Kõik on..

..uus aprillikuus! Mõni uus asi on hea ja mõni uus asi on kohe väga-väga halb. Alustame heaga. Otsustasin 1.aprillil, et nüüd on viimane aeg ennast kätte võtta ja pärast 3,5 kuu pikkust pausi uuesti jõusaali minna. (Tegemist ei olnud aprillinaljaga, ma tõepoolest läksin sinna!) Ja jooksin kohe esimese raksuga 5 miili. Pärast esmaspäeva tegin seda sama veel ka teisipäeva ja neljapäeva õhtul. Nii hea tunne oli pärast! Kõndida ma küll korralikult (st ilma valuta) järgmistel päevadel ei saanud aga see ei loe, küll läheb üle. Algus on alati raske. Ma oleks tõenäoliselt ka kolmapäeval jooksma läinud aga meil olid pesapalli piletid õhtuks ostetud. Ehk siis minu esimene pesapalli mäng - check! Oleks mängu tõenäoliselt rohkem nautinud kui nii külm poleks olnud. Talvemantel oli seljas aga ikka lõdisesin. Natuke igav oli see mäng mu jaoks nii et naa ja eks ka veidi arusaamatu veel, kõiki reegleid päris täpselt ju ei tea. See pesapall, mida koolis mängisime, oli hoopis teine. Korvpall ja jalgpall on ikka rohkem minu maitse järgi mängud (vaatamiseks muidugi). Täna oma pereisaga rääkides selgus, et ta isegi ei mäleta midagi nendest pesapallimängudest, kus ta käinud, sest põhirõhk seltskonnal ja lihtsalt lobisemisel. No tore teada! Siiski, kui õnnestub, siis tahaks rohkem suve poole veel ühel mängul ära käia, kasvõi selle melu pärast. Ja et enam nii külm ei oleks!

Neljapäeva õhtul pärast oma jooksutiiru sättisin end Bar Louie'sse, lihtsalt õhtut nautima ja uute tüdrukutega tutvuma. Seoses millega meenub mulle, et koju jõudes olid hostvanemad köögis ja pereema pakkus mulle arbuusi ning kui kenasti keeldusin, siis ütles, et selles ju null kalorit. Ühesõnaga ma kardan, et ta arvab, et ma dieedil või midagi. Kuna hakkasin õhtuti jooksmas käima, siis enam nendega koos õhtust ei söö ja noh tegelikult üldse hakkasin natuke rohkem jälgima, et mida endale suhu toppida ja mida mitte. Aga tegelikult olen tubli olnud ja endale suure ja sooja lõunasöögi teinud ning hommikusöögiks smuutisid meisterdanud, algul endale ja siis hiljem teeme koos Ethaniga talle ka, saab ise valida, mida sinna sisse panna tahab ning ta on ülirahul sellega. Väga tore hommikune tegevus meil koos (: Ja olgem ausad, mina kui teada-tuntud magusaarmastaja ei ütle ealeski kogule magusale ei! Ma vajan oma šokolaadi! Põhjus, miks ma arbuusist keeldusin seisnes lihtsalt selles, et olin baaris snäkke söönud ja kõht oli täis. Üsna ebaoluline info aga lihtsalt annan ka teile teada, sõbrad, et pole vaja mu pärast muretseda, mul seda kommirasva ikka jagub.

Reede hommikul kobisime Ethaniga playdatele. Ta lihtsalt koguaeg küsib välja minnes "SarahLukas?" ja kui ta muidu on alati emme küljes kinni, siis reedel, kui ütlesin, et lähme nüüd SarahLukase juurde, siis oli kohe "bye mama!" ja jooksuga ukse suunas! Nii mugav on 5 minutit kodust eemale jalutada ja sellest möllust siin majas rahu saada. Ethan on õnnelik ja mina olen õnnelik. Win-win olukord. Poisid mängisid ja tüdrukud askeldasid köögis. Lõunaks oli salat ja vahvlid! Ma ausalt ei mäleta viimast korda (enne reedet), mil ma vahvleid sain! Nii nämmad olid - koos nutella ja maasikatega! Aaaahhhhhh.. Tulime lõunauinakuks koju, poiss magas umbes tunnikese ja siis jalutasime pereema ja lastega siia lähedale panka, poodi ning tagasi. Iseenesest on see nn 'keskus' ühe miili kaugusel aga kogu see seiklus võttis meil üle kahe tunni aega. Ilm oli muidugi imeline! T-särk ja pisike kampsik oli piisav. Jalutuskäigult tagasi jõudes vahetasin kiiresti riided ja sättisime tüdrukutega end kaubanduskeskusesse ning kinno, vaatasime Tyler Perry's Temptationit. Olin seda filmi juba nii kaua oodanud, alates esimesest korrast, mil treilerit nägin, teadsin, et pean seda vaatama minema. Ja ma ei pidanud pettuma. Pikaajalises suhtes olles paneb see nii mõnelegi asjale mõtlema. Noh, ma usun, et see paneb ka vallalised mõtlema.  

Laupäev. See saatuslik laupäev. Algas nagu ikka, varakult, et peikaga lobiseda, pärast mida läksin postkontorisse, üks pirakas kast vajas kodumaale saatmist ja siis väike kaubanduskeskuse tiir. Kui kõik need toimingud tehtud, võtsime suuna Great Fallsi poole, Virginiasse. Ma polnud seal enne käinud aga umbes igal teisel tüdrukul seal pilte tehtud, seega olen tahtnud sinna koguaeg minna. Nautisime ilma ja pidasime väikestviisi piknikut. Värske õhu käes on ikka kõige mõnusam süüa. Õhtul tuli Sarah mu juurde, et mu juukseid värvida, sest väljakasv oli juba inetu. Ostsin poest mingi üsna kalli Loreali värvi ja ma ei suuda ikka veel uskuda mida see värv mu juustega tegi. Pesin värvi maha ja mulle vaatas peeglist otsa brünett! Minu ilusad heledad ergud punased juuksed olid ühe silmapilguga lihtsalt kadunud! Tahtsin sellel hetkel lihtsalt nutta.. Ma isegi ei suuda kirjeldada, mis tunded mul sees möllasid. Mõtlesin kohe poodi tormata ja mingi blondeeriva jama endale pähe toppida ning ergu punasega uuesti üle värvida. Aga jätsin selle asja sinnapaika ja keerasin tuttu. 

Pühapäeva hommikul ärgates toppisin endale lootustandvalt oma punase juuksemaski pähe, et ehk see aitab aga tumedale ikka naljalt punane ju peale ei hakka, sain ainult mingi punaka-lillaka läike endale. Kurtsin siis natuke skype teel empsile ja peiksile ka oma murest.. Kui oli lõpuks aeg ennast DC-sse ajada, igakuisele au pairide meetingule. Teoorias läksime cherry blossom festivalile aga kuna "talv" venis ka siin pikale, siis ei olnud need pühapäevaks veel korralikult õitsema hakanud. Meid on oma au pairide grupis nii palju, et igakord vaatad ringi tundega nagu ei teakski kedagi ja kõik näod uued jälle. Üldjuhul mulle need kokkusaamised väga ei meeldi aga seekordne oli täitsa nauditav. Nosisime õõrikuid ja istusime ringis nii et kõik said kõigiga (enamvähem) suhelda. Hiljem seadsime väiksema seltskonnaga sammud Starbucksi poole, seejärel frozen yoghurtisse ja siis tuulasime natuke poodides (olime kõik hästi tublid ja ei ostnud midagi, tutvusime lihtsalt kaubaga nii öelda). Varsti oli aeg suund tagasi Rockville poole võtta, sest läksime Sarah juurde grillima. Võin käsi südamel öelda, et sõin pühapäeval parimat liha, mida Ameerikamaal üldse saanud olen! Ja nalja sai ka nende pere (ning külalistega) ikka kõvasti. Sain neile natuke Eestit tutvustada ja üldse oli väga lõbus ning naerurohke õhtu. Aa ja uskumatu aga isegi Sarah hostisa märkas mu juukseid! Ning ta ütles nende kohta nii õigesti "before they were firetruck red, now they're mahagon" ehk siis et enne olid need tuletõrjeauto moodi punased aga nüüd on mahagon. Juuste juurde tagasi tulles, sain pühapäeval väga palju komplimente nende kohta, mitmed tüdrukud ütlesid, et see värv on isegi ilusam. Mis on naljakas, sest enne kõik muudkui kiitsid mu punast ja nüüd siis äkki on see parem.. Aru ma ei saa. Ise olen ikka veel pettunud aga juba vaikselt harjun. Üritan lihtsalt mõelda, et mida nendega nüüd täpsemalt peale hakata,  sest päris selliseks seda värvi jätta siiski ei taha. Eks me näe. Ju siis oli vaja elul mulle sellist vingerpussi hetkel mängida..

Väga väike osa meist. Austria, Eesti, Itaalia, Mehhiko, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa.

Hakkasin seda postitust pühapäeva õhtul kirjutama aga nüüd juba teisipäeva õhtu käes. Seega mainin lisaks eelmisele nädalale veel ära fakti et eile, esmaspäeval, jõudis meieni lõpuks see tõeline "kevad"! Eile oli keskmiselt 25C soojakraadi, täna 29C ja homme lubab juba üldse 31C. Mul oli täna nii palav! Ma ei taha teadagi, mis suvel saama hakkab. Reaalselt sulan ära seal õues. Õhk on siin ju hoopis teine ja sama kuumus Eestis on nt palju talutavam kui siin. Aga mis on hea on see, et isegi õhtud on soojad! Kell on hetkel pool kaksteist öösel ja kraadiklaas näitab 24C! Ebareaalne. Loodan, et see päike ja soojus jõuab ka varsti teieni, mu Eesti semud (: Seniks olge tublid ja pidage seal lumevallide keskel vastu!