Ootamatult kiiresti..

..jõudis see suvi meie õuele. Kolmapäeval näitas kraadiklaas +32C ja mina päevitasin endale poisiga väljas mängides maika selga. Tahaks juba päriselt kuskil mere/basseini ääres peesitada aga rannad kõik kaugel ja basseinid alles kõik kinni.  Aga küll jõuab! Enamus ajast olemegi nüüd õues veetnud, sest kes ikka  sellise ilmaga toas passida tahaks. Ja hetkel see soojus on veel talutav, mida rohkem suve poole, seda rohkem tahan tõenäoliselt aega hoopis toas veetma hakata. Eks aeg näitab, sest väga suur kuumuse fänn ma pole, kuid kuna meil oli selline keskmine talv siin see aasta, siis pereema arvas, et äkki tuleb ka keskmine suvi!? Ah küll aeg näitab, aprillikuu alles veel. 

Neljapäeva õhtul vedasin ennast kõigepealt jõusaali ja siis jälle Bar Louie'sse. See on kuidagi traditsiooniks vist saamas, et neljapäeviti seal kohtume, nädalavahetusel ju meie pisikesed "alaealised" sisse ei saa. Kohtusin taaskord uute toredate inimestega ja nägin ka oma lemmikut rootsi poissi pärast pikka-pikka pausi. Üldjuhul mulle need mees-aupairid siin väga ei istu kuna kõigil (okei, ma ei saa öelda kõigil, aga paljudel) on mingi kiiks, kuid tema on selline mõnus "oma jope", väga hea huumorimeelega ja samas ka väga tähelepanelik ning hooliv, ikka kiitis mu juukseid ette ja taha, et ma nende pärast kurb olema ei peaks, nunnu noh. Teinekord viskab see plikadekari kopa ette ja tihti tunnen, et tahaks oma sõprade juurde tagasi (sõbrannasid igatsen ka, otseloomulikult!). 

Reedel pärast tööpäeva sõitsin kiiruga poodi, et kingitus leida ja siis võtsin suuna Sarah poole, kus korraldasime Anikale pisikese sünnipäeva-üllatuspeo. Üleealised said alaealistele jälle alkoholi osta ja siis seda keldris salaja juua. On ikka jama küll tegelikult! Saksamaal saavad nad juba 16aastaselt endale poest õllet osta ja siis tulevad siia ja tutkit, kõik õigused kadunud. Mul tuleb vahepeal selline ema-tunne peale. Igatahes.. Anika oli üliõnnelik ja üllatunud ja isegi silmad läksid märjaks. Kinkisin talle õhtupalli (mitte ainult muidugi) ja ta ütles, et see on esimene õhupall, mis ta üldse kunagi sünnipäevaks saanud on. Armas (: Veetsime toredalt lõbusa ja naljakalt õnnetuste rohke (vaene Sarah vaip) õhtu! Magama sain kuskil poole viie ajal..

..sest see pilt on lihtsalt nii äge (: tegime samal ajal pilte ja teise kaamera välgust jäi valgus nii.

..ja laupäeva hommikul ärkasin kenasti kell üheksa juba, pole mingi uudis miks, skype date aeg ju. Pärast seda viskasin silma veel natukeseks looja ja siis oli juba aeg rooli istuda. Haarasin Starbucksist endale smoothie kaasa, avastasin, et neil see päris hea seal, kui ise näiteks kodus teha ei viitsi. Sõitsin siis Anika juurde ja sealt võtsime suuna jälle Great Fallsi poole, et taaskord üks laupäevane piknik pidada. Ilm oli seekord kõvasti soojem, lausa palav, võib öelda. Pidin varjus istuma, sest eelmisest õhtust ja magamata ööst oli natuke kehva olla, seega see lagipähe paistev päike ei teinud mulle just heategu. Veetsime mõnusalt kohe mitu-mitu tundi seal, lobisedes ja näksides ja niisama lamades. Hiljem sõitsime Anika juurde tagasi, lebotasime seal teleka ees ja siis võtsin suuna kodu poole, sest tahtsin oma hostvanematega rääkida. Tee pealt haarasin ühe frozen yoghurti muidugi ka. Igatahes koju jõudes siis tükk aega kogusin julgust ja lõpuks rääkisin nendega selle jutu ära, mis mind juba mitu kuud piinanud on aga nüüd teadsin, et on viimane aeg. Lühidalt, rääkisime mu aasta lõpetamisest/kojutulekust. Nüüd peaks olema kuskil 90% kindel mu tagasituleku kuupäev. Aga kuna see on veel natuke lahtine, siis täpsemalt ei räägi. Ja üldse pole ma veel otsusele jõudnud, kas annan täpsest kuupäevast teada või tahan teid seal üllatada. Eks elu näitab. (:

Jah, see nägu peabki seal olema, haha.

Tänasest ehk pühapäevast teen eraldi postituse, sest käisime cherry blossomitega pilte tegemas ja neid tuli nii palju, et need väärivad omaette ruumi. Näete neid kohe kui suudan 300 pildi seast need jagamist väärivad pildid välja valida. Seniks saadan teie poole teele päikesekiired ja pikad pikad paid!