Järgmisel päeval..

..väga vara ei tõusnud. Võinoh, äratus oli mul juba kell 8, et peikale väike skype kõne teha, kes sel hetkel minust ju 10h ajaliselt ees oli. Aga voodist üles tõusin ja tegutsema hakkasin poole 10 ajal, mistõttu jõudsime ka sellel päeval linna alles keskpäeval. Kulgesime mööda Pier'e oma niinimetatud turistipunkti juurde jälle. Esialgselt oli plaanis teha pühapäeval 2 ekskursioonisõitu aga kuna üks meist (ilmselgelt mina) hommikul selline uimerdis oli, jõudsime ainult ühele. Nägemata jäi meil nimelt Golden Gate Park, ongi põhjus tagasi minemiseks, eks. Läksime siis sellele (minu jaoks) kõige olulisemale tuurile - Golden Gate Bridge! Nägin tegelikult ka eelmisel päeval juba kaugelt seda kaunitari ja õnneks meil vedas ilmaga nii palju, et kõigil kolmel päeval oli silda näha! Mind juba hoiatati enne ette, et tõenäoliselt võib sild nii udusse kattunud olla, et põhimõtteliselt ei näegi seda aga ei, kõik oli selgelt paista! Tuuris natukene pettusin, sest pildistamiseks tehti 10minutiline paus aga täitsa valel pool silda, ehk kohas, kust ei olnud võimalik sellest mingisugust head pilti saada. Meile anti ka võimalus üle silla jalutada aga otsustasime, et ei tee seda, sest tuuline ja veidi jahe oli. Hiljem muidugi kahetsesin.. Sõitsime bussiga veel igasugu rikkurite eramutest mööda, kes konkreetselt oma magamistoa aknast näevad Golden Gate silda ja San Frani panoraami ja kelle maja ees seisab vähemalt neli luksuslikku autot. Ebareaalsed elamised. Bussijuht tegi natuke "lõbusõitu" ka ja enne lõpp-punkti kohale jõudmist sõitsime ühelt eriti suure kaldega tänavalt alla. Võtab kõhedaks küll, kui lahtises bussis oma pingi peal aina ette-ja ettepoole vajuda. Okei, bussiga tiirutatud aga sillast piisavalt head pilti ikka veel pole. Otsustasime tallatakso kasuks ja seadsime sammud silla poole tagasi. Me aga ei mõistnud väga hästi, et kui kaugel see sild reaalselt oli. Seega jõudsime umbes poole peale, kui otsustasime pildid ära teha, ja tagasi minna. Ma oleks tegelikult veelgi lähemale kõndinud aga Sarah põlved hakkasid vaikselt üles ütlema. Kurb. Mis teha. Järjekordne põhjus tagasi minemiseks - et oma punasest kaunitarist paremat pilti saada! Muide, hetkel, mil bussiga üle silla sõitsime, kommenteeris minu taga istuv briti noormees "It matches with your hair!" Tõsijutt (: Ja kuigi paljudele, tean, ei meeldi see sillavärv, kui nad seda lähedalt näevad, siis I love it! Ma olen üks nendest, kes laseks heameelega oma maja seda värvi värvida. Googeldasin selle värvikoodi isegi juba välja! Äkki räägin sugulased nõusse, et meie Saue tänava maja seda värvi võõbata, mis arvate!? 

Sõbraga.

Mitte-just-parim-nurk  "mina koos sillaga" pildi jaoks.

Üritasin kaamera abiga vaadata, kas juuksed on korras, mis ilmselgelt oli sellise tuule käes täiesti võimalik missioon. Ühesõnaga vajutasin kaameranuppu pildi teravustamiseks ja selle tagajärjel siis see pilt sündiski, täiesti kogemata. Aga mulle hakkas täitsa meeldima.

Okei, tagasikäik sisse ja suund uuesti meie põhikoha poole. Tegime väikese suveniirišopingu (unustasin pilti teha asjadest, mis perele tõin, niunäu) ja kommišopingu. Ma ei saa aru miks meil siinkandis sellist kommipoodi pole!? Oehhhh kuidas ma igatsen kõiki neid hapusid komme, mida sai alati kinno minnes ostetud. Candy King, I miss you! Õnneks sai natukeseks isu rahuldatud, ostsin järgmisel päeval kaks kotti komme veel. Haha. Teate küll ju mind. Aga nüüdseks on kõik juba otsas, seega eestlased, saatke mulle palun hapusid maasikaid ja värvilisi ribasid, aitäh! 

Paradiiiiiiiiiis!

Ja jõudiski kätte aeg saada kokku preili Siljaga! Pärnu neiu, kes on hetkel aupair San Francisco lähedal ja kellega meil on kümneid ühiseid tuttavaid aga kellega me kunagi varem kohtunud polnud. Täpselt nii suur ja väike see maailm meil ongi. Tohutult tore oli eesti keeles jutustada ja esimesest silmapilgust kohe omavahelist head klappi tunda, oma on ikka oma. Nagu oleks teda juba ammustest aegadest tundnud. Käisime õhtust söömas, jalutasime natuke ringi, tegime tõestuseks ja mälestuseks paar pilti koos ja siis tiksus kell juba nii palju, et meie teed läksid lahku ja iga mats läks oma koju. Nüüd loodan, et see plika oma sõna peab ja mulle aprillis siiapoole mandrile külla sõidab. Parem oleks! Mina ja sõber külmkapis ootame (;

"Ilus" pilt ja pilt meie tõelisest palest.

Lõpuks suutsin oma reisukaaslase ka lollitama ajada, haha. Aitab küll nendest korralikest piltidest.

Sellise kunstiteose soetasin endale kah. Tükk aega seisime seal tüdrukutega, sest ma ei suutnud ära otsustada mida teha aga kui kuulsin, et hinnaks $5.99, siis enam teist korda ei mõelnud ja viskasin dollarid letti. Hetkel seisab see veel mu kapi ääre peal ja ootab seinale paigutamist. 

Teel läände..

..ehk minu esimene päev Vaikse ookeani ääres. Sain siis lõpuks oma asjad pakitud kell 1 öösel ja kell 3 oli juba äratus, sest neljast pidi lennujaamast tellitud auto mulle järgi tulema. Kuigi olin ainult 2h maganud, siis tunne hea ja meel oli ergas, olin ilmselgelt ülimalt ärevil. Auto jäi umbes pool tundi hiljaks, seega olin lennujaamas natuke peale viite, aega oli küll ja veel, sest lend läks kell 7. Jalutasin oma kodinatega siis õige värava juurde (vahepeal sõitsin natuke maad ka bussiga, sest värav oli teises majas, vot et siis selline "pisike" lennujaam), jätsin suurema kohvri sinna ja läksin kakao-jahile. Samal ajal kui juba Dunkin Donuts paistis ja minu isu piparmündikakao ning sõõriku vastu muudkui kasvas, hakkas proua kõlaritest rääkima, kuidas ei tohi oma kohvrit järelvalveta kuhugi jätta. Võttis seest kõhedaks küll. Aga ma olin juba nii kaugele tulnud, et ei hakanud otsa ringi pöörama. Ah mis ma siin sellest põnevust ikka krutin, läksin värava juurde tagasi ja kohver oli täiesti alles. Ühendasin oma nutitelefoni lennujaama wifiga ära ja tegin Foursquares check-in'i lennujaama ja 2min hiljem näitab minu vastas istuv noormees mulle oma telefonist minu pilti ja küsib, et kas see mina. Ma ei osanudki seisukohta võtta, et kas see vahejuhtum oli nüüd naljakas või hirmus. Aga läheb kindlasti kategooria alla "asjad-mida-mitte-kunagi-ei-juhtu". Igatahes lend läks hästi, uskumatu, et eelmine aasta samal ajal polnud ma veel kordagi lennanud ja ainuüksi mõte sellest oli juba hirmus aga nüüd, viimase 9 kuu jooksul olen lennanud 10 korda ning naudin seda täiel rinnal. Lend läks hästi. Kuulasin oma muusikat, sõin snäkke, lugesin Elleni raamatut (MEGAHEA!!!) ja tegin iga natukese aja tagant taevast pilte.

Viis ja pool tundi hiljem olin San Francisco lennujaamas kohal, voilaa! Sarah ja tema sugulane tulid mulle vastu ja alustasime sõitu Pacifica poole, seal asus meie öömaja. Ma lihtsalt vahtisin terve sõidu aja suu ammuli autoaknast välja ja iga sekundiga armusin sellesse kohta üha enam. Läänerannik ja idarannik on üksteisest ikka niivõrd erinevad! Jõudsime "koju", pakkisime asjad lahti, pikutasime, jutustasime, sättisime,  lõpuks võtsime jalad alla ja otsustasime ookeni äärde jalutada. Aahhhh! Minu esimene kord ookeani näha ja "katsuda"! Ilmselgelt pidin ju jalgupidi sisse ronima! Ei saa öelda, et vesi soe oleks olnud. Aga ega see mind heidutanud. Tunne oli võimas (: Tegime rannas umbes poole tunniga täpselt 135 pilti, oleks rohkemgi teinud kui aega oleks olnud (üleüldse oleks sinna heameelega lihtsalt relaxima ja surfareid vaatama jäänud) aga tahtsime ka San Franciscosse turistitama minna.

Tark laps otsustas püksisääred tagasi alla keerata, ega need ei saanud märjaks.

Jõudsime SF kohale. Ostsime endale sellise "turistipaketi", et 4 bussiekskursiooni + pilet Alcatrazile. Tahtsimegi minna ja ära kinnitada oma broneeringu, seega alustasime oma jalutuskäiku Pier1 juurest kuni Pier39-ni välja, kust siis tänavate vahele ära pöörasime. Rahvast oli tohutult, ilm oli megamõnus, igalpool lihtsalt jäime seisma ja pildistasime ja nautisime. Üldiselt kõnnib selle tee vist 20-30minutiga ära aga meil võttis üle tunni aja aega. Jõudsime siis oma turistipunkti, saime bussipiletid kätte ja kuna üks nendest oli ka õhtune tuur, siis otsustasime, et teeme selle samal päeval ära. Tuurini oli vähe aega, seega haarasime kiiresti mäkist endale väikesed ained ja jäätised ja läksimegi bussiga linnapeale tiirutama. Tegemist oli nagu Inglismaa doubledeckeriga ja kuigi me jõudsime umbes 30min enne ärasõitu kohale, oli selleks ajaks juba nii palju inimesi järjekorras, et üles me istuma ei pääsenud, istusime all. Aga ausalt ega väga ei kurda, sest nii kui päike kadus, läks korralikult külmaks ära! Mõned lausa kolisid vabatahtlikult ülevalt alla. Nägime siis mõned olulisemad ja mõned vähemolulisemad, mõned ilusad ja mõned vähemilusad kohad õhtupimeduses ära ning võtsime suuna tagasi kodu poole. Pikk päev oli! Olin selleks ajaks, kui õhtul pea padjale sain, juba 23h üleval olnud. Ajavahe idas ja läänes kolm tundi ju (mis omakorda tegi päeva veel pikemaks)! Ja nii see esimene päev õhtusse veeretatud saigi. Järgmisest päevast järgmisel korral..

Pier39 ja hunnik hülgeid (kui teie silm seletab).

Bussiaknast kiiruga krapsatud pilt. San Francisco on õhtul tuledes imeeeeline!

Yes I do!

Light packer..

..(ehk siis osav võtan-ainult-hädavajalikud-asjad-kaasa pakkija) ei ole ma kohe kindlasti. Äkki on homme külm ilm - üks komplekt. Äkki on homme soe ilm - teine komplekt. Ja ega ülehomme saa siis samu asju selga panna, seega see tähendab veel kahte komplekti riideid. Ja üle-ülehomme.. Õudusunenägu! Ja muidugi meeldib mulle alati pakkimine viimasele minutile jätta. Aastaks Ameerikasse tulles hakkasin ka päev varem pakkima. Lisaks leiab peale pakkimise nii palju teisi asju, millega tegeleda. Nagu näiteks hetkel blogi kirjutamine. Ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida võtta ja mida jätta! Ja kilod ju ka ette nähtud, mida ületada ei tohi. Keegi appi tuleb? 

Viie tunni pärast tuleb mulle auto järgi (kardan, et magama ma täna ei jõuagi) ja kaheksa tunni pärast istun juba lennuki peal suunaga lääne poole. Üks unistus täitub jälle! Üritan oma 72-tunnisest puhkusest võtta kõik mis võtta annab! Päkad kõnnin villi ja sääred lihastesse. KÕIKE tahan näha! Kardan, et mu kaamera 16GB mälukaardist võib isegi väheks jääda. 

Mis on lääne poole sõites mõnus, on see, et võidan ajas endale kolm tundi juurde. Mis on aga uskumatu on see, et ma ei välju ju selle riigi piiridest aga lend ühest otsast teise kestab kuuuus tundi. Tellisin endale ebay'st raamatu, et lennukis igav ei hakkaks. Paari katkendit juba lugesin ja tundub, et hakkan seal lennukis kõvasti omaette kihistama. Nimelt tellisin endale Ellen Degeneres'i raamatu "Seriously....I'm Kidding" Kes vähegi  Elleniga kursis on, siis võib juba ette kujutada, et millist kulda seal raamatus leidub.

Hetkel istun arvuti taga, juuksemask peas, kohver lahti, kohvri sees ainult saunalina.. põrand see-eest jalatseid ja riidehilpe täis, kosmeetikakott on vähemalt koos. Lisaks tuleb pühapäeval mu hostema vennapere meile külla ja nendel kahel ööl, mil ma ära olen, magab nende tütar minu toas, seega pidin ka tuba koristama ja sättima nii, et 9-aastaselt plikalt mõned olulisemad asjad käeulatusest kaugemale ära panna. Väga mugavalt end ei tunne, et keegi teine minu äraoleku ajal siin toas on aga väga ebaviisakas oleks olnud ka öelda, et ma ei luba teda siia. Loodan lihtsalt, et ehk on hästikasvatatud tüdruk ja probleeme ei teki. (;

Okei. Aitab plärast, tuleb edasi tegutseda. Teisipäeva õhtul olen tagasi ja eks siis muljetan! (Olen üsna kindel, et teisipäeva õhtul ei viitsi ma veel ühtegi sõna ritta seada aga eks kunagi ikka..)

Ps. Igatsen teid, mu Eesti semud! Ja olete täna, 15.veebruaril mulle täpselt sama kallid (kui mitte kallimad) kui eile, 14.veebruaril. xoxo

Alustaks eilse..

..värske emotsiooniga (kellaaja järgi küll juba üleeilse aga ma pole veel magama läinud niiet..). Nimelt käisin peale pikka viite kuud jälle juuksuris. Eestis leidis juuksuripingist mind iga kuu! Punase värviga lihtsalt ei saa teisiti. Ja tuka alt oli vaja ka ju välja vaadata. Siia tulles hoiatas mu juuksur mind, et tõenäoliselt pead nüüd aasta aega ilma läbi ajama, sest see teenus lihtsalt niivõrd kallis. Tõsijutt. Kui hakkasin asja uurima, jäi suu lahti, ja jooksin hoopis ise poodi värvi järgi. Nii ma siis selle viie kuu jooksul siin ise oma juukseid värvisingi + ühel korral Kairi abiga. Aga asi muutus kriitiliseks kui ma oma tuka alt enam välja EI näinud. Õnneks seisis mul kapi peal pisikene kinkekaardikene, mille perelt jõuluks sain, ühte juuksurisalongi. Selle eest muidugi kogu kupatust (värvi+lõikust) endale lubada ei saanud aga otsustasin siiski, et oleks õige aeg see kulutus nüüd ette võtta. Kinkekaart oli härra Thomas Sheltoni juurde, kes hääletati DC parimaks juuksestilistiks aastal 2012 (ja 2011). See juba tähendab midagi! Eelmisel nädalal alustasin temaga kirjavestlust, et endale aega kirja panna ja ainukesed võimalused olid laupäevad, sest nädala sees ma ju töötan. Esmalt pakkus ta mulle eelmist laupäeva, kell 7 hommikul. WHAT!? Ei, aitäh. Ja järgmiseks tuli siis see laupäev kell 8 hommikul. Okei, kui muud üle ei jää.. Nii ma siis eile hommikul kell 6 silmad avasingi ja kell 7 juba metroo peal olin. Jõudsin poole kaheksaks linna, haarasin Starbucksist oma armsa piparmündikakao ja jalutasin kohale. Üsna närvis olin ausalt öeldes. Polnud ma ju päris kindel kui palju kuldraha mul seal välja käia vaja on ja kas neil ikka õiget värvi on ja sada muud küsimust. Õnneks kadus kohale jõudes igasugune kartus. Sõbralik õhkkond, komplimendid lendasid kohe algusest peale siia-tänna, kellele meeldisid saapad, kellele juuksevärv. Minuga tegelesid siis nii Thomas Shelton ja tema assistent. Assistendilt sain lihtsalt maailma mõnusaima juuksepesu! Ta võiks iga päev mu juukseid pesta, ausalt kohe. Thomas küsis mu käest, et kuidas lõigata tahan ja ütlesin talle, et tahaks lihtsalt välja näha aga muidu võib teha mida tahab. Rohkem küsimusi ei tulnud, asus kohe tööle. Ja see kuidas ta mu juukseid lõikas. Siuh-sauh-piuh-päuh ja valmis! Vahepeal ikka kiitis, et kui mõnusad juuksed mul on ja kui ilus värv välja tuli ja teised juuksurid käisid kiitmas ja teised kliendid kiitsid, no ikka korraliku enesekindluse laengu sain sealt ju. Lõpuks tahtis ta isegi pilti lõpp-tulemusest teha. Ma ei saanud ju ometigi ära öelda. Mis see kogemus mulle maksma läks? Noh, viis korda rohkem kui Eestis oleks läinud. Peaaegu mu ühe nädala palk. Õnneks tänu kinkekaardile läks ainult pool sellest. Haha. Aga ei, iga kell läheks sinna uuesti tagasi! Tõenäoliselt enne suve lähengi. Liialt tihti lihtsalt ei kannata käia, kahjuks. Aga mis veel.. Enamus juuksureid selles salongis olid mehed (kaasaarvatud see assistent) ja noh ma ei saa 100% kindel olla aga pakun, et heterod nad polnud. Kõige humoorikam oli muidugi see moment, kui üks juuksuritest oma kliendi (ka meessoost) juukseid lõikas ja siis pärast ka tema kulme kitkuma hakkas. Üks mees kitkub teise mehe kulme!? Seda vaatepilti just igapäevaselt ei näe. :D Igatahes, kui keegi teist peaks kunagi DC-sse sattuma ja otsib juuksurit, siis soovitan soojalt sellesama härra Sheltoni juurde minna! Võtsin kätte ja saatsin talle isegi e-maili tänusõnadega, sest olen juba nii palju komplimente saanud. Kõik tänu temale.

Tuleb vist endale lokitangid muretseda?

Laupäevahommikune nauding.

Täna käisime tüdrukutega Hiina uue aasta alguse paraadi vaatamas. Täielik pettumus. Ootasime midagi suursugust aga saime midagi keskpärast. Kahju kohe. Aga algas mao aasta - minu aasta! Hirmus mõelda, et 7 kuu pärast tiksub 24.eluaasta täis. Pärast käisime Starbucksis kakaod nautimas. Nimedega pandi taaskord "täppi"! Ja Bianca tahtis endale Starbucki kruusi osta aga lõppkokkuvõttes valmistati talle sinna sisse tema tellitud jook hoopis. Täielik segadus. Veel käisime võileiba söömas. Kohas nimega Potbelly. Mekkis hästi! Ma eriline Subway fänn pole, see on söödav, kui hostdad seda teinekord koju toob aga ise ma sinna ei kipu. Potbellysse läheks aga küll tagasi. Pärast veel väike poetiir, oli vaja jälle raha raisata mõnele "eluks vajalikule" asjale ja saigi sellele nädalale punkti panna. 

Louise aka Luisa, Bianca kruus ja Medily ehk siis mina(?).

Nii.. Aga mis siis veel viimase kahe nädala jooksul juhtunud on? Mul ei ole erilist jutu- ega detailidesse laskumise tuju aga tahan selle postitusega ühele poole saada, sest liiga palju uusi asju tuleb peale koguaeg. Seega kirjutan a'la märksõnadega ja lühidalt. Ühel reede õhtul otsustasime, et värvime Sarah'l juuksed ära. Ta on 19 ja pole kordagi oma juukseid värvinud ja nüüd Ameerikasse tulles ja minuga tutvudes võtsime koos sellise otsuse vastu. Tundsin ennast natuke süüdi. Aga õnneks kukkus värv imeilus välja ja kõigile meeldib, talle endale kohe eriti, seega kukkus õnneks hästi välja. Värvisin esimest korda elus kellegi teise juukseid. Enda omigi värvisin ju siin mandril alles esimest korda. Siis oleme käinud oma lemmik kelnerit külastamas. Kinos oleme käinud Silver Lining Playbooks'i ja The Impossible't vaatamas, mõlemad üli-üli-ülihead filmid! Soovitan! Sõbrannadega oleme kokku saanud ja söönud palju. Ühel neljapäeval käisime nt prantsuse tüdruku juures ja ta valmistas meile Creppse (imeõhukesi pannkooke), nii soolaseid kui ka magusaid. Nii maitsvad! Isu tuli kohe peale. Vahepeal oli meil nt +20 kraadi ja kaks päeva hiljem -10 jälle. Selline ilm siis. Väga (liigagi) palju oleme shoppamas käinud. Käisin tegin gripisüsti ära, käsi valutas mitu päeva sellest jamast. Aga hostvanemad tahtsid, beebi pärast. Jah, uus beebi sündis ära! 6.veebruari hommikul kell 7.47. Nimeks sai uuele plikale Avigail aga kutsume teda Abbyks. Ah kui nunnukas! Nüüdseks on ema ja beebi kodus. Paras hullumajapuhvet aga saame kuidagi hakkama. Lisan illustratsiooniks mõne pildi kah. Paljud neist on mu instagrami jälgijatel juba ammu muidugi nähtud.

Kingitus Abby'le.

Kingitus Ethanile.

Lisaks. Ühel pühapäeval käisime kamba tüdrukutega Philadelphias. Kolme tunni bussisõidu kaugusel DC-st. Reis algas juba huvitavalt. Nimelt läks buss DC-st 7.30 aga esimene metroo siit sinna läks alles 7.00, mis jõudis kohale 7.25, mis tähendas minu jaoks elu eest jooksu. Lisaks ei teadnud ma täpselt kuhu minnagi, seega pidime ühe tüdrukuga kokku saama ja siis koos jooksma aga siis ei leidnud me üksteist üles ja teised tüdrukud juba helistasid, et bussijuht tahab ära sõita aga õnneks viimasel minutil veel jõudsime! Napikas! Kahju oli aga sellest, et tunni aja pärast läks see sama tüdruk bussi pealt maha ja koju tagasi kuna üks tema lastest oli haiglas ja pidi siis teisi vaatama minema. Aga meie tripp jätkus. Kõige erilisem koht, kus käisime, olidki vast need Rocky trepid, kus ta oma filmis treenis. Ja muidugi armas LOVE sign. Aa ja Phillys on ka pikk allee kõikide maailma lippudega. Nii armas oli seal kodust sini-must-valget näha. Lõunaks sõime traditsioonilist Philly cheese steake, pärast mida käisime veel vabadusekella ja maja, kus Ameerikale iseseisvus kuulutati, vaatamas ja selline lühike/pikk meie päev oligi. Väga mõnus seltskond ja lõbus reis oli tegelikult. Aga kuna sellest nüüd juba 2 nädalat möödas, siis ma detailselt enam ei mäleta ja ei viitsi meenutada. Sorri. :D Palun piltide näol andestust.

Üks asi veel, millest rääkida tahtsin. Nimelt küsis Anett minult, et kas mul juhilube pole, kuna käin jala ja sõidan metrooga. Juhiload on mul täiesti olemas. Jala käin sellepärast, et meeldib. Ja kõik au pairid kasutavad siin DC-sse sõiduks metrood, sest üldjuhul pered ei luba autodega sinna minna. DC on Ameerikas kõige hullema liiklusega linn. Ning üleüldse on metrooga sinna sõit väga mugav. Aga tegelikult on minu ja minu autoga sõitmise või mitte sõitmisega hoopis teine lugu. Mõtlesin tükk aega, kas üldse kirjutada sellest või mitte aga parem kõik ausalt ära rääkida. Nimelt oli mul siin oktoobri lõpus autoavarii. Alguses ei tahtnud ma sellest kellelegi piiksatada aga nüüd, kui sellest juba pea 4 kuud möödas, tunnen, et parem on jagada kõiki oma kogemusi. Mis täpselt juhtus, las see olla aga kokkuvõttes jäin mina süüdi. Ma tahtsin sellel hetkel endale ausalt paela kaela tõmmata (sorri emme). Tundsin, kuidas olen kõiki inimesi lihtsalt alt vedanud. Minu õnneks on mul aga nii hea perekond siin, et nemad muretsesid hoopis minu pärast! Autost oli täiesti ükskõik, peaasi, et ise terveks jäin. Pakkusid muudkui välja, et äkki ikka lähme haiglasse ja nii.. Sest pauk oli kõva. Paar päeva kael ja pea valutasid. Rääkimata sellest, et ma magada ei saanud. Nii kui silmad kinni panin, tundsin seda pauku uuesti ja uuesti. Jõin isegi uneteed sellepärast. Auto läks remonti ja oli seal paar nädalat. Omast taskust tuli mul välja käia pooltuhat dollarit. See on au pairide omavastutus, kui vabal ajal sõitmise ajal midagi juhtub. Tegelikult tuli poole rohkem välja käia nii et mul veel vedas. Aga nii ma siis ligi 2 kuud autoga ei sõitnud. Ise ei tahtnud sellel teemal perega rääkida ka, sest mul oli nende ees nii häbi. Lõpuks võtsid nad ise selle teema üles. Pakkusid välja variandi, et võtan ühe autosõidutunni, lihtsalt 2 tundi ringi sõitmist, pärast mida saab sõiduõpetaja mulle hinnangu anda ja võib-olla ka natuke näpunäiteid. Lisaks sellele võiksin veel teha endale meie osariigi load. Detsembris läksingi siis sõidutundi. Mille eest maksid nemad ise! See summa polnud mitte väike. Eestis saab pool lubadest juba kätte sama summa eest. Kaks tundi sõitu läbi ja õpetaja poolt ainult kiidusõnad. Pärast seda hakkasid nad tasapisi mulle jälle autot pakkuma ja nüüd ma jälle seal roolitaga roolingi. Oma osariigi lube pole siiamaani teinud ja tõenäoliselt ei teegi kuna tundub, et pole väga vajadust. Igatahes, see on tõestus sellest, et mu hostvanemad tõesti on meeletult head inimesed! Nad võtavad võõra inimese enda katuse alla, kes teeb nende autoga avarii, mille eest nemad lõpuks suuri summasid välja käivad ja nad on ikka minu vastu nii head! Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, et selle kõik avalikult välja lobisesin aga võib-olla on see mõnele teist kasulikuks näiteks, et mitte kõikide elu ei ole siin ainult lust ja lillepidu, liblikad ja lepatriinud.