Ma tean..

..et lubasin postitust oma esimesest nädalast koos hostperega aga olen liiga väsinud, et nii pikka postitust kokku klopsida. Pealegi ei viitsiks keegi korraga nii pikka postitust läbigi lugeda, vähemalt ma tean, et mina küll ei viitsiks. Seega peate leppima mu esimese nädalavahetusega (21.-23.09) siin.

Reede hommikul kell 9 pidime kõik oma kodinatega juba bussi kobima ja 5-tunnine bussisõit Marylandi poole võis alata. Maryland on nimelt osariik, kus ma elan ja linnakese enda nimi on Rockville. Buss viis meid Bethesdasse ja sinna tuli siis pereisa vastu. Põrra-põrra autoga kodu poole, kus ootasid meid mu väike cutiepie Ethan ja endine au pair (ka eestlane) Katrina. Pidime õhtul hiinakasse sööma minema aga pisike jonnis palju, sest oli natuke haige ja tellisime siis toidu koju. Sain oma esimese fortune cookie! Õigemini, kaks. Esimeses oli kirjas, et minust saaks hea advokaat (nii pereema kui ka pereisa on mõlemad hariduselt muide advokaadid) ja järgmine ütles, et mind ootab ees suurepärane reis. Pereisa viskas nalja ja ütles, et fortune cookie makes sense ainult siis, kui lisada lõppu "in bed". Noh, natuke huumorit kah.

Laupäeval käisime Katrina ja Meeliga (ka au pair, kes siinkandis elab) Bethesdas kaubamajas, mis oli t-o-h-u-t-u! Nägin oma silmaga ja sain käia nendes poodides, millest enne ainult kuulnud olin. Väga shoppamise lainel ei olnud meist keegi aga ega ma ei saanud ju Forever 21-st ära tulla ilma uute sõrmusteta - olen juba päris kindel, et tagasi tulles on mu sõrmustekogu vähemalt kolmekordne.

Pärast seda läksime Cheesecake Factorysse, mille kohta olin Kairilt kuulnud. Olevat maailma parimad juustukoogid. Tahtsime enne ka midagi soolast võtta ja tellisin siis nachosid (eelroog?) aga saime nendest kõik kolmekesi kõhud täis nii et koogist näiteks mahtuski mulle ainult pool sisse. Mina ja Meeli tellisime traditsioonilise juustukoogi koos maasikatega, Katrina võttis aga Oreo küpsiste juustukoogi. Koogid tellitud, pidi Katrina "tualetti minema" aga tegelikult tegi sellist nalja, et tellis meile sünnipäevalaulu. Minul oli ju esmaspäeval sünnipäev tulemas ja Meelil 30ndal. Paras šokk oli kui äkki mitu töötajat lauldes ja küünaldega kookide peal meie laua poole tulid aga väga, väga armas. Aitäh! (: Koogi enda kohta nii palju, et ootasin paremat. Oreo oma maitses isegi paremini! (šokolaadifänn ju)

Pärast koogitamist käisin esimest korda ära ka Ameerika kinos. Pereema kinkis meile kinopiletid, seega oli valik väga limiteeritud. Läksime siis vaatama filmi "Hope Springs". Olime saalis ainukesed noored inimesed. Kõik ülejäänud olid vanemas eas paarid, isegi hallipäised paarikesed (mis oli nii armas minu meelest). Peaosas olid Meryl Streep, Tommy Lee Jones ja Steve Carell, mis peaks juba ära ütlema, et tegemist on hea filmiga aga kohati oli see ikka nii piinlik, et ei teadnudki kuhu oma silmad ära peita. :D

Pühapäeval magasime jälle pool hommikut maha aga lõpuks võtsime kätte ja sõitsime metrooga pealinna, Washington DC-sse (pooletunnine sõit Rockvillest) ning seiklesime päev läbi seal. Olin tüüpiline turist, kes tahtis ära näha Valge Maja ja National Monumenti. Päeva lõpuks olid jalad no nii läbi mis läbi, ei tahtnud enam ühtegi sammu kah rohkem teha. Ah, mis mul sellest ikka rohkem rääkida, las pildid räägivad enda eest.

Ethani esimene ja teine au pair (:

Lehvitasin Obamale!

The reflecting pool.

Näpp ninna härra Einsteinile!

They are everywhere!

Pikk pai Sulle, kes sa siia lõppu jõudsid. Üritan äkki järgmine kord enam mitte nii detailidesse laskuvat postitust kirjutada. Üritan! Ei luba, et ka hakkama saan sellega, sest tegelikult tahaks absoluutselt kõigest kirjutada. Minu jaoks on siin ju hetkel kõik alles uus ja huvitav ning toimub palju avastamist aga kui palju sellest ka teile korda läheb, ma ei tea. Aga feel free to let me know, kui liiga igavaks muutun, eks. Järgmiste postitusteni! (: