Alustaks eilse..

..värske emotsiooniga (kellaaja järgi küll juba üleeilse aga ma pole veel magama läinud niiet..). Nimelt käisin peale pikka viite kuud jälle juuksuris. Eestis leidis juuksuripingist mind iga kuu! Punase värviga lihtsalt ei saa teisiti. Ja tuka alt oli vaja ka ju välja vaadata. Siia tulles hoiatas mu juuksur mind, et tõenäoliselt pead nüüd aasta aega ilma läbi ajama, sest see teenus lihtsalt niivõrd kallis. Tõsijutt. Kui hakkasin asja uurima, jäi suu lahti, ja jooksin hoopis ise poodi värvi järgi. Nii ma siis selle viie kuu jooksul siin ise oma juukseid värvisingi + ühel korral Kairi abiga. Aga asi muutus kriitiliseks kui ma oma tuka alt enam välja EI näinud. Õnneks seisis mul kapi peal pisikene kinkekaardikene, mille perelt jõuluks sain, ühte juuksurisalongi. Selle eest muidugi kogu kupatust (värvi+lõikust) endale lubada ei saanud aga otsustasin siiski, et oleks õige aeg see kulutus nüüd ette võtta. Kinkekaart oli härra Thomas Sheltoni juurde, kes hääletati DC parimaks juuksestilistiks aastal 2012 (ja 2011). See juba tähendab midagi! Eelmisel nädalal alustasin temaga kirjavestlust, et endale aega kirja panna ja ainukesed võimalused olid laupäevad, sest nädala sees ma ju töötan. Esmalt pakkus ta mulle eelmist laupäeva, kell 7 hommikul. WHAT!? Ei, aitäh. Ja järgmiseks tuli siis see laupäev kell 8 hommikul. Okei, kui muud üle ei jää.. Nii ma siis eile hommikul kell 6 silmad avasingi ja kell 7 juba metroo peal olin. Jõudsin poole kaheksaks linna, haarasin Starbucksist oma armsa piparmündikakao ja jalutasin kohale. Üsna närvis olin ausalt öeldes. Polnud ma ju päris kindel kui palju kuldraha mul seal välja käia vaja on ja kas neil ikka õiget värvi on ja sada muud küsimust. Õnneks kadus kohale jõudes igasugune kartus. Sõbralik õhkkond, komplimendid lendasid kohe algusest peale siia-tänna, kellele meeldisid saapad, kellele juuksevärv. Minuga tegelesid siis nii Thomas Shelton ja tema assistent. Assistendilt sain lihtsalt maailma mõnusaima juuksepesu! Ta võiks iga päev mu juukseid pesta, ausalt kohe. Thomas küsis mu käest, et kuidas lõigata tahan ja ütlesin talle, et tahaks lihtsalt välja näha aga muidu võib teha mida tahab. Rohkem küsimusi ei tulnud, asus kohe tööle. Ja see kuidas ta mu juukseid lõikas. Siuh-sauh-piuh-päuh ja valmis! Vahepeal ikka kiitis, et kui mõnusad juuksed mul on ja kui ilus värv välja tuli ja teised juuksurid käisid kiitmas ja teised kliendid kiitsid, no ikka korraliku enesekindluse laengu sain sealt ju. Lõpuks tahtis ta isegi pilti lõpp-tulemusest teha. Ma ei saanud ju ometigi ära öelda. Mis see kogemus mulle maksma läks? Noh, viis korda rohkem kui Eestis oleks läinud. Peaaegu mu ühe nädala palk. Õnneks tänu kinkekaardile läks ainult pool sellest. Haha. Aga ei, iga kell läheks sinna uuesti tagasi! Tõenäoliselt enne suve lähengi. Liialt tihti lihtsalt ei kannata käia, kahjuks. Aga mis veel.. Enamus juuksureid selles salongis olid mehed (kaasaarvatud see assistent) ja noh ma ei saa 100% kindel olla aga pakun, et heterod nad polnud. Kõige humoorikam oli muidugi see moment, kui üks juuksuritest oma kliendi (ka meessoost) juukseid lõikas ja siis pärast ka tema kulme kitkuma hakkas. Üks mees kitkub teise mehe kulme!? Seda vaatepilti just igapäevaselt ei näe. :D Igatahes, kui keegi teist peaks kunagi DC-sse sattuma ja otsib juuksurit, siis soovitan soojalt sellesama härra Sheltoni juurde minna! Võtsin kätte ja saatsin talle isegi e-maili tänusõnadega, sest olen juba nii palju komplimente saanud. Kõik tänu temale.

Tuleb vist endale lokitangid muretseda?

Laupäevahommikune nauding.

Täna käisime tüdrukutega Hiina uue aasta alguse paraadi vaatamas. Täielik pettumus. Ootasime midagi suursugust aga saime midagi keskpärast. Kahju kohe. Aga algas mao aasta - minu aasta! Hirmus mõelda, et 7 kuu pärast tiksub 24.eluaasta täis. Pärast käisime Starbucksis kakaod nautimas. Nimedega pandi taaskord "täppi"! Ja Bianca tahtis endale Starbucki kruusi osta aga lõppkokkuvõttes valmistati talle sinna sisse tema tellitud jook hoopis. Täielik segadus. Veel käisime võileiba söömas. Kohas nimega Potbelly. Mekkis hästi! Ma eriline Subway fänn pole, see on söödav, kui hostdad seda teinekord koju toob aga ise ma sinna ei kipu. Potbellysse läheks aga küll tagasi. Pärast veel väike poetiir, oli vaja jälle raha raisata mõnele "eluks vajalikule" asjale ja saigi sellele nädalale punkti panna. 

Louise aka Luisa, Bianca kruus ja Medily ehk siis mina(?).

Nii.. Aga mis siis veel viimase kahe nädala jooksul juhtunud on? Mul ei ole erilist jutu- ega detailidesse laskumise tuju aga tahan selle postitusega ühele poole saada, sest liiga palju uusi asju tuleb peale koguaeg. Seega kirjutan a'la märksõnadega ja lühidalt. Ühel reede õhtul otsustasime, et värvime Sarah'l juuksed ära. Ta on 19 ja pole kordagi oma juukseid värvinud ja nüüd Ameerikasse tulles ja minuga tutvudes võtsime koos sellise otsuse vastu. Tundsin ennast natuke süüdi. Aga õnneks kukkus värv imeilus välja ja kõigile meeldib, talle endale kohe eriti, seega kukkus õnneks hästi välja. Värvisin esimest korda elus kellegi teise juukseid. Enda omigi värvisin ju siin mandril alles esimest korda. Siis oleme käinud oma lemmik kelnerit külastamas. Kinos oleme käinud Silver Lining Playbooks'i ja The Impossible't vaatamas, mõlemad üli-üli-ülihead filmid! Soovitan! Sõbrannadega oleme kokku saanud ja söönud palju. Ühel neljapäeval käisime nt prantsuse tüdruku juures ja ta valmistas meile Creppse (imeõhukesi pannkooke), nii soolaseid kui ka magusaid. Nii maitsvad! Isu tuli kohe peale. Vahepeal oli meil nt +20 kraadi ja kaks päeva hiljem -10 jälle. Selline ilm siis. Väga (liigagi) palju oleme shoppamas käinud. Käisin tegin gripisüsti ära, käsi valutas mitu päeva sellest jamast. Aga hostvanemad tahtsid, beebi pärast. Jah, uus beebi sündis ära! 6.veebruari hommikul kell 7.47. Nimeks sai uuele plikale Avigail aga kutsume teda Abbyks. Ah kui nunnukas! Nüüdseks on ema ja beebi kodus. Paras hullumajapuhvet aga saame kuidagi hakkama. Lisan illustratsiooniks mõne pildi kah. Paljud neist on mu instagrami jälgijatel juba ammu muidugi nähtud.

Kingitus Abby'le.

Kingitus Ethanile.

Lisaks. Ühel pühapäeval käisime kamba tüdrukutega Philadelphias. Kolme tunni bussisõidu kaugusel DC-st. Reis algas juba huvitavalt. Nimelt läks buss DC-st 7.30 aga esimene metroo siit sinna läks alles 7.00, mis jõudis kohale 7.25, mis tähendas minu jaoks elu eest jooksu. Lisaks ei teadnud ma täpselt kuhu minnagi, seega pidime ühe tüdrukuga kokku saama ja siis koos jooksma aga siis ei leidnud me üksteist üles ja teised tüdrukud juba helistasid, et bussijuht tahab ära sõita aga õnneks viimasel minutil veel jõudsime! Napikas! Kahju oli aga sellest, et tunni aja pärast läks see sama tüdruk bussi pealt maha ja koju tagasi kuna üks tema lastest oli haiglas ja pidi siis teisi vaatama minema. Aga meie tripp jätkus. Kõige erilisem koht, kus käisime, olidki vast need Rocky trepid, kus ta oma filmis treenis. Ja muidugi armas LOVE sign. Aa ja Phillys on ka pikk allee kõikide maailma lippudega. Nii armas oli seal kodust sini-must-valget näha. Lõunaks sõime traditsioonilist Philly cheese steake, pärast mida käisime veel vabadusekella ja maja, kus Ameerikale iseseisvus kuulutati, vaatamas ja selline lühike/pikk meie päev oligi. Väga mõnus seltskond ja lõbus reis oli tegelikult. Aga kuna sellest nüüd juba 2 nädalat möödas, siis ma detailselt enam ei mäleta ja ei viitsi meenutada. Sorri. :D Palun piltide näol andestust.

Üks asi veel, millest rääkida tahtsin. Nimelt küsis Anett minult, et kas mul juhilube pole, kuna käin jala ja sõidan metrooga. Juhiload on mul täiesti olemas. Jala käin sellepärast, et meeldib. Ja kõik au pairid kasutavad siin DC-sse sõiduks metrood, sest üldjuhul pered ei luba autodega sinna minna. DC on Ameerikas kõige hullema liiklusega linn. Ning üleüldse on metrooga sinna sõit väga mugav. Aga tegelikult on minu ja minu autoga sõitmise või mitte sõitmisega hoopis teine lugu. Mõtlesin tükk aega, kas üldse kirjutada sellest või mitte aga parem kõik ausalt ära rääkida. Nimelt oli mul siin oktoobri lõpus autoavarii. Alguses ei tahtnud ma sellest kellelegi piiksatada aga nüüd, kui sellest juba pea 4 kuud möödas, tunnen, et parem on jagada kõiki oma kogemusi. Mis täpselt juhtus, las see olla aga kokkuvõttes jäin mina süüdi. Ma tahtsin sellel hetkel endale ausalt paela kaela tõmmata (sorri emme). Tundsin, kuidas olen kõiki inimesi lihtsalt alt vedanud. Minu õnneks on mul aga nii hea perekond siin, et nemad muretsesid hoopis minu pärast! Autost oli täiesti ükskõik, peaasi, et ise terveks jäin. Pakkusid muudkui välja, et äkki ikka lähme haiglasse ja nii.. Sest pauk oli kõva. Paar päeva kael ja pea valutasid. Rääkimata sellest, et ma magada ei saanud. Nii kui silmad kinni panin, tundsin seda pauku uuesti ja uuesti. Jõin isegi uneteed sellepärast. Auto läks remonti ja oli seal paar nädalat. Omast taskust tuli mul välja käia pooltuhat dollarit. See on au pairide omavastutus, kui vabal ajal sõitmise ajal midagi juhtub. Tegelikult tuli poole rohkem välja käia nii et mul veel vedas. Aga nii ma siis ligi 2 kuud autoga ei sõitnud. Ise ei tahtnud sellel teemal perega rääkida ka, sest mul oli nende ees nii häbi. Lõpuks võtsid nad ise selle teema üles. Pakkusid välja variandi, et võtan ühe autosõidutunni, lihtsalt 2 tundi ringi sõitmist, pärast mida saab sõiduõpetaja mulle hinnangu anda ja võib-olla ka natuke näpunäiteid. Lisaks sellele võiksin veel teha endale meie osariigi load. Detsembris läksingi siis sõidutundi. Mille eest maksid nemad ise! See summa polnud mitte väike. Eestis saab pool lubadest juba kätte sama summa eest. Kaks tundi sõitu läbi ja õpetaja poolt ainult kiidusõnad. Pärast seda hakkasid nad tasapisi mulle jälle autot pakkuma ja nüüd ma jälle seal roolitaga roolingi. Oma osariigi lube pole siiamaani teinud ja tõenäoliselt ei teegi kuna tundub, et pole väga vajadust. Igatahes, see on tõestus sellest, et mu hostvanemad tõesti on meeletult head inimesed! Nad võtavad võõra inimese enda katuse alla, kes teeb nende autoga avarii, mille eest nemad lõpuks suuri summasid välja käivad ja nad on ikka minu vastu nii head! Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, et selle kõik avalikult välja lobisesin aga võib-olla on see mõnele teist kasulikuks näiteks, et mitte kõikide elu ei ole siin ainult lust ja lillepidu, liblikad ja lepatriinud.