Siin..

..ma nüüd siis olen. Koduuksest treeningkooli jõudmine võttis aega 18 tundi ja magama sain alles siis, kui olin üleval olnud umbes täpselt terve ühe päeva. See ajavahe värk on ikka väga imelik.

Ütlen kohe ära, et ma ei ole kunagi varem kogenud nii palju segaseid, uusi ja tundmatuid tundeid kui viimase 48h jooksul. Ja ega see kirjutamine taha ka tänu sellele väga hästi välja tulla ning lisaks olen pidanud koguaeg ainult inglise keeles rääkima ja vahepeal juba leian ennast inglise keeles mõtlemas, seega andke mulle andeks - tahtsin lihtsalt teada anda, et olen olemas ja kohal.

Lendudest üksikasjalikult pole vast mõtet rääkida? Aga lend Oslost New Jerseysse oli 8h ja ma ei tõusnud selle aja jooksul kordagi püsti, sest ma lihtsalt ei julge lennukis ringi käia. Ilmelgelt oli lennukist maha saades jooks kohe „restroomi“ poole! Peale mida passisin ma veel 1,5h lennujaamas – meeletud järjekorrad tollis! Õnneks oli suur kohver ka ilusti koos minuga kohale jõudnud ja ühtegi kotti läbi ei kontrollitud. Kui asi oleks selleni läinud, siis ei oleks mul vist ühtegi allergiarohtu ega vitamiini enam kotis, sest minu tablettide kogus oli (ja on) ikka päris ridiculous.

Treeningkooli jõudes valdas mind täielik koduigatsus (JUBA!)! Suutsin iseennast maa põhja ära kiruda ja üksinda oma toas peaaegu ka nutta. Aga ei taha sellele teemale rohkem keskenduda.
Tüdrukute (ja poistega) suhtlemine siin on üsna keeruline, sest kõik räägivad oma keeles ja omavahel. Sakslased sakslastega, itaallased itaallastega, prantslased prantslastega, mehhiklased mehhiklastega jne jne jne. Hommikust näiteks sõin koos prantslastega ja I didn’t understand a word, what they were saying. Eks ma muidugi mõistan seda, sest kui siin oleks mõni eesti tüdruk, siis me ka tõenäoliselt räägiksime ju eesti keeles. Aga õnneks leidsin kolm toredat iiri tüdrukut, kellega seda muret pole, et ma neid ei mõistaks! Või siiski.. teate küll seda iiri aktsenti. But I'm loving it. (:

Täna sain ka ühe toreda üllatuse osaliseks – nimelt oli hostpere minu eest ära maksnud neljapäevase tripi New Yorki – nii armas neist! Oi ma teen seal palju pilte! Kes veel ei tea, siis ostsin viimasel minutil enne ära tulekut endale uue nunnu - Canon 600D, mis vajab käperdamist. Häbiga pean tunnistama, et veel ei olegi seda kotist välja saanud. Polegi nagu ausalt öeldes aega olnud. Hommikul 8st õhtul 7ni on ainult söök, tunnid, söök, tunnid, söök. Ja hetkel tundub küll, et kartust mul siin paksuks ära minna pole, sest ma lihtsalt ei söö midagi peale salati ja kurgi ja porgandi.

Tõmban vist otsad kokku ja üritan selle tuule vilisemise saatel kuidagi magama jääda. Meil siin täna vist isegi Tornado Watch või midagi sellist? Ja aken minu voodi kõrval laseb täiega tuult läbi. Okei armsad, minu poolt siis good night, sleep tight and don’t let the bed bugs bite. xo