..vaid üleelmine laupäev istusime koos hostperega lennuki peale ja põrutasime Bostonisse! Pereisa firmal oli esmaspäeval firma jõulupidu ja siis otsustasid kogu perega veel enne kui pereema "kooruma" hakkab, väikesele puhkusele sõita, oligi tegelikult täiesti viimane tähtaeg tal lendamiseks. Olime seal kuni teisipäevani. Lend läks kenasti, kõigest tund aega, suts ja valmis. Mõelda vaid, et enne juunit polnud ma kunagi lennanud ja olin nii hirmul aga nüüd võtan seda kui autosõitu juba. Jõudsime Bostoni lennujaama ja kui kõik teised reisijad olid juba eest ära läinud, siis tundus nagu oleks hüljatud lennujaama sattunud, ei ühtegi inimhinge peale meie.
Oi Ethani jaoks oli ikka nii põnev päev - kõigepealt lennuk ja siis buss ning "rongiga" hotelli! Jõudsime kohale ja mul vajus vastuvõttu nähes suu lahti, nii ilus oli. Mitte selline kaasaegne/moodne ilus, vaid uhke, suursugune ja vanaaegne. Ja milline kuusk! Check-in tehtud, liftiga teisele korrusele, mina sain oma toa võtme - tuba nr 222 (: ja nemad tatsasid siis kolmekesi oma toa poole. Uks lahti ja oppaa! Esimene mõte oli, et mul oleks võinud mõni sõber kaasas olla. Kaks suurt voodit lihtsalt minu päralt, mis nii elul viga. Üldse oli tuba väga mõnus, ja vanniga vannituba! Ning vaade aknast oli imeline - vana valitsushoone, jõulutuled, tänaval toimuv melu. Perel ei läinud üldse nii hästi, nemad pidid mingit kõrvaltänavat aknast passima. (Ups! Aga ise pereisa andis mulle selle võtme!) Kiire riiete vahetus ja läksime õhtusöögile. Kuna mu hostvanemad elasid mõlemad enne Rockville kolimist Bostonis, siis on see neile väga südamelähedane linn. Kolisin siia ainult naise töö pärast. Oli näha, et nad igatsevad oma Bostonit. Õhtust läksimegi sööma nende ühte lemmikusse iiri pubisse. Mina tellisin burgeri ja friikartulid, polnud päev läbi midagi söönud ja tundsin kohe, et tahaks rämpsu näost sisse ajada. Aga need ameerika burgerid (kuigi tegemist oli iiri pubiga) pole ikka minu teema! Tahan Märjamaalt puhvetist või Pärnust nonstopist oma lögaburksi, niu niu.. Okei, taldrikud puhtaks tehtud, läksime toidupoodi, et näksimist osta. Pistsime Ethani ostukärusse istuma ja tüüp jäi magama seal! Täiesti nii magama-magama, et pidime ta pead hoidma ja hakkas norksama, kutu mis kutu. Muidugi, arusaadav kah kui nii palju elamusi ühe päeva jooksul ilma lõunauinakuta! Terve tee poest hotelli pidi teda kandma, kordamööda siis, sest ausalt, ta on ikka päris raske, eriti veel magades, kui kõik lihased on supper lõdvad. Tagasi hotelli jõudes passisin lihtsalt telekast Transformereid. Algselt oli mul plaan ühe tüdrukuga kokku saada ja välja minna aga kuna hotelli jõudes selgus, et toas wifit ei ole (fakt, et all vastuvõtu juures sai tasuta wifit kasutada, selgus alles pühapäeva õhtul), siis ei julgenud ma õhtul, üksinda, võõras linnas seiklema ja baari otsima hakata. Hiljem küll kahetsesin, et oleks võinud ju takso võtta aga oh well, mõni teine kord.
Pühapäeva hommikul panin äratuse üsna varakult, käisin dušši all ära ja otsustasin kella vaadates, et mul veel nii palju aega küll, et saan natuke aega hotelli mõnusas hommikumantlis ringi chillida. Okei, see fakt üles pildistatud, panin ennast valmis ja läksime hommikusöögile. Kohtusime ühe teise perega Vietnami restoranis ja sõin hommikusöögiks riisinuudleid kanaga, üsna ebatraditsiooniline aga mul oli kõht tühi ja paganama hea oli kah! Hiljem sain ühe Bostonis pesitseva au pairi Lynniga kokku ja sõitsime metrooga Harvardisse. Kõigepealt jalutuskäik Harvard Squarel, kust leitsin sellise tegelase nagu Curious George poe (mis on muide ainuke maailmas) ja otsustasin Ethanile just sealt jõulukingituse ära osta. Lõpuks jalutasime siis Harvardi Ülikooli poole ja nägin imeväikese osa ka sellest kurikuulsast kohast ära. Ilmaga mul sellel reisil üldse ei vedanud! Kõik päevad ainult sadas ja sadas ja sadas.. vihma.. oleks siis lumi olnud! Seepärast me ka rohkem Harvardit ei avastanud ja jalutasime tagasi metroo peale. Kesklinnas maiustasime sõõrikute ja kakaoga, käisime natuke poodides ja mu pühapäev lõppes üsna varakult. Mega peavalu otsustas külla tulla! Kell 5 olin tagasi hotellis ja põõnasin kella kaheksani, oli natuke parem olla. Aga kõht korises.. Okei, süüa vaja. Mis mulle ameerika juures aga ei meeldi on see, et pühapäeviti pannakse kõik kohad varakult kinni! Nii ma siis lõpuks haarasingi CVS'st endale lihtsalt krõpsu ja šokolaadi. Õnneks meil ei ole kodus kaalu aga ma olen päris kindel, et nende (peaaegu) 4 päevaga võtsin ma Bostonis mitu kilo juurde!
Esmaspäeva hommikul ärkasin, kobisin alla, ostsin kakao ja saiakese ning istusin senikaua vastuvõtus wifis kuni pidin üles tagasi minema ja tööle hakkama. Vanemad läksid pereisa firmasse natuke äritjutte ajama ja me jäime Ethaniga hotelli möllama. Mängisime, pildistasime, filmisime. Varsti oli pereema juba tagasi ja läksime linnapeale. Poes hakkas Ethan jonnima, mis tähendas, et uneaeg. Pereema võttis siis poisi ja nad läksid hotelli tudule. Mina otsustasin selle udu ja vihmaga aga turisti mängima minna. Tahtsin kindlasti Bostoni sadamas ära käia. Vaade polnud sellise ilmaga küll päris see, mis muidu, aga sain käidud. Tagasi tee pealt haarasin endale jälllle piparmündikakao ja jälllllle sõõrikud. Mu uus lemmik on hetkel Dunkin Donutsis müüdav Holiday Star, õnneks varsti pühad läbi, siis ehk kaob see lettidelt ja mul pole enam kiusatusi. Sain natuke aega enda toas puhata kuni varsti kop-kop ja pereema läks peole ning tõi Ethani mulle. Korraks käisime ka väljas, poes, õunamahla toomas, sest ta küsis seda koguaeg aga ülejäänud aja lihtsalt hängisime toas ja tellisime õhtusöögiks endale room service'ga pizzat, millest mina sõin ühe tüki ja tema teise ja ülejäänud jäi järgmiseks päevaks koristajatele.. 25 dollarit pizza eest ja 2 ampsu, well done. Ise ma poleks tegelikult midagi tellinud aga pereema ütles, et poisile õhtuks pizza telliksin ja siis endale ka veel midagi. Hea oli, et ainult ühe asja võtsin. Pool 11 olid vanemad tagasi ja nii see tegelikult üsna pikk päev lõppeski.
Teisipäeval pidime kell 12 hotellist suuna lennujaama poole võtma. Otsustasin, et teen enne seda veel ühe tiiru Bostoni vahel. Jalutasin kahes kohe kõrvuti asuvates parkides ja käisin kurikuulsaid Pardikesi vaatamas, kelle kohta E-le raamatut lugenud olen. Muidugi pidin veel viimast korda ka kakao ja sõõriku võtma! Hotellisin pakkisin kodinad kokku ja oligi kõik. Täitsa kahju oli ära tulla.. Tõusime lennukiga õhku uduses Bostonis aga niipea kui ülespoole pilvi jõudsime - päike! Seal ta mul end peitiski kogu see aeg! Sain seekord akna-äärse koha, juhuu (: Lennuki aknast nägin kenasti Baltimore sadamat (kus olin just 9 päeva tagasi käinud) ning DC-sse jõudes oli kohe muidugi näha capitoli ja monumenti. Väga palju raputas enne maandumist, seest võttis ikka õõnsaks, aga jõudsime õnnelikult koju tagasi. Muidugi enne täiesti koju-koju jõudmist ootas meid ees tipptund, mis tähendas, et poole tunni teed läbisime tund aega.
Kuigi ilm ei olnud nii ilus kui oleks võinud olla ja kuigi ma ei näinud nii palju kui oleks tahtnud näha, jäin siiski selle reisiga v ä g a rahule. Olen tänulik, et pere mu endaga kaasa võttis (: Ja et nad mulle nii palju vaba aega andsid! Omapäi poleks ma ilmselt Bostonisse kunagi sattunud. Aga tuli välja, et see on väga ilus linn. Jõulumeeleuolu oli seal kohe kindlasti olemas! Ja milline arhitektuur! Esmaspäeval ringi jalutades õppisin üles vaatama ja koguaeg oli pildivääriline vaade. Pildid tegi see vihm-udu tõenäoliselt isegi huvitavamaks, kui oleks särava päikesega olnud.
