Teel läände..

..ehk minu esimene päev Vaikse ookeani ääres. Sain siis lõpuks oma asjad pakitud kell 1 öösel ja kell 3 oli juba äratus, sest neljast pidi lennujaamast tellitud auto mulle järgi tulema. Kuigi olin ainult 2h maganud, siis tunne hea ja meel oli ergas, olin ilmselgelt ülimalt ärevil. Auto jäi umbes pool tundi hiljaks, seega olin lennujaamas natuke peale viite, aega oli küll ja veel, sest lend läks kell 7. Jalutasin oma kodinatega siis õige värava juurde (vahepeal sõitsin natuke maad ka bussiga, sest värav oli teises majas, vot et siis selline "pisike" lennujaam), jätsin suurema kohvri sinna ja läksin kakao-jahile. Samal ajal kui juba Dunkin Donuts paistis ja minu isu piparmündikakao ning sõõriku vastu muudkui kasvas, hakkas proua kõlaritest rääkima, kuidas ei tohi oma kohvrit järelvalveta kuhugi jätta. Võttis seest kõhedaks küll. Aga ma olin juba nii kaugele tulnud, et ei hakanud otsa ringi pöörama. Ah mis ma siin sellest põnevust ikka krutin, läksin värava juurde tagasi ja kohver oli täiesti alles. Ühendasin oma nutitelefoni lennujaama wifiga ära ja tegin Foursquares check-in'i lennujaama ja 2min hiljem näitab minu vastas istuv noormees mulle oma telefonist minu pilti ja küsib, et kas see mina. Ma ei osanudki seisukohta võtta, et kas see vahejuhtum oli nüüd naljakas või hirmus. Aga läheb kindlasti kategooria alla "asjad-mida-mitte-kunagi-ei-juhtu". Igatahes lend läks hästi, uskumatu, et eelmine aasta samal ajal polnud ma veel kordagi lennanud ja ainuüksi mõte sellest oli juba hirmus aga nüüd, viimase 9 kuu jooksul olen lennanud 10 korda ning naudin seda täiel rinnal. Lend läks hästi. Kuulasin oma muusikat, sõin snäkke, lugesin Elleni raamatut (MEGAHEA!!!) ja tegin iga natukese aja tagant taevast pilte.

Viis ja pool tundi hiljem olin San Francisco lennujaamas kohal, voilaa! Sarah ja tema sugulane tulid mulle vastu ja alustasime sõitu Pacifica poole, seal asus meie öömaja. Ma lihtsalt vahtisin terve sõidu aja suu ammuli autoaknast välja ja iga sekundiga armusin sellesse kohta üha enam. Läänerannik ja idarannik on üksteisest ikka niivõrd erinevad! Jõudsime "koju", pakkisime asjad lahti, pikutasime, jutustasime, sättisime,  lõpuks võtsime jalad alla ja otsustasime ookeni äärde jalutada. Aahhhh! Minu esimene kord ookeani näha ja "katsuda"! Ilmselgelt pidin ju jalgupidi sisse ronima! Ei saa öelda, et vesi soe oleks olnud. Aga ega see mind heidutanud. Tunne oli võimas (: Tegime rannas umbes poole tunniga täpselt 135 pilti, oleks rohkemgi teinud kui aega oleks olnud (üleüldse oleks sinna heameelega lihtsalt relaxima ja surfareid vaatama jäänud) aga tahtsime ka San Franciscosse turistitama minna.

Tark laps otsustas püksisääred tagasi alla keerata, ega need ei saanud märjaks.

Jõudsime SF kohale. Ostsime endale sellise "turistipaketi", et 4 bussiekskursiooni + pilet Alcatrazile. Tahtsimegi minna ja ära kinnitada oma broneeringu, seega alustasime oma jalutuskäiku Pier1 juurest kuni Pier39-ni välja, kust siis tänavate vahele ära pöörasime. Rahvast oli tohutult, ilm oli megamõnus, igalpool lihtsalt jäime seisma ja pildistasime ja nautisime. Üldiselt kõnnib selle tee vist 20-30minutiga ära aga meil võttis üle tunni aja aega. Jõudsime siis oma turistipunkti, saime bussipiletid kätte ja kuna üks nendest oli ka õhtune tuur, siis otsustasime, et teeme selle samal päeval ära. Tuurini oli vähe aega, seega haarasime kiiresti mäkist endale väikesed ained ja jäätised ja läksimegi bussiga linnapeale tiirutama. Tegemist oli nagu Inglismaa doubledeckeriga ja kuigi me jõudsime umbes 30min enne ärasõitu kohale, oli selleks ajaks juba nii palju inimesi järjekorras, et üles me istuma ei pääsenud, istusime all. Aga ausalt ega väga ei kurda, sest nii kui päike kadus, läks korralikult külmaks ära! Mõned lausa kolisid vabatahtlikult ülevalt alla. Nägime siis mõned olulisemad ja mõned vähemolulisemad, mõned ilusad ja mõned vähemilusad kohad õhtupimeduses ära ning võtsime suuna tagasi kodu poole. Pikk päev oli! Olin selleks ajaks, kui õhtul pea padjale sain, juba 23h üleval olnud. Ajavahe idas ja läänes kolm tundi ju (mis omakorda tegi päeva veel pikemaks)! Ja nii see esimene päev õhtusse veeretatud saigi. Järgmisest päevast järgmisel korral..

Pier39 ja hunnik hülgeid (kui teie silm seletab).

Bussiaknast kiiruga krapsatud pilt. San Francisco on õhtul tuledes imeeeeline!

Yes I do!