Aprilli lõpp..

..on kuidagi ootamatult kätte jõudnud. See kuu oli minu jaoks vist üks raskemaid. Otseselt midagi halba ei juhtunud (va üks "tore uudis" Eestist) aga lihtsalt oli kuidagi kurnav ja nukker. 

Aga mis siis peale viimast blogipostitust toimunud on.. Pühapäeval ikkagi korraldasime oma pikniku ära ja ilm oli üllatavalt soe, seda ilmateadet ei saa kunagi usaldada. Väga rahvusvaheline seltskond oli ja väga palju erinevat toitu. Võis ennast lõhki süüa. Mängisime ka tüdrukutega UNO kaarte (mulle meenusid kohe meie gümnaasiumi vahetunnid, mil sai seda mängitud ja igasugu teised olukorrad, nagu näiteks Jaanika postitants koridoris ja minu ja Berle märkused klassiraamatus, mille taha smailisid sai joonistatud - olid ajad!) Igatahes oli meil väga mõnus ja lõbus pühapäevane pärastlõuna. Sellistel hetkedel jõuab kohale see uskumatu tunne, et mul on nüüd sõbrannasid üle maailma ja kõik on nii erinevad inimesed aga samas hoiame kõik kokku. Ise ma väga pilte ei teinud aga sain paar klõpsu teiste tüdrukute kaameratest. 

Prantsusmaa-Poola-Inglismaa/Saksamaa-Saksamaa-Eesti(jeejee)-Mehhiko-Kolumbia/Itaalia-Mehhiko

Esmaspäev möödus ühe halva uudise tõttu üsna nukral toonil. Õhtul õnneks sain hea uudise, et peika on metsas sidevalves, seega nii kui mul tööpäev läbi, tormasin kohe arvuti taha suhtlema. Seda ju muidu ei juhtu, sest tavaliselt minu aja järgi kell 3 päeval on neil sõjaväes juba öörahu. Ehk siis päeva lõpuks tuli õnneks päike välja!

Teisipäev oli väga töökas, hommikul käisime poisiga fun&fit tunnis, seejärel koju lõunauinakule ning pärast seda jäin üksinda poisi ja plikaga koju. Vanemad läksid autosalongi proovisõidule. Mu pisike printsess oli natuke tõbine, seega pidin teda koguaeg käes hoidma, nii kui kiigule või kuhugi panin, tuli kohe nutt peale. Ja magas ka umbes 15 minuti kaupa, üsna väsitav oli. Ta on muidu supper tubli beebi meil aga seekord oli selline kehva päev. Ja poiss ei olnud ka õnnelik, nuttis nii mis kole, kui vanemad ära läksid ja teda kaasa ei võtnud. Ta on üldse väga emme-issi laps mul, mistõttu on mul päris raske vahepeal, sest mõlemad ju koguaeg kodus. Aga see selleks.. Hunnik lasteraamatuid ja 5 tundi hiljem (2 tundi pärast minu tööpäeva lõppu) jõudsid hostvanemad koju koos UUE autoga! Mis siis täpsemalt juhtus.. Varem oli meil 3 autot, pereisa oma, pereema auto (millega mina sõitsin) ja siis üks liisingus olev auto, mis lihtsalt garaažis seisis. Nüüd, kahe lapsega, oli vaja aga midagi suuremat ehk siis minivani. Tavalisse sõiduautosse viiekesi väga hästi ära ei mahu. Üks oli kindel, garaažis seisev Honda viiakse tagasi aga minu kurvastuseks anti ära ka minu armas Toyota. Kõik see juhtus nii kiiresti, et ma ei saanud isegi "tšau" oma nunnule öelda. Mis selle juures kõige hullem veel on, on see, et pereisa auto, millega ma nüüd sõitma peaksin hakkama, on manuaal! Ma ei ole manuaaliga ju pea 8 kuud juba sõitnud! Eestis kruiisisin 4aastat manuaaliga ringi ja polnud viga aga siin on see liiklus midagi hoopis muud. Hakkab nalja saama. Auto iseenesest on uhke. Nüüd ootangi hetke, mil koos pereisaga nii öelda proovisõidule minna ja selle Acura tunnetus kätte saada. 

Kolmapäeva hommikul käisime poisiga jälle ühes tunnis, pärast mida läksime poodi kust ostsin talle väikese kingituse - mullipüssi. Terve päev ainult "tulistas" (: Nii öelda "töötasin" jälle veits kauem, sest pisike plika jäi mu peal magama ja ma ei raatsinud teda sülest maha panna. Trennis jäi juba kolmandat õhtut käimata, sest noh.. ma "ei oska" manuaalkäigukastiga sõita enam ju. 

Tagaplaanil kiiktoolis "peesitab" minu pisikeste vanaisa

Neljapäeval käisin pereema ja lastega (ja uue autoga!) esimest korda sellises kohas nagu Costco. Põhimõtteliselt mega suur pood, kus müüakse igasugu pahna ja siis toiduaineid ning seda ainult VÄGA suurtes kogustes. Ehk sealt saab uhke vaatepildi kuidas ameeriklased süüa ostavad. Mõni ema/isa jalutas koos kolme suure täis käruga ringi (nende käru on umbes kolm eesti käru). Aga ma tahan sinna kindla peale tagasi minna, sest neil pidid meganämmad koogid olema. Ainus mure selle kohaga ongi see, et sinna pääseb ainult liikmekaardiga, millel on pilt ja seda kõike kontrollitakse üsna rangelt. Eks sätin ennast mõni teinekord pereema või -isaga kaasa, siis kui lapsi pole, et saaks natuke rahulikumalt ringi vaadata ja ennast täis ilastada kõigest maitsvast, mis silmi paitab ja neelud käima paneb. Pärast shopingut läksime Sarah juurde playdatele ja kella kuueks kobisin koju. Kuna ikka veel polnud saanud manuaaliga sõitmist harjutada, siis panin jooksutossud jalga ja tegin ühe tiiru oma üles-alla tänavatel siin. Uskumatu aga ma tõesti nautisin jooksmist!

Reedeks leppisime järjekordse playdate kokku, käisime frozen yoghurtit söömas ja mänguväljakul möllamas. Aeg läheb ikka hoopis kiiremini kui kodust väljas olla. Õhtul otsustasin järjekordsele jooksutiirule minna ja tegin seekord 2km pikema tiiru kui eelneval õhtul, sest tundsin, et jõuaks rohkem küll. Mingisuguseid plaane ei teinud ja kõik tulnud plaanid lükkasin tagasi, sest tahtsin lihtsalt ollllla. Tean, et halva tuju korral tuleks just välja minna aga ma ei tea, olen juba kord selline kodukana ja naudin oma rahu ja üksindust.

Laupäeva hommikul tõusin vara üles ja deitisime interneti vahendusel peiksiga, nagu ikka. Nüüd varsti läheb ta mul kolmeks nädalaks metsa ja ma ei tea, mis siis saab.. Päris nukker. Iseenesest on jälle hea ajastus, sest olen ise ka kõikidel nädalavahetustel kodust ära. See igatsus kasvab ikka iga päevaga üsna suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ja.. Varsti-varsti, eks! Pärastastlõunal panin uued ketsid jalga ja läksin asju ajama. Jalgsi. Tark plaan eks! Kokkuvõttes jalutasin asjatades ringi kuskil 4h ja umbes 10km, koju jõudes andsid jalad mõnusalt tunda. Võtsin siis ketsid jalast ja ennäe - kolm vesivilli! Üks SUUR vasaku kanna taga ja kaks väiksemat parema kanna taga. Katki mina neid teha ei taha/ei julge, seega ostsin mingid spets plaastrid, loodan, et aitavad. Ja mu jalad annavad isegi nüüd mitu päeva hiljem veel tunda, nagu oleks trenni teinud! Pärast jooksmist alati korralikult venitan aga kes siis pärast kõndimist venitab.. Ja tõsimeeli, see kõndimine ei ole siin lihtne, sest koguaeg on teed üles-alla-üles-alla, võtab võhmale. Niisiis, hiljem käisime veel tüdrukutega õhtust söömas ja siis ajasin ennast koju tagasi, sest kodutööd vajasid tegemist!

Nimelt pühapäeval oli mul esimene "koolipäev". Kirjutasin vist kunagi, et võtsin Niagara Fallsi kursuse, mille raames on siis kolm "koolipäeva" ja lõpuks kolmepäevane tripp. Ma ei oskagi väga rääkida sellest.. selline tüüpiline kursus. Kodutööde presenteerimine, filmi vaatamine, lõuna, grupitöö ja selle ettekandmine ning kõik. Mis mind aga väikest viisi endast välja viis oli fakt, et iga teine (isegi rohkem kui iga teine) oli taaskord - paparapaa, sakslane! Ma ei jõua enam. Ma olen oma saksa sõbrannadega väga rahul ja õnnelik, et nad mul on aga liiga palju on juba liiga palju. Meie klassis oli nt 25 inimesest, kellest konkreetselt 20 oli saksamaalt ja me ülejäänud 5 siis kusagilt mujalt. Kas ma tulin Saksamaale või Ameerikasse!? Suurt vahet enam pole. . . Okei, sain ennast välja elada. Tänan kaasa elamast. 

Täna algas uus nädal ning homme ongi juba viimane aprillikuu päev. Lõpuks ometi saab see kuu läbi! Ja lõpuks ometi jõuab kätte mai! Suurte ja toredate plaanide kuu! Maikuus luban teid rohkem põnevamate juttude ja suuremas koguses piltidega kostitada (: Pöidlad pihus, et kõik ka plaanide päraselt sujuks!

Tavaliselt ma oma tööpäevadest siin väga ei kirjuta aga seekord kukkus kuidagi nii välja, et just nendest sai üsna detailne ülevaade tehtud (minu kohta detailne!). Loodetavasti liiga igavaks ära ei kiskunud.. Igasugune tagasiside ehk mille kohta te tahate ja mille kohta ei taha, et ma kirjutaksin, on igati oodatud (;

Ps. Ükspäev haarasin kaamera ja jäädvustasin natuke oma kodutänava ilu ka. Siinsed cherry blossomid olid kohe eriti roosad võrreldes teistega! Nüüdseks on loodus aga oma töö teinud ning vihm ja tuul kõik ilusad õied endaga viinud. Kurb.

And I realise..

..if you ask me how I'm doing, I would say I'm doing just fine.

Hetkel on selline kuidagi kurb meeleolu peal. Koduigatsus noh. Sõitsime tüdrukutega täna õhtusöögilt autoga kodu poole ja jutt kiskus liikluse peale, üks tüdruk käis just nädalaks kodus Saksamaal ja rääkis, et kui erinev see ikka Ameerikast on ja siis mu mõtted lihtsalt lendasid Pärnu peale ja kujutasin ette kuidas kruiisin seal meie auklikel tänavatel, aknad lahti, suvetuul juukseid lennutamas.. See kojutulek on nii-nii lähedal aga samas nii kaugel. Ja nüüd on täiesti kindel, et olen kohal varem kui plaanis oli. Täpsem lennuaeg selgub muidugi alles suvel.

See nädal on läinud täiesti linnulennul, alles oli nagu eelmine nädalavahetus ja nüüd homme jälle pühapäev ning nädalavahetus läbi. Teinekord tundub, et aeg lihtsalt venib.. nagu näts tossu talla all.. Ja teinekord on tunne, et peatage maailm, tahan maha minna. Ma olen selle kogemuse üle väga õnnelik aga kui siin noored tüdrukud tunnevad, et nad on siin olles suureks kasvanud, siis mina tunnen kuidagi vastupidi. Nagu oleks jälle 18-aastane. Ma tean, et olen isiksusena päris kõvasti kasvanud ja muutunud (mitte küll nii kardinaalselt, et ühtäkki sai hallist hiirekesest kirev kukeke, ei) aga kohati on nagu tunne, et mingisugune alaareng on toimunud. Mõistust pole juba ammu proovile panna saanud. Saab huvitav olema uuesti kooli minna ja jälle tuupima hakata, pean enne kusagilt selle motivatsioonipaja üles kaevama. Ja eks ka see on teisiti, et minu armsaid kursaõdesid pole enam minuga, jäin ju aastakese maha nendest nunnukatest, raske saab olema ilma teieta. Plus pool sellel on aga see, et nüüd saan teie kõik eelnevalt tehtud kodutööd endale! Eksjuuuu?

Ma sellest nädalast ei oska teile mitte midagi asjalikku kirjutada. Hetkel lihtsalt kulgen, vaikselt, omaette, ilma suure kärata. Maikuud ootan aga huviga! Esimesel nädalavahetusel teeme tüdrukutega väikese väljasõidu Virginia Beachile, teisel nädalavahetusel lendame Chicagosse, kolmandal nädalavahetusel sõidan New Yorki, et oma Liisut ja Grethet kallistada ja loodetavasti mõtleb mingisuguse plaani ka neljandaks nädalavahetuseks välja. Ühesõnaga kui hetkel kulgen vaikselt, siis järgmine kuu jooksen ajaga võidu, kusagilt vaja ju mõned unetunnid ka varastada. Ootusärevus närib hinge juba!

Tänasega lõppes suvi ära ja asemele tuli kevad.. St kui eelmise kahe nädala jooksul temperatuur naljalt alla 20C ei langenud, siis täna oli kõigest 15C ja kuni järgmine nädala lõpuni üle 20C enam ei lähe kah. Mitte et ma kurdaks, sest tegelikult olengi rohkem kevade inimene (suvel on mul lihtsalt k o g u a e g palav!) aga jõudsin juba ära harjuda, et sai ainult särgi väel õue minna. Täna tuli jälle tagi kapist üles otsida. 

Kurb uudis kah.. Pidin endale lõpuks tunnistama, et läänerannikule ma sellel aastal tõenäoliselt enam tagasi ei jõua. Liiga palju kulutusi on tehtud ja liialt vähe kogutud. Ühe reisi tahan kindlasti suvel veel ette võtta aga kuhu-kellega-millal täpsemalt, eks see selgub. Õnneks on mul alles pikk elu ees, seega küll jõuan need Las Vegase kasiinod, Hollywoodi tähed ja suursugused kanjonid mõnel teisel korral ära näha. Loodetavasti. Kes teab.. Äkki on elul teised plaanid ja see jääbki minu ainukeseks korraks, mil siiapoole maakera satun. Oma unistustest ma muidugi ei loobu! Mu reisimise isu on selle aastaga kõvasti kasvanud! Kui enne lihtsalt mõtlesin, et oleks tore korra palmi all puhkamas ära käia, siis nüüd tahaks tervele maailmale tiiru peale teha - nii palju kohti on avastamist väärt! 

Parajalt 'natuke juttu siit-natuke juttu sealt' postitus aga otsustasin parem kohe midagi kirja ära panna, muidu peate jälle 3 nädalat ootama. Ühtegi illustreerivat pilti mul siia lisada pole.. Pole lihtsalt see nädal ühtegi teinud. Instagramis ikka aeg-ajalt jäädvustan mingisuguseid detaile aga ma ei näe suurt mõtet kõikide nende piltide siia ümber kopeerimisel.

Homseks on väike pikniku plaan, kuid eks näis, mis sellest saab kuna ilm väga soosiv pole. Ehk siiski läheb läbi ja saan siis seal natuke klõpsutada. Täna käisin siin asuvas Vene poes isegi, et midagi "eestilikku" pikniku jaoks leida ja ostsin parankasid. Polnud küll päris see, mida otsima läksin aga ajavad oma asja ära. Tahan sinna teinekord kindlasti tagasi minna, sest nägin pelmeene ja nende vorstivalik tundus ka päris mõnna! Neil oli isegi musta leiba! Aga see oli nii kivikõva, et ei kutsunud ennast ostma. 

Veel natuke söögiteemal rääkides.. skypesin täna peikaga ja tal tulid sõbrad külla ning said siis kõik koos ameerika kommi-küpsiseid-šokolaade proovida ja päris humoorikas oli poiste reaktsioone näha. Ikka üldse ei istunud neile see kraam! Ainukesena pakkusid huvi jellybeansid, sest nii põnev on ju proovida ja avastada igasugu erinevaid vastikuid (ja vahest ka mitte-vastikuid) maitseid. Ning ma ei olegi ainuke, kellele need peanut butter cupid ei meeldi! Jess! Veiko ütles igatahes hästi kogu selle kraami kohta "nagu sööks värvilist suhkrut". Tõesti on enamus toitu justkui otse keemiatööstusest pärit. Mistõttu olen väga õnnelik selle üle, et mu pere enamjaolt orgaanilisi asju ostab! Ja nüüd saate ehk aru miks mul koguaeg Eesti šokolaadi/kommide isu on. 

Tsaukii..

(allikas: http://estonianmoments.tumblr.com/post/48293683056/estonian-girl-says-tsaukii)

Pühapäevane plaan..

..oli minna DC-sse cherry blossomeid pildistama. Algul oli hunnik tüdrukuid, kellega minema pidime, kuid ükshaaval kadusid nad kõik ära. Laupäeval leppisin ühe teise tüdrukuga kokku, et kindlalt läheme ja pühapäeva hommikul teatas ta, et ei saa tulla. Lõpuks leidsin kellegi, kellega minna aga pärast selgus, et tal kehva olla ja ta ei taha metrooga sõita. Kogust sellest jauramisest hakkas mul lõpuks endal ka kõht valutama! Aga googeldasin siis natuke ja leidsin autosõidu kaugusel oleva koha, mis pidi samuti väärt vaatamist olema. Ja ausalt öeldes täitsa hea meel, et sinna läksime, sest tõesti oli mõnus koht. Selline rikkam elurajoon, igasugu yardsaled toimusid ja lapsed müüsid limonaadi/saiakesi - nagu filmis. Ja sellele lisaks oli allee cherry blossomeid täis! Selle lühikese aja jooksul tegime päris korralikus koguses pilte ja üsna raske oli välja valida, et mida siin jagada. Lõpuks tuli neid ikka kuidagi liiga palju.. Andke mulle andeks mu (ühekordne?) edevus! Saan aru, et kogu see lõik siin on täiesti ebavajalikku juttu täis aga midagi nagu pidin kirjutama, muidu kuidagi mannetu.

Ja lõpetuseks väike puusanõks teile, mu semud (:

 

Täpselt veerandsada..

..aastat on möödunud päevast, mil ilmavalgust nägi üks imearmas blond poisike, kellest on nüüdseks sirgunud suurepärane, minu elu kõige olulisem noormees. (Aitäh teile Jana ja Leino!) Mul on kohutavalt kahju, et ma ei saa täna oma J-ga koos olla ega tähistada, mis sest et härra ise selle päeva nii kui nii sõjaväe väravate taga veetma peab.. Luban, et kõik need tähtpäevad, mis meil sellel aastal tähistamata on jäänud, teeme järgnevatel aastatel mitmekordselt tasa!

If not for your birth day, I would never have known the contentment of unconditional love, love that goes on and on, devotion that never fades or yields no matter what the challenge, obstacle or provocation. If not for your birth day, I wouldn't have experienced the satisfaction of being fulfilled through amazing pleasures I didn't even know existed. If not for your birth day I wouldn't have someone who is always there for me, helping and supporting me, making life easy and peaceful. If not for your birth day, I wouldn't have you. 

PALJU ÕNNE, KALLIS!

Ootamatult kiiresti..

..jõudis see suvi meie õuele. Kolmapäeval näitas kraadiklaas +32C ja mina päevitasin endale poisiga väljas mängides maika selga. Tahaks juba päriselt kuskil mere/basseini ääres peesitada aga rannad kõik kaugel ja basseinid alles kõik kinni.  Aga küll jõuab! Enamus ajast olemegi nüüd õues veetnud, sest kes ikka  sellise ilmaga toas passida tahaks. Ja hetkel see soojus on veel talutav, mida rohkem suve poole, seda rohkem tahan tõenäoliselt aega hoopis toas veetma hakata. Eks aeg näitab, sest väga suur kuumuse fänn ma pole, kuid kuna meil oli selline keskmine talv siin see aasta, siis pereema arvas, et äkki tuleb ka keskmine suvi!? Ah küll aeg näitab, aprillikuu alles veel. 

Neljapäeva õhtul vedasin ennast kõigepealt jõusaali ja siis jälle Bar Louie'sse. See on kuidagi traditsiooniks vist saamas, et neljapäeviti seal kohtume, nädalavahetusel ju meie pisikesed "alaealised" sisse ei saa. Kohtusin taaskord uute toredate inimestega ja nägin ka oma lemmikut rootsi poissi pärast pikka-pikka pausi. Üldjuhul mulle need mees-aupairid siin väga ei istu kuna kõigil (okei, ma ei saa öelda kõigil, aga paljudel) on mingi kiiks, kuid tema on selline mõnus "oma jope", väga hea huumorimeelega ja samas ka väga tähelepanelik ning hooliv, ikka kiitis mu juukseid ette ja taha, et ma nende pärast kurb olema ei peaks, nunnu noh. Teinekord viskab see plikadekari kopa ette ja tihti tunnen, et tahaks oma sõprade juurde tagasi (sõbrannasid igatsen ka, otseloomulikult!). 

Reedel pärast tööpäeva sõitsin kiiruga poodi, et kingitus leida ja siis võtsin suuna Sarah poole, kus korraldasime Anikale pisikese sünnipäeva-üllatuspeo. Üleealised said alaealistele jälle alkoholi osta ja siis seda keldris salaja juua. On ikka jama küll tegelikult! Saksamaal saavad nad juba 16aastaselt endale poest õllet osta ja siis tulevad siia ja tutkit, kõik õigused kadunud. Mul tuleb vahepeal selline ema-tunne peale. Igatahes.. Anika oli üliõnnelik ja üllatunud ja isegi silmad läksid märjaks. Kinkisin talle õhtupalli (mitte ainult muidugi) ja ta ütles, et see on esimene õhupall, mis ta üldse kunagi sünnipäevaks saanud on. Armas (: Veetsime toredalt lõbusa ja naljakalt õnnetuste rohke (vaene Sarah vaip) õhtu! Magama sain kuskil poole viie ajal..

..sest see pilt on lihtsalt nii äge (: tegime samal ajal pilte ja teise kaamera välgust jäi valgus nii.

..ja laupäeva hommikul ärkasin kenasti kell üheksa juba, pole mingi uudis miks, skype date aeg ju. Pärast seda viskasin silma veel natukeseks looja ja siis oli juba aeg rooli istuda. Haarasin Starbucksist endale smoothie kaasa, avastasin, et neil see päris hea seal, kui ise näiteks kodus teha ei viitsi. Sõitsin siis Anika juurde ja sealt võtsime suuna jälle Great Fallsi poole, et taaskord üks laupäevane piknik pidada. Ilm oli seekord kõvasti soojem, lausa palav, võib öelda. Pidin varjus istuma, sest eelmisest õhtust ja magamata ööst oli natuke kehva olla, seega see lagipähe paistev päike ei teinud mulle just heategu. Veetsime mõnusalt kohe mitu-mitu tundi seal, lobisedes ja näksides ja niisama lamades. Hiljem sõitsime Anika juurde tagasi, lebotasime seal teleka ees ja siis võtsin suuna kodu poole, sest tahtsin oma hostvanematega rääkida. Tee pealt haarasin ühe frozen yoghurti muidugi ka. Igatahes koju jõudes siis tükk aega kogusin julgust ja lõpuks rääkisin nendega selle jutu ära, mis mind juba mitu kuud piinanud on aga nüüd teadsin, et on viimane aeg. Lühidalt, rääkisime mu aasta lõpetamisest/kojutulekust. Nüüd peaks olema kuskil 90% kindel mu tagasituleku kuupäev. Aga kuna see on veel natuke lahtine, siis täpsemalt ei räägi. Ja üldse pole ma veel otsusele jõudnud, kas annan täpsest kuupäevast teada või tahan teid seal üllatada. Eks elu näitab. (:

Jah, see nägu peabki seal olema, haha.

Tänasest ehk pühapäevast teen eraldi postituse, sest käisime cherry blossomitega pilte tegemas ja neid tuli nii palju, et need väärivad omaette ruumi. Näete neid kohe kui suudan 300 pildi seast need jagamist väärivad pildid välja valida. Seniks saadan teie poole teele päikesekiired ja pikad pikad paid!

Kõik on..

..uus aprillikuus! Mõni uus asi on hea ja mõni uus asi on kohe väga-väga halb. Alustame heaga. Otsustasin 1.aprillil, et nüüd on viimane aeg ennast kätte võtta ja pärast 3,5 kuu pikkust pausi uuesti jõusaali minna. (Tegemist ei olnud aprillinaljaga, ma tõepoolest läksin sinna!) Ja jooksin kohe esimese raksuga 5 miili. Pärast esmaspäeva tegin seda sama veel ka teisipäeva ja neljapäeva õhtul. Nii hea tunne oli pärast! Kõndida ma küll korralikult (st ilma valuta) järgmistel päevadel ei saanud aga see ei loe, küll läheb üle. Algus on alati raske. Ma oleks tõenäoliselt ka kolmapäeval jooksma läinud aga meil olid pesapalli piletid õhtuks ostetud. Ehk siis minu esimene pesapalli mäng - check! Oleks mängu tõenäoliselt rohkem nautinud kui nii külm poleks olnud. Talvemantel oli seljas aga ikka lõdisesin. Natuke igav oli see mäng mu jaoks nii et naa ja eks ka veidi arusaamatu veel, kõiki reegleid päris täpselt ju ei tea. See pesapall, mida koolis mängisime, oli hoopis teine. Korvpall ja jalgpall on ikka rohkem minu maitse järgi mängud (vaatamiseks muidugi). Täna oma pereisaga rääkides selgus, et ta isegi ei mäleta midagi nendest pesapallimängudest, kus ta käinud, sest põhirõhk seltskonnal ja lihtsalt lobisemisel. No tore teada! Siiski, kui õnnestub, siis tahaks rohkem suve poole veel ühel mängul ära käia, kasvõi selle melu pärast. Ja et enam nii külm ei oleks!

Neljapäeva õhtul pärast oma jooksutiiru sättisin end Bar Louie'sse, lihtsalt õhtut nautima ja uute tüdrukutega tutvuma. Seoses millega meenub mulle, et koju jõudes olid hostvanemad köögis ja pereema pakkus mulle arbuusi ning kui kenasti keeldusin, siis ütles, et selles ju null kalorit. Ühesõnaga ma kardan, et ta arvab, et ma dieedil või midagi. Kuna hakkasin õhtuti jooksmas käima, siis enam nendega koos õhtust ei söö ja noh tegelikult üldse hakkasin natuke rohkem jälgima, et mida endale suhu toppida ja mida mitte. Aga tegelikult olen tubli olnud ja endale suure ja sooja lõunasöögi teinud ning hommikusöögiks smuutisid meisterdanud, algul endale ja siis hiljem teeme koos Ethaniga talle ka, saab ise valida, mida sinna sisse panna tahab ning ta on ülirahul sellega. Väga tore hommikune tegevus meil koos (: Ja olgem ausad, mina kui teada-tuntud magusaarmastaja ei ütle ealeski kogule magusale ei! Ma vajan oma šokolaadi! Põhjus, miks ma arbuusist keeldusin seisnes lihtsalt selles, et olin baaris snäkke söönud ja kõht oli täis. Üsna ebaoluline info aga lihtsalt annan ka teile teada, sõbrad, et pole vaja mu pärast muretseda, mul seda kommirasva ikka jagub.

Reede hommikul kobisime Ethaniga playdatele. Ta lihtsalt koguaeg küsib välja minnes "SarahLukas?" ja kui ta muidu on alati emme küljes kinni, siis reedel, kui ütlesin, et lähme nüüd SarahLukase juurde, siis oli kohe "bye mama!" ja jooksuga ukse suunas! Nii mugav on 5 minutit kodust eemale jalutada ja sellest möllust siin majas rahu saada. Ethan on õnnelik ja mina olen õnnelik. Win-win olukord. Poisid mängisid ja tüdrukud askeldasid köögis. Lõunaks oli salat ja vahvlid! Ma ausalt ei mäleta viimast korda (enne reedet), mil ma vahvleid sain! Nii nämmad olid - koos nutella ja maasikatega! Aaaahhhhhh.. Tulime lõunauinakuks koju, poiss magas umbes tunnikese ja siis jalutasime pereema ja lastega siia lähedale panka, poodi ning tagasi. Iseenesest on see nn 'keskus' ühe miili kaugusel aga kogu see seiklus võttis meil üle kahe tunni aega. Ilm oli muidugi imeline! T-särk ja pisike kampsik oli piisav. Jalutuskäigult tagasi jõudes vahetasin kiiresti riided ja sättisime tüdrukutega end kaubanduskeskusesse ning kinno, vaatasime Tyler Perry's Temptationit. Olin seda filmi juba nii kaua oodanud, alates esimesest korrast, mil treilerit nägin, teadsin, et pean seda vaatama minema. Ja ma ei pidanud pettuma. Pikaajalises suhtes olles paneb see nii mõnelegi asjale mõtlema. Noh, ma usun, et see paneb ka vallalised mõtlema.  

Laupäev. See saatuslik laupäev. Algas nagu ikka, varakult, et peikaga lobiseda, pärast mida läksin postkontorisse, üks pirakas kast vajas kodumaale saatmist ja siis väike kaubanduskeskuse tiir. Kui kõik need toimingud tehtud, võtsime suuna Great Fallsi poole, Virginiasse. Ma polnud seal enne käinud aga umbes igal teisel tüdrukul seal pilte tehtud, seega olen tahtnud sinna koguaeg minna. Nautisime ilma ja pidasime väikestviisi piknikut. Värske õhu käes on ikka kõige mõnusam süüa. Õhtul tuli Sarah mu juurde, et mu juukseid värvida, sest väljakasv oli juba inetu. Ostsin poest mingi üsna kalli Loreali värvi ja ma ei suuda ikka veel uskuda mida see värv mu juustega tegi. Pesin värvi maha ja mulle vaatas peeglist otsa brünett! Minu ilusad heledad ergud punased juuksed olid ühe silmapilguga lihtsalt kadunud! Tahtsin sellel hetkel lihtsalt nutta.. Ma isegi ei suuda kirjeldada, mis tunded mul sees möllasid. Mõtlesin kohe poodi tormata ja mingi blondeeriva jama endale pähe toppida ning ergu punasega uuesti üle värvida. Aga jätsin selle asja sinnapaika ja keerasin tuttu. 

Pühapäeva hommikul ärgates toppisin endale lootustandvalt oma punase juuksemaski pähe, et ehk see aitab aga tumedale ikka naljalt punane ju peale ei hakka, sain ainult mingi punaka-lillaka läike endale. Kurtsin siis natuke skype teel empsile ja peiksile ka oma murest.. Kui oli lõpuks aeg ennast DC-sse ajada, igakuisele au pairide meetingule. Teoorias läksime cherry blossom festivalile aga kuna "talv" venis ka siin pikale, siis ei olnud need pühapäevaks veel korralikult õitsema hakanud. Meid on oma au pairide grupis nii palju, et igakord vaatad ringi tundega nagu ei teakski kedagi ja kõik näod uued jälle. Üldjuhul mulle need kokkusaamised väga ei meeldi aga seekordne oli täitsa nauditav. Nosisime õõrikuid ja istusime ringis nii et kõik said kõigiga (enamvähem) suhelda. Hiljem seadsime väiksema seltskonnaga sammud Starbucksi poole, seejärel frozen yoghurtisse ja siis tuulasime natuke poodides (olime kõik hästi tublid ja ei ostnud midagi, tutvusime lihtsalt kaubaga nii öelda). Varsti oli aeg suund tagasi Rockville poole võtta, sest läksime Sarah juurde grillima. Võin käsi südamel öelda, et sõin pühapäeval parimat liha, mida Ameerikamaal üldse saanud olen! Ja nalja sai ka nende pere (ning külalistega) ikka kõvasti. Sain neile natuke Eestit tutvustada ja üldse oli väga lõbus ning naerurohke õhtu. Aa ja uskumatu aga isegi Sarah hostisa märkas mu juukseid! Ning ta ütles nende kohta nii õigesti "before they were firetruck red, now they're mahagon" ehk siis et enne olid need tuletõrjeauto moodi punased aga nüüd on mahagon. Juuste juurde tagasi tulles, sain pühapäeval väga palju komplimente nende kohta, mitmed tüdrukud ütlesid, et see värv on isegi ilusam. Mis on naljakas, sest enne kõik muudkui kiitsid mu punast ja nüüd siis äkki on see parem.. Aru ma ei saa. Ise olen ikka veel pettunud aga juba vaikselt harjun. Üritan lihtsalt mõelda, et mida nendega nüüd täpsemalt peale hakata,  sest päris selliseks seda värvi jätta siiski ei taha. Eks me näe. Ju siis oli vaja elul mulle sellist vingerpussi hetkel mängida..

Väga väike osa meist. Austria, Eesti, Itaalia, Mehhiko, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa.

Hakkasin seda postitust pühapäeva õhtul kirjutama aga nüüd juba teisipäeva õhtu käes. Seega mainin lisaks eelmisele nädalale veel ära fakti et eile, esmaspäeval, jõudis meieni lõpuks see tõeline "kevad"! Eile oli keskmiselt 25C soojakraadi, täna 29C ja homme lubab juba üldse 31C. Mul oli täna nii palav! Ma ei taha teadagi, mis suvel saama hakkab. Reaalselt sulan ära seal õues. Õhk on siin ju hoopis teine ja sama kuumus Eestis on nt palju talutavam kui siin. Aga mis on hea on see, et isegi õhtud on soojad! Kell on hetkel pool kaksteist öösel ja kraadiklaas näitab 24C! Ebareaalne. Loodan, et see päike ja soojus jõuab ka varsti teieni, mu Eesti semud (: Seniks olge tublid ja pidage seal lumevallide keskel vastu!