Kolmas ehk..

..(põhimõtteliselt) viimane päev San Franciscos. Aga enne seda tahaks vabandada kõigi ees, kes mu blogi igapäevaselt piilumas käivad, sest näen, et teid hüppab siit ikka päris mitmeid läbi ja mina, vana laiskur, kirjutan ainult korra kahe nädala jooksul!? Seega sorri, sorri, sorri. Üritan ennast parandada. Mu viimasest SF päevastki on nüüdseks juba 3 nädalat möödas. Aga.. selle päeva juurde siis. Tegemist oli esmaspäevaga, kuid pühaga, ehk siis vaba päevaga. Alustasime oma päeva õige varakult. Pidime linnas olema 9 ajal, et oma Alcatrazi piletid saada. Läksime siis nendele järgi ja öeldi, et ups, pileteid polegi veel kohal. Mismõttes? Me ajame ennast hommikul kell 6 üles, selleks et kuulda, kuidas pileteid veel pole. Mis seals ikka, oligi aega üks kakao ja mustikamuffin Starbucksist haarata. Sain taaskord topsi millele oli mu nimeks kirjutatud Madeline. Kas Merlin kõlab tõesti nagu Madeline? Juba teist korda! Millal ma ükskord õpin, et peaksin oma nime neile "Möörlin" ütlema, et nad aru saaks. Aga kangekaelne nagu olen, ei kavatse ma hakata oma nime valesti hääldama. Ja pealegi teeb nii hääldades see minu nimest hoopis mehenime. Haha. Okei, saime oma piletid kätte ja seadsimegi sammud sadama poole, et 10.30 juba praamiga Alcatrazi poole põrutada. Ilm oli parajalt jahe ja tuuline, seega poole tee peal hüppasime ühte suveniiripoodi, kust muretsesin endale salli (USA lipumustriga aga õnneks msuta värvi, seega ei paista nii väga välja ja peale esimest pesu läks juba koledaks ära kah.. nii palju siis sellest). Umbes kella üheteistkümneks jõudsime kurikuulsale Alcatrazile. Ma ei teadnudki ausalt öeldes, et see NII suur on! Esmalt käisime "kinos", kus vaatasime lühikest dokumentaali saarekese kohta ning seejärel suundusime vanglasse, kus läbisime audiotuuri ehk siis saime endale klapid pähe ning "mees minu peas" ütles kuhu astuda ja mida vaadata. Väga põnev oli, kõrvus kõlasid vanglatrellide sulgemised, vangide hüüded, püssipaugud - reaalselt kõike, mida ettekujutada oskad (ja isegi kõike, mida enne ettekujutada ei osanud). Kõige suurem piin vangidele oligi reaalselt fakt KUI lähedal nad San Francisco linnale on. Ah mis faktist ma räägin, vaatad aknast välja ja vasakul näed vaadet linnale ning paremale kiigates paistab Golden Gate Bridge. Vot see on karistus! Uusaastaööl, kui tuul oli õigelt poolt, võisid nad lausa kuulda pidustuste hääli - muusikat, inimeste naeru, šampuseklaaside kokkulöömise kõla. Lisaks on Alcatrazil lausa imeilus loodus! Ja kui palju erilisi linde seal pesitseb. Mida ma varem ei teadnud oli aga see, et lisaks vangidele elasid sellel saarel ka kõikide valvurite/vanglatöötajate perekonnad. Lapsed jooksid seal vabalt ringi ja hommikul viidi nad paadiga kooli ning õhtul koju tagasi. See oli unistustekoht, kus elada. Raske uskuda, eks? Kahjuks möödus aeg saarel viibides nii kiiresti, et pool saart jäi nägemata, täpsemalt siis just see kaunis pool, kus head inimesed elasid. Mul on neid põhjuseid San Franciscosse tagasiminekuks nii palju, et isegi kahe käe sõrmedest vist enam ei piisa! (Ps. Tegin vanglas sees tegelikult üsna palju pilte aga hiljem neid vaadates tundus, et ükski pilt ei anna seda õiget tunnet edasi, seega kes seda kõike kogeda tahab, peab ise minema!)

Didn't feel like smiling. Wonder why.

Tahan seda endale koju!!!

Vaade vasakule..

..ja vaade paremale

Bye-bye.. Või siis - jällenägemiseni?

Praamisõit tagasi mandrile ja läksime oma järgmisele bussituurile. Olime teel oma sihtpunkti poole, olin rõõmsalt hoos jalutamise ja jutustamisega, kui äkki üks põõsaks maskeerunud mees püsti kargas ja mind ehmatas! Oi kuidas ma ehmusin ja kiljusin! Ma ausalt ei mäleta viimast korda millal ma oleks kiljatanud, pole lihtsalt seda tüüpi. Rahvas ümberringi hakkas muidugi itsitama. Kõik konkreetselt seisidki seal selleks, et näha, kuidas inimesed reageerivad. Sarah ehmus muidugi ka ja karjus "Oh Jesus!", millepeale härra Põõsas kommenteeris "I'm not Jesus!" Vot see ajas ennastki naerma :D Okei, see vahejuhtum üle elatud ja läksime oma double deckeri peale, seekord ülemisele korrusele. Tegemist oli linnatuuriga, mis sõitis siis niiöelda tähtsamatest punktidest mööda ning igalpool sai maha-ja-peale-hüpata. Meie esimene 'mahahüppamine' oli Union Squarel, millest olime korra juba oma õhtusel tuuril mööda sõitnud ja otsustanud, et seal tahame väikese peatuse teha. Pool tundi oli aega - tegime oma pildid südametest ja koos südametega ära, istusime korraks pargipingile maha, nautisime ilma ja tuligi juba uus buss millele peale hüpata.

I left my heart in San Francisco.

Istusime siis oma bussis ja rääkisime juttu, kui äkitselt paitas mu kõrvu eesti keel? MISASJA? Jäin kuulatama ja oligi, kolm naisterahvast jutustasid eesti keeles. Mina, kui tüdruk, kes oli selleks ajaks Ameerikas juba 5 kuud elanud, astus muidugi juurde ja hakkas kohe asja uurima. Jummel mis nägudega mind vaadati! "Kes sa selline oled ja kuidas sa julged meiega rääkima tulla?" Aga nii palju sain teada, et nad olid seal ainult üheks päevaks ja edasi sõitsid LA poole. Õnneks tasapisi sulasid nad üles, sain lausa väikese naeratuse ja kui nad bussist väljusid, sain isegi heatahtliku soovi, et ilusat päeva (või reisi? ei mäleta enam täpselt) ja siis märkasin, et nendega liitus ka üks noorpaar. Näha oli, et naised jagasid koheselt nendega, mis juhtunud oli, sest nad jäid ikka korralikult bussile järgi vaatama. Muide, nii imelik tundus eesti keelt rääkida. Mis-sest, et olin ju paar päeva tagasi just Siljaga suhelnud aga niimoodi täiesti äkiliselt ühelt keelelt teisele lülituda.. Tundus lausa nagu mul oleks aktsent olnud. Kui nüüd tuuri juurde tagasi tulla, siis varsti saabus meie  järgmine (ja viimane) bussist maha hüppamise peatus - olime jõudnud Lombard Street'ile. Ehk siis the crookedest street in the world. Ma ei teagi kuidas eesti keeles öelda.. Kõveraim tänav maailmas? Tegelikult ainult üks lõik sellest tänavast, oma kaheksa kurviga. Tee selle ühe lõiguni oli aga pikk ja ainult ülesmäge, konkreetselt 90 kraadine tõus. Mõtlesin, et ei jõuagi kunagi kohale. Nagu oleks mägironimisega tegelenud. Aga ära tegime! Kahju oli sellest, et nägime seda tänavalõiku mitte just parimal aastaajal. Suvel on see mõnusalt värviline koos kõikide oma õitsvate lilledega aga hetkel oli lihtsalt tuim roheline. See-eest oli vaade (ülevalt) miljoni dollari vääriline! Aa ja mis veel.. Selleks, et oma autoga seda tänavatpidi alla sõita (sõit ise kestab nii umbes minuti?), tuleb paar tundi järjekorras seista. Seal üleval olles nägin aga naljakat olukorda, kui tramm seisis täpselt keset tänavat, nii et ükski auto järjekorrast Lombardile ei pääsenud, tuli kõrvalt tänavalt üks auto ja põikas sisse. Ma ei saa aru miks kõik nii ei tee (; Ja tegelikult elavad sellel kõveral tänaval ka inimesed, kes omavad autosid (parkimiseks on neil seal kohad olema) aga minu jaoks tundub see küll üks kõige ebameeldivam koht kodu omamiseks. Igajumalapäev kruiisivad sajad ehk isegi tuhandes autod (koos oma vingugaasi ja mootoripõrinaga) su kodutänavatpidi alla ja tuhanded turistid jalutavad su koduuksest mööda. Mitte mingisugust privaatsust!

Sealt alt/algusest hakkasime tulema.. (siit ei tundu pooltki nii raske tee kui päriselt oli)

Paar värvilist nupukest ikka paistis (:

Sealt tänavalt seadsime sammud jälle oma põhipunkti juurde. Plaan oli leida õhtusöök! Ja veel natuke kommi osta. Kommid ostetud, ei suutnud me otsustada, mida süüa tahame ja kus süüa tahame. Lõpuks mõtlesime, et läheks tagasi Union Squarele, sest olime kuulnud seal asuvast Cheesecake Factoryst. Oi te ei kujuta ette kui pikk see tee oli! Olime enne seda juba kõvasti jalutanud ja nüüd võtsime õhtusöögi pärast veel ühe 40-minutilise jalutuskäigu ette. Ega need San Frani tänavad pole ju naljaasjad. Ikka ülesmäge ja allamäge, ülesmäge ja allamäge. Rohkem muidugi ülesmäge! Üleüldse kõndisime selle nädalavahetusega oma kuunormi tõenäoliselt täis, õnneks on meil vedanud, et meile mõlemale ka konkreetselt meeldib jalutada. Millest ma rääkisingi.. aa, õhtusöögist. Igatahes asus see ühel rooftopil (katusel) ja istusimegi siis värske õhu käes ja nautisime oma imemaitsvaid sööke koos vapustava vaatega. SF-s olles oli vaade igaltpoolt lihtsalt .. uskumatu. See on ikka nii minu linn! Seal tundsin tõesti, et kui ma kõik "oma inimesed" Eestist sinna kolida saaks, siis sinna ma jääksingi. Õhtu lõppes meil San Francisco traditsioonilise cabel car'i sõiduga ja oligi kojuminek. Õhtul kirjutasin kõik soetatud postkaardid ära ja teisipäeva hommikul pistsin need enne lennujaama minekut postkasti. Kaksteist postkaarti oli, loodan, et kõik on nüüdseks kohale jõudnud. 

Teisipäeva hommikul tuligi siis oma kodinad "kaenlasse" võtta ja suund lennujaama poole võtta.  Kurbusega istusin lennuki peale ja lehvitasin oma läbiaegade lemmikumale linnale. Ükskõik millal, ükskõik kuidas ja ükskõik kui kauaks aga kunagi tulen ma su juurde tagasi, San Francisco! Ma luban!