Mer Poppins: Lubadusi ma..

..ilmselgelt pidada ei oska. Lubasin selleks nädalaks kahte postitust aga üsna suure tõenäosusega seda ei juhtu. Pidin kõik 1400 Chicagos tehtud pilti läbi vaatama, mis 6 tüdrukut 4 kaameraga 2 päeva jooksul tegid ja lõpuks suutsin neist siis ~50 välja valida, mida blogis näidata. Esimese päeva pildid sellest valikust olen suutnud nüüdseks ka "ilusaks" teha, seega otsustasingi, et teen Chicago kohta hoopis kaks postitust. Esimene ja teine päev. Kuigi mul teise päeva kohta väga palju juttu pole aga mis sest, tahan teile midagi siia ära postitada. Kadi juba rääkis, et on iga päev sel nädalal mu blogi refreshinud aga ikka sama vana jama ette löönud.. sorri (:

10. mail, ühel üsna ilusal reede õhtul, kobisime oma kodinatega DC lennujaama. Palju üleaegset aega polnud, haarasime natuke süüa ja juba istusimegi täiesti pahaaimamatult lennukisse. Lennuk tagurdas terminalist ilusti kenasti eemale ja juba nagu ootasime oma õhkutõusmiset aga ei, see muudkui venis ja venis.. lõpuks siis informeeriti meid, et ilmaolude tõttu ei ole hetkel võimalik õhku tõusta ja jääme järgmiseid uudiseid ootama. Kui olime kaks tundi oodanud, ütles piloot, et ajalimiit täis ja sõidame tagasi terminali, kus saame siis jalgu sirutada ja edasi oodata. Jõudsime terminali ja tuli uus uudis, et ei lasta meid lennukist välja, sest saime loa lennata. Lennukisse pandi uut kütust ja piloot läks ilmaradarit kontrollima, et kas kõik ikka okei. Kogu selle aja jooksul pakuti meile lennufirma poolt ainult klaasike vett ja väike küpsis - väga mannetu. Me enne õnneks ostsime mäkist endale juustuburksi ja friikaid, seega polnud hullu (; Ja hetkel, kui lennuloa saime, hakkas just ulmelist padukat sadama. Veider. Vaatasin siis telekast (õnneks oli luks lennuk, igalühel omad ekraanid) korvpalli ja textisin Taneliga, kes mulle hiljem helistama pidi ja mängust otseülekannet tegema, sest mul kadus pilt ära. NELI tundi hiljem - tõusime lõpuks ometi õhku, suunaga Chicago poole! Eks me kõik juba suutsime seal lennukis mõelda, et tõenäoliselt ei tule sellest reisist midagi välja, sest kui kell oleks 12 tiksunud (tõusime õhku kuskil 11.40), siis poleks me enam kuhugi liikuda saanud. Õnneks läks kõik hästi. Chicagosse jõudsime uue aja järgi (liikusime ajas tund aega tagasi) umbes 12.30. Vahetasime lennuki metroo vastu välja ja jätkasime sõitu. Läksime oma peatuses maha, nägime Walmarti, ostsime hommikusöögi materjali, küsisime suunda ja hakkasime kõmpima. Olin enne välja vaadanud, et pole väga kaugele minna aga me muudkui kõndisime ja kõndisime kuni mulle lõpuks kohale jõudis, et me vales suunas kõnnime. Aitäh armsatele poemüüjatele, kes meile selle vale suuna kätte näitasid! Sarah GPS ka ei funktsioneerinud õigesti aga leidsime kaardi pealt siiski tänava üles ja mõtlesime ise välja kuidas sinna saada. Õnnelikult aga ülimalt väsinult ja räsitult olime oma korteris kohal kell 3, DC aja järgi kell 4 öösel/hommikul?. Kiired tubade jagamised, silmapesu, pea padjale ja võidu norskamine võis alata. Meie Sarahga koheselt norskama ei hakanud, vaid õpetasin talle hoopis natuke eesti keelt juurde. Ta juba täitsa osav mul! Mõtlesin, et peaks video tegema, kus ta teile oma oskusi näidata saab.

Algselt (enne lennu jama) oli meie plaan laupäeva hommikul korterist lahkuda kella 8-9 ajal aga sellest ei tulnud ilmselgelt enam midagi välja. Kõik me tahtsime magada. Mina ärkasin esimesena, kell 8.30, et pessu minna. See vist juba kõigile teada, et ma hommikuti aeglane ja vajan oma aega :P Lisaks sellele olen ma ülimalt kehva pakkija! Sõitsime Chicagosse kaheks päevaks aga minul oli kaasas 3 paari jalanõusid, 4 paari pükse, 5 erinevat pluusi/kampsunit + igasugune muu eluks oluline kraam. Hästi, eks! Plika-plika haaval ärkasid ka kõik teised vaikselt üles, sõime siis oma imemaitsva hommikusöögi ära - röstsaia nutella ja banaaniga, viinamarju ning apelsinimahla ja võisime sammud metroo poole sättida. Seekord õnneks teadsime kuhu minna ja ei teinud seda totrat tunniajalist ringi.

Meie armas kodu (:

Esimene sihtpunkt oli meil Willis Tower, kuhu olime ostnud skydecki piletid, et ära käia The Ledgel. Nimelt on seal 103.korrusele ehitatud klaasist, majast välja ulatuvad, kastid. Väga raske on nii seletada, eks te piltide pealt näete. Mina kõrgust ei karda aga kui sellele mõtlesin, et sinna peale seisma minna, siis võttis kõhedaks küll. Kuid nii kui ühe jalaga juba peal olin, ei tundnudki nagu mingit erilist erinevust. Ainult korraks, alla vaadates, tekkis väikene pea-käib-ringi effekt. Selleks, et seal üldse pilti teha, tuli tükk aega muide järjekorras seista. Ja siis oli ka see pisike klaaskastike jagatud kas kaheks või kolmeks, et mitu inimest korraga oma fotod tehtud saaks. Me käisime kaks korda järjekorras seismas, sest mõned tüdrukud ei jäänud esimeste piltidega rahule, haha. Aga polnud viga, saigi rohkem valikut endale ka. Ja see ootamine oli ennast kindlasti igati väärt! Õnneks õues me igasugustest järjekorradest pääsesime, sattusime kuidagi õigel ajal. Kui me aga ära hakkasime minema, olid ka välja juba meeletud järjekorrad tekkinud. Meie aga tipa-tapatasime sealt edasi Millennium Parki, kus oli meie sihtkohaks Cloud Gate ehk The Bean ehk see peeglist oakujuline skulptuur, mis igasugu filmides esindatud on olnud. Ahh kui mõnus oli seda oma silmaga näha! Lähedalt on muidugi paista, et see on igasugu "käpajälgi" täis (samamoodi olid ka need klaaskastikesed väga mustad), kuid ega see minu ekstaasi vähendanud. Hakkasime kohe klõpsutama ja igasugu erinevate nurkade alt pilte tegema selle ümber. Tõeline turistide atraktsioon! Aga nägime ka ühte pulmaseltskonda, kes tulid sinna pilti tegema. Sealt edasi jalutasime Magnificant Mile'le, mis on siis shopingu tänav. Otsast lõpuni igasugu poode täis, rohkem kallimaid ja vähem kallimaid. Shoppamisele meie aga oma aega ega raha ei kulutanud. Tahaks natuke ajaloost ka rääkida.. nimelt 1871.aastal toimus Chicagos tulekahju, mis põletas praktiliselt terve linna maatasa. Paar hoonet ainult jäid alles, üks nendest ka Water Tower, mille samuti ära nägime. Aga selle tulekahju tõttu on nüüd Chicago väga hästi üles ehitatud. Kõik on puhas, loogiline ja kõik tähtsamad kohad on üksteisele lähedal. Nö kesklinna kutsutakse "The Loop"-ks ja seal me kogu oma turistitamise tehtud saimegi, kõik on täiesti jalgsi käidav. Okei, võime ajaloo tunni nüüd ära lõpetada. Kõht läks tühjaks! Eks kõigile on teada, et Chicagos on väga omapärane pizza ja kui sinna juba minna, siis tuleb ka see kindlasti järgi proovida. Ja kuna mu hostema kunagi elas seal, siis oskas ta meile ka ühte kohta soovitada. Läksime lauda küsima, öeldi, et ooteaeg on üks tund. Okei, jäime ootama. Õnneks aga 5minutit hiljem saime kõne, et laud valmis. Tellisime oma pizzad ära ja mina, ainukese täisealisena, võtsin ka endale ühe kokteili, hea lõõgastus pärast pikka päeva. Chicago pizza ei ole mitte tavaline, see on rohkem nagu pizzakook. Nägime juba kõrvalt laudadelt, et milline see välja näeb. Olime kuuekesi ja võtsime ühe keskmise ning ühe väikese pizza. Keskmise jagasime nelja peale ära, igaüks sai kaks viilu ja väikese jagasid tüdrukud kahe peale ära, mõlemad said kolm viilu. Saksa tüdrukud suutsid igaüks 2 viilu ära süüa aga mina, eesti tüdruk, suutsin ainult ühe. Olime eelroana ka salatit tellinud, seega tõesti polnud rohkem ruumi. Aga oi-oi-oi mis hea pizza see oli! Lihtsalt sellele mõeldes tuleb kohe isu peale. Päris hea vastane meie oma Pärnu Steffanile, ausalt! Mu pereema sai tüdrukutelt väga palju tänusõnu, milled koheselt talle sõnumi teel ka edastasin. Pärast söömist võtsime uuesti jalad alla ja läksime kurikuulsat Chicago teatri silti otsima. Õues hakkas juba hämaraks minema ja see linn muutus minu jaoks veel atraktiivsemaks, tulede säras linn õhtul on ikka hoopis midagi muud kui päevavalguses (: Mõlemat pidi ilus muidugi. Leidsime oma sildi üles, tegime oma pildid ära ja otsustasime päevale kriipsu alla tõmmata. Koju jõudes istusime oma arvutite taha ja jagasime pilte ning oligi tuduaeg käes. Eelmisel ööl oli meil megamegaMEGA külm magada aga seekord leidsime õige nupu üles ja keerasime kohe sooja põhja! Head ööd..