Ma tean..

..et lubasin postitust oma esimesest nädalast koos hostperega aga olen liiga väsinud, et nii pikka postitust kokku klopsida. Pealegi ei viitsiks keegi korraga nii pikka postitust läbigi lugeda, vähemalt ma tean, et mina küll ei viitsiks. Seega peate leppima mu esimese nädalavahetusega (21.-23.09) siin.

Reede hommikul kell 9 pidime kõik oma kodinatega juba bussi kobima ja 5-tunnine bussisõit Marylandi poole võis alata. Maryland on nimelt osariik, kus ma elan ja linnakese enda nimi on Rockville. Buss viis meid Bethesdasse ja sinna tuli siis pereisa vastu. Põrra-põrra autoga kodu poole, kus ootasid meid mu väike cutiepie Ethan ja endine au pair (ka eestlane) Katrina. Pidime õhtul hiinakasse sööma minema aga pisike jonnis palju, sest oli natuke haige ja tellisime siis toidu koju. Sain oma esimese fortune cookie! Õigemini, kaks. Esimeses oli kirjas, et minust saaks hea advokaat (nii pereema kui ka pereisa on mõlemad hariduselt muide advokaadid) ja järgmine ütles, et mind ootab ees suurepärane reis. Pereisa viskas nalja ja ütles, et fortune cookie makes sense ainult siis, kui lisada lõppu "in bed". Noh, natuke huumorit kah.

Laupäeval käisime Katrina ja Meeliga (ka au pair, kes siinkandis elab) Bethesdas kaubamajas, mis oli t-o-h-u-t-u! Nägin oma silmaga ja sain käia nendes poodides, millest enne ainult kuulnud olin. Väga shoppamise lainel ei olnud meist keegi aga ega ma ei saanud ju Forever 21-st ära tulla ilma uute sõrmusteta - olen juba päris kindel, et tagasi tulles on mu sõrmustekogu vähemalt kolmekordne.

Pärast seda läksime Cheesecake Factorysse, mille kohta olin Kairilt kuulnud. Olevat maailma parimad juustukoogid. Tahtsime enne ka midagi soolast võtta ja tellisin siis nachosid (eelroog?) aga saime nendest kõik kolmekesi kõhud täis nii et koogist näiteks mahtuski mulle ainult pool sisse. Mina ja Meeli tellisime traditsioonilise juustukoogi koos maasikatega, Katrina võttis aga Oreo küpsiste juustukoogi. Koogid tellitud, pidi Katrina "tualetti minema" aga tegelikult tegi sellist nalja, et tellis meile sünnipäevalaulu. Minul oli ju esmaspäeval sünnipäev tulemas ja Meelil 30ndal. Paras šokk oli kui äkki mitu töötajat lauldes ja küünaldega kookide peal meie laua poole tulid aga väga, väga armas. Aitäh! (: Koogi enda kohta nii palju, et ootasin paremat. Oreo oma maitses isegi paremini! (šokolaadifänn ju)

Pärast koogitamist käisin esimest korda ära ka Ameerika kinos. Pereema kinkis meile kinopiletid, seega oli valik väga limiteeritud. Läksime siis vaatama filmi "Hope Springs". Olime saalis ainukesed noored inimesed. Kõik ülejäänud olid vanemas eas paarid, isegi hallipäised paarikesed (mis oli nii armas minu meelest). Peaosas olid Meryl Streep, Tommy Lee Jones ja Steve Carell, mis peaks juba ära ütlema, et tegemist on hea filmiga aga kohati oli see ikka nii piinlik, et ei teadnudki kuhu oma silmad ära peita. :D

Pühapäeval magasime jälle pool hommikut maha aga lõpuks võtsime kätte ja sõitsime metrooga pealinna, Washington DC-sse (pooletunnine sõit Rockvillest) ning seiklesime päev läbi seal. Olin tüüpiline turist, kes tahtis ära näha Valge Maja ja National Monumenti. Päeva lõpuks olid jalad no nii läbi mis läbi, ei tahtnud enam ühtegi sammu kah rohkem teha. Ah, mis mul sellest ikka rohkem rääkida, las pildid räägivad enda eest.

Ethani esimene ja teine au pair (:

Lehvitasin Obamale!

The reflecting pool.

Näpp ninna härra Einsteinile!

They are everywhere!

Pikk pai Sulle, kes sa siia lõppu jõudsid. Üritan äkki järgmine kord enam mitte nii detailidesse laskuvat postitust kirjutada. Üritan! Ei luba, et ka hakkama saan sellega, sest tegelikult tahaks absoluutselt kõigest kirjutada. Minu jaoks on siin ju hetkel kõik alles uus ja huvitav ning toimub palju avastamist aga kui palju sellest ka teile korda läheb, ma ei tea. Aga feel free to let me know, kui liiga igavaks muutun, eks. Järgmiste postitusteni! (:

Natukene veel..

siis treeningkoolist. Jõudsin küll juba ära teha postituse neljapäevasest New Yorgi tripist aga kolmapäevased elamused treeningkoolis jäid täitsa vahele. Kaks minu jaoks päris märkimisväärset asja juhtusid sellel päeval.

Esiteks..  Neil on seal traditsiooniks korraldada iga nädal International Sing-along ehk siis igast riigist, mis kohal on, peavad kõik esitama ühe lastelaulu oma emakeeles. Sakslasi oli näiteks kuhugi 80 kanti vist? Ja nemad jagati kahte gruppi. Aga siis paluti käed tõsta nendel, kes on üksinda enda maalt. Nagu te juba teate – olin mina üks neist, väike ihuüksi olev eestlane. Peale minu oli veel vist 5 tüdrukut, kui ma õigesti mäletan. Tavaliselt pannakse üksikud kellegagi kokku aga ei, mitte seekord! Anti siis teada, et me läheme küll kõik kuuekesi koos lavale aga igaüks laulab üksi – kogu saal hakkas plaksutama selle peale! Ai ma läksin endast välja.. Ma ei kavatse elusees üksinda 160 inimese ees lõõritama hakata! Käisin veel selle korraldajaga rääkimas, et misasja, ei, mina ei taha ja ma polnud muidugi ainuke. Okei, anti siis luba, et võin oma laulu ka lihtsalt ette lugeda kui laulda ei taha. Kobisime siis kuuekesi lavale ja hakkasime pihta. Kõik tüdrukud ikka laulsid ja laulsid ja siis jõudis järg minuni ja ma mõtlesin, et pigem teen ma endal margi täis laulmisega kui jään meelde selle ainukesene, kes ei laula. Nii ma siis oma häälepaelad valla lasingi ja laulsin 160-le inimesele Põdral maja metsa sees. Väärin vist ühte päris kõva aplausi selle eest, või mis te arvate?

Okei, pärast laulmist, tipa-tapa sööma ja jälle saali tagasi. Meiega tuli rääkima politseinik.. no igasugustest asjadest! Mida teha avarii korral, kuidas käituda kui murdvaras tuleb jne jne. Ja tegemist oli ikka kohe päris-päris Ameerika politseinikuga! Selline mõnus, muhe, naljamees ja trulla. Trulla muidugi sõõrikute söömisest! Üks meie nö kasvatajatest(?) kinkis talle ka koti sõõrikutega ja kohvi, kuidas siis muidu. Härra politseinik kasutas vahepeal 2 tüdruku abi ja kinkis neile abistamise puhul muidugi oma sõõrikuid. Ja siis, täiesti out of the blue, küsis ta, et kellel on 24.september sünnipäev!? Ma šokeerinult tõstsin käe? mille peale palus ta mul enda juurde tulla. Jõudsin siis temani ja ta ulatas mulle ühe oma sõõrikutest ning soovis oma maheda ja meela hääletooniga mulle Happy Birthday. Hämming! ..oli mu ainuke emotsioon. Ja muidugi kõrvuni naeratus mu näol, sest ma olin nii meelitatud. Tänasin ilusti, kobisin oma kohale ja muidugi nosisin selle ka kohe ära, oh it was de-li-ci-ous! Praegu sellele lihtsalt mõeldeski hakkavad ilanäärmed tööle.. Aga ausalt öeldes ei tea ma siiani miks ta just selle kuupäeva ütles, kuid see selle niivõrd huvitavaks ja salapäraseks ehk teebki.

Lisan teile kaks pilti meie mitte-nii-maitsvast söögist ka. Kooli kohvikute jms kohtade toit ei maitse ikka mitte kusagil hästi! Need hommikuhelbed võtsingi tegelikult ainult selleks, et saaks pilti teha, cuz they’re so pretty, aga maitse oli küll nagu sööks puhast suhkrut koos piimaga. Ja mais ei maitsenud ka nii nagu ma olin lootnud, aga õnneks iiri tüdrukud ütlesid, et sealne polnudki hea. Pean seda kusagil mujal kindlasti uuesti proovima, sest J ei jõua ära kiita kui maitsev see olema peaks.

Võtan homme käsile ka postituse oma esimese nädala kohta hostpere juures, seega stay tuned! :)

Möödunud neljapäev..

..oli tõenäoliselt üks parimaid päevi mu elus. Usun, et iga "pisikese" tüdruku unistus on kord ära käia New Yorgis ja mina võin nüüd öelda, et minu unistus täitus.

Hommikul oli veel natuke loenguid koolis ja 1,5h bussisõit linna poole võiski alata. Esimesed 3h oli koos meie super laheda giidi Tonyga ringi vaatamist/sõitmist ja siis 3h vaba aega. Alustasime praamisõiduga Staten Islandile ja tagasi, et ära näha linna panoraam (amazing!) ja otseloomulikult ka Statue of Liberty.

Pärast seda sõitsime lihtsalt kaks tundi bussiga ringi ja Tony seletas, et paremal pool teed on see ja vasakul pool teed on see ja seda informatsiooni oli lihtsalt liiga palju! Kõige olulisem koht, kust mööda sõitsime oli muidugi Ground Zero (koht, kus olid enne 9/11 kaksiktornid).

Bussist hops-hops maha ja liftiga 70. korrusele Top of the Rockile, kust avanes linnale tõesti hingemattev vaade! Miljoni dollari vaade, kui mitte rohkem. Ühelt poolt oli näha Central Park, mis on suurem kui ma eales oleks ette kujutanud, tahaks ükspäev sinna minna ja võibolla korraks isegi ära eksida (mis on kindlasti ülilihtne). Ning teiselt poolt oli kõige olulisem vaatamisväärsus Empire State Building, järgmine kord NY minnes tahaks kindlasti ka seal ära käia.

Tulime siis sealt ülevalt alla ja võtsime suuna Times Squarele, et mõni söögikoht leida (selle söögiga harjumine võtab mul siin ikka kõvasti aega, eelroast saan juba kõhu täis ja jääb ülegi). Aga Times Squarel kõndides tundsin ennast nagu kusagil unenäos, see kõik oli nii ebareaalne - mina ja siin? See koht eksisteerib ju ainult filmides. Tõesti, uskumatu tunne :) Õnneks on mul kindlasti plaan varsti sinna Britile külla sõita, kes juba põlise newyorklasena oskab mulle seda linna hoopis teise nurga alt näidata ning tutvustada ja muidugi aastavahetusel koos Kairiga, Rockefeller Centerisse uisutama ja siis palli kukkumist vaatama! Can't wait!

Siin..

..ma nüüd siis olen. Koduuksest treeningkooli jõudmine võttis aega 18 tundi ja magama sain alles siis, kui olin üleval olnud umbes täpselt terve ühe päeva. See ajavahe värk on ikka väga imelik.

Ütlen kohe ära, et ma ei ole kunagi varem kogenud nii palju segaseid, uusi ja tundmatuid tundeid kui viimase 48h jooksul. Ja ega see kirjutamine taha ka tänu sellele väga hästi välja tulla ning lisaks olen pidanud koguaeg ainult inglise keeles rääkima ja vahepeal juba leian ennast inglise keeles mõtlemas, seega andke mulle andeks - tahtsin lihtsalt teada anda, et olen olemas ja kohal.

Lendudest üksikasjalikult pole vast mõtet rääkida? Aga lend Oslost New Jerseysse oli 8h ja ma ei tõusnud selle aja jooksul kordagi püsti, sest ma lihtsalt ei julge lennukis ringi käia. Ilmelgelt oli lennukist maha saades jooks kohe „restroomi“ poole! Peale mida passisin ma veel 1,5h lennujaamas – meeletud järjekorrad tollis! Õnneks oli suur kohver ka ilusti koos minuga kohale jõudnud ja ühtegi kotti läbi ei kontrollitud. Kui asi oleks selleni läinud, siis ei oleks mul vist ühtegi allergiarohtu ega vitamiini enam kotis, sest minu tablettide kogus oli (ja on) ikka päris ridiculous.

Treeningkooli jõudes valdas mind täielik koduigatsus (JUBA!)! Suutsin iseennast maa põhja ära kiruda ja üksinda oma toas peaaegu ka nutta. Aga ei taha sellele teemale rohkem keskenduda.
Tüdrukute (ja poistega) suhtlemine siin on üsna keeruline, sest kõik räägivad oma keeles ja omavahel. Sakslased sakslastega, itaallased itaallastega, prantslased prantslastega, mehhiklased mehhiklastega jne jne jne. Hommikust näiteks sõin koos prantslastega ja I didn’t understand a word, what they were saying. Eks ma muidugi mõistan seda, sest kui siin oleks mõni eesti tüdruk, siis me ka tõenäoliselt räägiksime ju eesti keeles. Aga õnneks leidsin kolm toredat iiri tüdrukut, kellega seda muret pole, et ma neid ei mõistaks! Või siiski.. teate küll seda iiri aktsenti. But I'm loving it. (:

Täna sain ka ühe toreda üllatuse osaliseks – nimelt oli hostpere minu eest ära maksnud neljapäevase tripi New Yorki – nii armas neist! Oi ma teen seal palju pilte! Kes veel ei tea, siis ostsin viimasel minutil enne ära tulekut endale uue nunnu - Canon 600D, mis vajab käperdamist. Häbiga pean tunnistama, et veel ei olegi seda kotist välja saanud. Polegi nagu ausalt öeldes aega olnud. Hommikul 8st õhtul 7ni on ainult söök, tunnid, söök, tunnid, söök. Ja hetkel tundub küll, et kartust mul siin paksuks ära minna pole, sest ma lihtsalt ei söö midagi peale salati ja kurgi ja porgandi.

Tõmban vist otsad kokku ja üritan selle tuule vilisemise saatel kuidagi magama jääda. Meil siin täna vist isegi Tornado Watch või midagi sellist? Ja aken minu voodi kõrval laseb täiega tuult läbi. Okei armsad, minu poolt siis good night, sleep tight and don’t let the bed bugs bite. xo

Nädala pärast..

..samal ajal olen lennukis ja aknast paistab juba New York.

Teile, kes te ei tea, siis nimelt pakin oma 10 asja kokku ja kolin aastaks Ameerikasse au pairiks.
Aasta alguses lõid lained üle pea ja hakkasin otsima väljapääsu sellest pidevast kool-töö-noprivatelife stressist. Ameerika on olnud minu unistus aastast 2000. Just siis käis mu ema seal ja what she does, I wanna do :) Ning miks mitte ühendada mitu head asja : unistustemaa avastamine + lastega tegelemine + kasvamine isiksusena julgemaks, tugevamaks, targemaks.
Olen alati olnud paras memmekas ja koduarmastaja, seega sellise asja ettevõtmine minu poolt oli juba suur vägitegu. Olen isegi jõudnud mõelda, et mis kurat mul mõttes oli!? Aga ei ole paremat aega kui praegu ja ma oleks tõenäoliselt seda kahetsema jäänud, kui poleks nö härjal sarvist haaranud.

Kõige sagedam küsimus on muidugi "aga J?" Ta teab, et ma olen alati tahtnud maailma näha ja kuigi ta ei ole õnnelik selle üle, et ma lähen, toetab ta mind sellest hoolimata. Usun, et oleme selle viie ja poole aastaga ehitanud enda suhtele piisavalt tugeva põhja, et selline pisike asi nagu 7000km ei muuda midagi. Pealegi.. "distance means so little, when someone means so much!"

Niisiis.. Nädal on jäänud ja mul on veel oikuipalju teha! Teha rahvusvahelised juhiload, täita treeningkooli jaoks töövihikud, osta perele kingitused, muretseda adapter et ikka enda juhtmeid kasutada saaksin seal, osta käsipagasi jaoks hea kerge kott, pakkida asjad, näha enda jaoks olulisi inimesi.. Appi, there isn't enough time! Ma olen ju kuulus viimase-minuti-armastaja. Aga olen (peaaegu) alati ikkagi oma asjadega hakkama saanud ja saan ka seekord!

Kellel peaks tekkima tahtmine mulle lehvitama tulla, siis lennuk läheb 17nda hommikul 7:50. Lennujaamas olen tõenäoliselt juba kell 6 (või varem?) kohal, et oleks ikka piisavalt aega paanitseda ja Ülemiste järve veetaset oma pisaratega tõsta!

Ps. Kirjutama hakkan ja jään ka eesti keeles! (mõned erandid muidugi tulevad sõnade ja väljendite näol sisse) Põhjus on imelihtne, ma ei taha ära kaotada oskust ennast eesti keeles korrektselt ja ilma kirjavigadeta väljendada. Seega kui poole aasta pärast peaks mu kirjapilt juba väga katastroofiline olema, siis feel free to correct me ;)