Natukene veel..

siis treeningkoolist. Jõudsin küll juba ära teha postituse neljapäevasest New Yorgi tripist aga kolmapäevased elamused treeningkoolis jäid täitsa vahele. Kaks minu jaoks päris märkimisväärset asja juhtusid sellel päeval.

Esiteks..  Neil on seal traditsiooniks korraldada iga nädal International Sing-along ehk siis igast riigist, mis kohal on, peavad kõik esitama ühe lastelaulu oma emakeeles. Sakslasi oli näiteks kuhugi 80 kanti vist? Ja nemad jagati kahte gruppi. Aga siis paluti käed tõsta nendel, kes on üksinda enda maalt. Nagu te juba teate – olin mina üks neist, väike ihuüksi olev eestlane. Peale minu oli veel vist 5 tüdrukut, kui ma õigesti mäletan. Tavaliselt pannakse üksikud kellegagi kokku aga ei, mitte seekord! Anti siis teada, et me läheme küll kõik kuuekesi koos lavale aga igaüks laulab üksi – kogu saal hakkas plaksutama selle peale! Ai ma läksin endast välja.. Ma ei kavatse elusees üksinda 160 inimese ees lõõritama hakata! Käisin veel selle korraldajaga rääkimas, et misasja, ei, mina ei taha ja ma polnud muidugi ainuke. Okei, anti siis luba, et võin oma laulu ka lihtsalt ette lugeda kui laulda ei taha. Kobisime siis kuuekesi lavale ja hakkasime pihta. Kõik tüdrukud ikka laulsid ja laulsid ja siis jõudis järg minuni ja ma mõtlesin, et pigem teen ma endal margi täis laulmisega kui jään meelde selle ainukesene, kes ei laula. Nii ma siis oma häälepaelad valla lasingi ja laulsin 160-le inimesele Põdral maja metsa sees. Väärin vist ühte päris kõva aplausi selle eest, või mis te arvate?

Okei, pärast laulmist, tipa-tapa sööma ja jälle saali tagasi. Meiega tuli rääkima politseinik.. no igasugustest asjadest! Mida teha avarii korral, kuidas käituda kui murdvaras tuleb jne jne. Ja tegemist oli ikka kohe päris-päris Ameerika politseinikuga! Selline mõnus, muhe, naljamees ja trulla. Trulla muidugi sõõrikute söömisest! Üks meie nö kasvatajatest(?) kinkis talle ka koti sõõrikutega ja kohvi, kuidas siis muidu. Härra politseinik kasutas vahepeal 2 tüdruku abi ja kinkis neile abistamise puhul muidugi oma sõõrikuid. Ja siis, täiesti out of the blue, küsis ta, et kellel on 24.september sünnipäev!? Ma šokeerinult tõstsin käe? mille peale palus ta mul enda juurde tulla. Jõudsin siis temani ja ta ulatas mulle ühe oma sõõrikutest ning soovis oma maheda ja meela hääletooniga mulle Happy Birthday. Hämming! ..oli mu ainuke emotsioon. Ja muidugi kõrvuni naeratus mu näol, sest ma olin nii meelitatud. Tänasin ilusti, kobisin oma kohale ja muidugi nosisin selle ka kohe ära, oh it was de-li-ci-ous! Praegu sellele lihtsalt mõeldeski hakkavad ilanäärmed tööle.. Aga ausalt öeldes ei tea ma siiani miks ta just selle kuupäeva ütles, kuid see selle niivõrd huvitavaks ja salapäraseks ehk teebki.

Lisan teile kaks pilti meie mitte-nii-maitsvast söögist ka. Kooli kohvikute jms kohtade toit ei maitse ikka mitte kusagil hästi! Need hommikuhelbed võtsingi tegelikult ainult selleks, et saaks pilti teha, cuz they’re so pretty, aga maitse oli küll nagu sööks puhast suhkrut koos piimaga. Ja mais ei maitsenud ka nii nagu ma olin lootnud, aga õnneks iiri tüdrukud ütlesid, et sealne polnudki hea. Pean seda kusagil mujal kindlasti uuesti proovima, sest J ei jõua ära kiita kui maitsev see olema peaks.

Võtan homme käsile ka postituse oma esimese nädala kohta hostpere juures, seega stay tuned! :)