kolmeks nädalaks metsa ja ma ei tea, mis siis saab.. Päris nukker. Iseenesest on jälle hea ajastus, sest olen ise ka kõikidel nädalavahetustel kodust ära. See igatsus kasvab ikka iga päevaga üsna suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ja.. Varsti-varsti, eks! Pärastastlõunal panin uued ketsid jalga ja läksin asju ajama. Jalgsi. Tark plaan eks! Kokkuvõttes jalutasin asjatades ringi kuskil 4h ja umbes 10km, koju jõudes andsid jalad mõnusalt tunda. Võtsin siis ketsid jalast ja ennäe - kolm vesivilli! Üks SUUR vasaku kanna taga ja kaks väiksemat parema kanna taga. Katki mina neid teha ei taha/ei julge, seega ostsin mingid spets plaastrid, loodan, et aitavad. Ja mu jalad annavad isegi nüüd mitu päeva hiljem veel tunda, nagu oleks trenni teinud! Pärast jooksmist alati korralikult venitan aga kes siis pärast kõndimist venitab.. Ja tõsimeeli, see kõndimine ei ole siin lihtne, sest koguaeg on teed üles-alla-üles-alla, võtab võhmale. Niisiis, hiljem käisime veel tüdrukutega õhtust söömas ja siis ajasin ennast koju tagasi, sest kodutööd vajasid tegemist!

Nimelt pühapäeval oli mul esimene "koolipäev". Kirjutasin vist kunagi, et võtsin Niagara Fallsi kursuse, mille raames on siis kolm "koolipäeva" ja lõpuks kolmepäevane tripp. Ma ei oskagi väga rääkida sellest.. selline tüüpiline kursus. Kodutööde presenteerimine, filmi vaatamine, lõuna, grupitöö ja selle ettekandmine ning kõik. Mis mind aga väikest viisi endast välja viis oli fakt, et iga teine (isegi rohkem kui iga teine) oli taaskord - paparapaa, sakslane! Ma ei jõua enam. Ma olen oma saksa sõbrannadega väga rahul ja õnnelik, et nad mul on aga liiga palju on juba liiga palju. Meie klassis oli nt 25 inimesest, kellest konkreetselt 20 oli saksamaalt ja me ülejäänud 5 siis kusagilt mujalt. Kas ma tulin Saksamaale või Ameerikasse!? Suurt vahet enam pole. . . Okei, sain ennast välja elada. Tänan kaasa elamast. 

Täna algas uus nädal ning homme ongi juba viimane aprillikuu päev. Lõpuks ometi saab see kuu läbi! Ja lõpuks ometi jõuab kätte mai! Suurte ja toredate plaanide kuu! Maikuus luban teid rohkem põnevamate juttude ja suuremas koguses piltidega kostitada (: Pöidlad pihus, et kõik ka plaanide päraselt sujuks!

Tavaliselt ma oma tööpäevadest siin väga ei kirjuta aga seekord kukkus kuidagi nii välja, et just nendest sai üsna detailne ülevaade tehtud (minu kohta detailne!). Loodetavasti liiga igavaks ära ei kiskunud.. Igasugune tagasiside ehk mille kohta te tahate ja mille kohta ei taha, et ma kirjutaksin, on igati oodatud (;

Ps. Ükspäev haarasin kaamera ja jäädvustasin natuke oma kodutänava ilu ka. Siinsed cherry blossomid olid kohe eriti roosad võrreldes teistega! Nüüdseks on loodus aga oma töö teinud ning vihm ja tuul kõik ilusad õied endaga viinud. Kurb.