Keskmiselt viis..

..kuni kuus postitust ühe kuu jooksul. Eelneva kolme kuu statistika. Tundub, et ega ma rohkemaks suuteline polegi. Detsember on juba nii kaugel, et ei tea, kas selles kuus neid nii mitugi ära tuleb. Loota võib, lubama ei hakka.

Mõtlen koguaeg, et kirjutan siis, kui tunnen, et tahan ja inspiratsioon peal on. Aga hetkel on see peale tulnud alati siis, kui mul tööpäev alles pooleli ja siis tööpäeva lõppedes on see kadunud nagu tina tuhka. Meelega kohe. Ega mul ei ole ka praegu suurt kirjutamisisu peal aga ma teen seda kõike oma kallite sõbrannade ja pere ja tuttavate ja kelle iganes nimel, kellele see koht siin korda läheb. It always puts a smile on my face, kui te mulle kirjutate, et ootate uut postitust või et ma võiksin tihedamini kirjutada. Loodan, et jääte ikka minuga kuni selle teekonna lõpuni. 

Mõtlesin, et teeks ühe lihtsalt jutu-postituse. Kirjutaks asjadest, mille kohta minult küsitud on ja asjadest, millest mõnedega juba rääkinud olen aga mis äkki-ehk-võibolla? ka teisi huvitada võivad. Sobib? Nüüd mõni  kindlasti mõtleb, et ega ikka ei sobi küll aga no vot, too bad for you sel juhul, sest kui ma juba midagi pähe võtan, siis...

Põhiline küsimus - "kuidas sul läheb? koduigatsus ka on?" Muidugi on! Ma olin kõik need 23aastat oma kodus oma inimeste lähedal elanud ja mitte kauemaks kui nädalaks Eestist ära käinud ja nüüd võtsin kätte ning kolisin aastaks siia. Ja siit juba naljalt lihtsalt tagasi Eestisse korraks külla ei sõida, samuti ei ole ka igaühel võimalust mulle siia külla sõita. Tegelikult jõudis see mulle alles lennujaamas kohale, et kui pikk aeg on üks aasta ja kui kaugele ma lähen ja kui kauaks jään ilma nendest kallistustest. Ega ilma Skypeta ma tõenäoliselt siinolemist üle ei elaks ka. Ma olen täielik koduarmastaja ja kui enamus noored tänapäeval mõtlevad, et Eesti on nende unistuste jaoks liiga väike ja kujutavad ennast suures laias maailmas ette, siis minu jaoks on Eesti täpselt paras. Nii kaua kui mul on seal olemas soe kodu, head inimesed mu ümber ja Kalevi šokolaad suus sulamas - on kõik korras! Mul on isegi väike plaan seoses koju minemisega juba välja mõeldud. Nüüd ainult vaja pöidlaid hoida, et ka kõik nii läheks nagu ma unistan ja soovin. Ma ei taha sellega öelda, et ma olen hetkel siin üdini õnnetu. Eks ikka on huvitav ja uus ja igasugused plaanid on ju juba ka olemas, mida selle aastaga siin vaja ette võtta on. Olen põnevil ja ärevil uute kohtade pärast, mida avastada ja uute inimeste pärast, kellega tutvuda. Kuid nagu enamus teist peaks juba teadma, siis pool minu südamest on siiski Eestis (and that's the hardest part).

Järgmine peatükk: minu keeleoskus/minu päritolu. Kellegagi lihtsalt rääkides ei ole minult veel kordagi küsitud, et kust ma pärit olen. Pigem on kuidagi jutu sees välja tulnud, et ma pole siit pärit ja siis on uuritud, et kuskohast tulen. Leidub igasuguseid. Mõni teab Eestit, mõni ei tea. Räägin siis hetkel ameeriklastest, sest au pairidega suheldes on ju kohe esimene küsimus, et "kust sa pärit oled?" ja euroopa tüdrukud ikka teavad enam-vähem kus see Eesti on aga eks sellega nende teadmised sellest riigist ka piirduvad. Mõned ameeriklased see-eest teavad päris hästi Eesti kohta. Tüüpiline küsimus on "kas sa räägid vene keelt ka?" millele vastan ma alati kindla EI, mis sest et ma paarist sõnast aru saan ja kolm sõna ka vastu oskan öelda. Niisiis, minu aktsenti pole veel kommenteeritud. Vastupidi, on just kiidetud, et räägin hästi. Ja korra on lausa küsitud, et kas meil Eestis inglise keel emakeel - vot see oli alles kompliment. Ausalt, ma ei ole uhkustaja-tüüpi aga oma keeleoskuse üle olen hakanud isegi juba uhkust tundma, sest kuulen ju küll kuidas teised tüdrukud siin räägivad.. ja täna näiteks ei meenunud mu hostemale üks sõna ning mina oskasin talle seda öelda (: Kuigi minu sõnavara vajab kindlasti veel täiendamist! Ja näiteks sellised sõnad nagu squirrel (orav) ning suit (ülikond) ajavad mul siiani keele sõlme.

Kui ma siia mandrile jõudes arvasin, et oh, ma võtan siin olles kõvasti alla, sest mu söögiisu oli totaalselt kadunud, siis nüüd ma seda enam ei arva. Siiani ei jõua ma väljas süües kogu taldrikut puhtaks õgida aga isu tuli tagasi nagu naksti. Ja need kõige hullemad.. õhtused näksimised.. on kõvasti tuure kogunud. Ma ei oska kommenteerida kui väga ma söögiga harjunud olen, sest ma olen väga turvaline sööja ja kipun ikka oma kindlate asjade juurde jääma. Aga ütleme nii, et pole viga. Kuid eesti lögaburgereid (haha, lemmiksõna mul) eelistan ma iga kell nendele ameerika üle-õlitatud-burgeritele! Niipea kui ma endale "rattad alla saan", hakkan ka trennis tihedamini kui korra nädalas käima ja luban, et ümmargusemana ma siit tagasi ei tule. Kommid ja jooksmine tasakaalus!

Kes aupairi programmiga natukenegi tuttav on, siis peaks teadma, et üheks meie kohustuseks siin on minna kooli ja õppida midagi kuue ainepunkti (või siis 72h) väärtuses. Algselt mõtlesin muidugi, et tahaks minna koos ameeriklastega kooli ja nii aga siia tulles jõudis mulle kohale reaalsus, et see pole võimalik. Ma töötan esmaspäevast reedeni kaheksast kuueni, kuhu ma selle kooli seal veel paigutama peaksin? Ja ega ameeriklased ju nädalavahetusel koolis ei käi. Ja olgem ausad, ma ise pole ka väga vaimustuses sellest mõttest, et panen kinni iga oma laupäeva järgnevaks neljaks kuuks - see tähendaks seda, et ma ei saaks mitte kuhugi minna ega ära sõita ega midagi - thanks, but no thanks. Seega hetkel kaldungi selle poole, et võtan mõne "weekend course" endale. Mis tähendab seda, et veedad koolis ühe nädalavahetuse (võib-olla ka reede) hommikust õhtuni. Muidugi eelneb ja järgneb sellele ka natuke kodutööd. Hetkel tundub see kõige mõistlikum variant. Kui olen midagi kindlat välja valinud ja ära teinud, eks ma siis annan teada, et kuidas oli. Ja võib-olla mu graafik veebruarist muutub ja saan siiski nädala sees koolis käima hakata...

...Mis siis veebruaris juhtub? Üritasin otsida, kas olen või ei ole sellest kirjutanud ja mulle tundub, et ei ole. Nimelt jalutab mu hostema hetkel ringi koos kõhubeebiga! Jep, veebruari alguses saab maailm jälle rikkamaks ühe väikese printsessi võrra. Ma ei jõua kõiki neid roosasid sokke ja kleidikesi ära oodata (: Mis on aga siin täiesti alla igasuguse arvestuse on see, kuidas rasedaid/emasid koheldakse. Nad saavad "emapuhkust" maksimaalselt kolmeks kuuks. Ise tead, kas lähed puhkusele juba enne sünnitamist või pärast - Ethanit kandes töötas ta kuni viimase päevani ja läks otse töölt sünnitama. Ja need kolm kuud puhkust ei ole tasustatud! Täiesti masendav! Ühesõnaga ongi valikus, kas lähed pärast kolme kuud tööle tagasi või annad lahkumisavalduse. Mis plaanid mu hostemal seoses selle beebi ja tööga on.. I can't say. Eks aeg näitab ja küll ma siis teid kõiki juba kurssi viin.

Lisaks sellele uuele pereliikmele kolib meil veel üks liige siia majja. Viimased kaks kuud on keldris ainult lõhutud ja puuritud ja värvitud. Nüüd on see valmis, täiesti omaette pisikene korter. Nimelt on pereema isa raskelt haige ja plaan on, et alates jaanuarist kolib ta koos hooldajaga, kes on temaga 24/7, sinna alla. Ma ei saa öelda, et ma olen sellest vaimustuses aga samas on mulle öeldud, et nad on seal all ja meie elu see ei häiri. Noh, eks seda ole näha. Aga muidugi saan ma täiesti aru nendest, sest iga nädal isale hooldekodusse külla sõita on raske ja see summa, mida selle koha eest välja maksta tuleb..mul jäi suu lahti ja olin vist head mitu minutit sõnatu. Uus aasta toob uued tuuled.

Kui mul jäi midagi rääkimata või teil veel küsimusi tekib, siis ainult tulistage! Kui mitte täna või homme, siis vähemalt selle aasta jooksul saavad kõik küsimused oma vastused. (:

Mul on viimase kahe nädalaga natuke pildimaterjali ka kogunud aga sellest siis järgmine kord. Kui see siin oli jutu-postitus, siis järgmine tuleb kindlasti rohkem pildi-postitus. Seni aga olge tublid, mu uudishimulikud, ja järgmise korrani!