Pöördume tagasi..

 ..minu elule idarannikul. Kuigi üldse ei tahaks. Reisist on möödunud praktiliselt kuu aega ja ma pole ridagi kirja saanud. Mis mul siin nii väga rääkida ongi. Elu veereb ikka sama radapidi. Aga alustame alguses - reisilt koju jõudes oli maja paksult rahvast täis, sest hostema vend koos naise ja tütrega olid külas. Ühel ilusal päeval käisime nendega ka loomaaias, nägin oma nunnusid pandabeebisid, ah tahaks koju ühte! Nad elavad muide Soomes, seega omavahel siin vestlesid vahepeal ka soome keeles ja nii põnev oli kuulata, sest mina sain ju aru, mis nad rääkisid aga mu hostvanematel polnud halli aimugi. Üks hetk see vennanaine küsis ka, et kas ma saan aru, mis nad räägivad ja kui jaatavalt vastasin, siis ütles, et peavad ettevaatlikumad olema. Haha. Nädalalõpus käisin oma esimesel niiöelda kursusel (muuseumikülastusel). Olen kunagi vist maininud ka, et iga aupair peab mingisugusest kursusest osa võtma ja/või kooli minema ning 6 ainepunkti teenima. Aprillis hakkab mul selline natuke suurem kursus pihta, mis lõppeb reisiga Niagara Fallsile aga kuna see annab ainult 4,5 puntki, siis tuli leida variant, kuskohast need vajaka jäävad 1,5 leida. Ja leidsingi! Veedad laupäevasel päeval paar tundi muuseumis, täidad ära mõned töölehed ja 0,5 punkti käes! Seega kolm laupäeva ja olemas. Käisimegi oma esimesel. Enam lihtsamat varianti ainepunktide teenimiseks välja mõelda ei suudaks. Õhtul käisime Bianca sünnipäeval, pisike linnupoeg sai meil 19aastaseks!

Pühapäeval oli aga Eesti Vabariigi 95.sünnipäev! Pidupäev! Baltimore Eesti Majas toimus muidugi ka pidu, kuhu meie oma pisikese kooriga otseloomulikult leelotama läksime. Ei tea mis ebaõnn sellel päeval küll oli aga iga teine naine ei saanud kohale tulla, kes oli haige, kes oli reisil ja kes oli palliga näkku saanud (tõsilugu noh). Väga armas oli see, et hostisa ja Ethan tulid ka kohale, enne seda just viisid selle vennapere rongile ja siis kiirustasid sinna. Sündmus ise sujus muidu üsna kenasti, pärast sai ka niiöelda eesti sööki, milles ma tohutult pettusin, sest ma ootasin ikka korralikku loomaliha aga tutkit!, hoopis kana sai. Nagu ma seda siin vähe sööks.. Baltimore minek oli muide minu esimene pikem üksinda autosõit siin, pärast seda nüüd tunnen, et olen oma roolimise enesekindluse tagasi saanud. Lõpuks ometi (:

Järgmisel nädalal ei juhtunud mu meelest mitte midagi märkimisväärset.. Reedel oli meil tüdrukuteõhtu Cheesecake Factorys, proovisime uue maitsega juustukooki, mida keegi meist veel saanud polnud ja tuleb tunnistada, et see on parim, mida mina seni maitsnud olen. Suutsin nime ära unustada, igatahes oli see kõige pikema nimega juustukook nende menüüs. Laupäeval tähistasid aga Washingtoni eestlased taaskord meie riigi 95.sünnipäeva! Eestlaste kogukond siin kandis on parajalt suur ja vägagi aktiivne. Seekord oli tegemist kirikuteenistuse-kontserdiga. Eestist oli kohale tulnud kultuuriminister Rein Lang ja vokaalansambel Greip! Kui ma internetiavarustest avastasin, et nad DC-sse tulevad, läksin ma reaalselt äksi täis. Oma kodulinna semud tulevad siia! Uskumatu! Okei. Ärkasin laupäeva hommikul varakult, et oma skype-peikaga väike kohting teha ja seejärel oligi aeg kodinad kokku pakkida. Saime esimest korda kokku Triinuga, neiu Pärnumaalt, kes saabus siia poolteist kuud tagasi. Olime eelnevalt ainult Facebooki sõnumites suhelnud aga tunne oli nagu oleks tegu mõne vana sõbrannaga, pidzaama oli sleepoveriks juba kaasas. Võtsime suuna kiriku poole. Kiriku uksest sisse astudes nägin kohe Mari ja Rauno nunnusid nägusid ning lippasin neid kallistama. Jutustasime natuke ning tegime õhtuks plaani. Seejärel istutasime ennast Triinuga kirikupingile maha ja nautisime kontserti. Ehk siis umbes iga poole tunni tagant, kui Greip laulma tuli, sai nauditud. Kogu kompott ise venis liialt pikale. Pärast kontserti oli all korrusel kaetud kõiki jaoks laud aga me otsustasime kiiresti vehkut panna, kuigi hiljem kuulsime greibikate käest, et oleks pidanud tasuta veini ja viina pärast ikka sinna jääma. Me seadsime hoopis sammud poe poole, et endale Triinu juures laud hea ja paremaga katta - Malibu, maasikad, viinamarjad, juust ja krõps - mida muud elult tahta. Sõime, jõime, sättisime, pildistasime, naersime ja jahtisime taksosid. Siin on taksot veel keerulisem saada kui reede õhtul Tallinnas! Läbi raskuste lõpuks õnnestus. Suuna võtsime greibikate hotelli poole. Algselt oli plaan kohe sealt edasi põrutada aga korraks tuli siiski joped seljast visata. Kurtsin seal siis, et mina ikka lootsin Vihmaloitsu kirikus kuulda, mille peale mulle kosteti, kas teeme kohe ära või. Ja saingi oma sooviloo! Ma arvan, et ükski live kontsert ei ületa seda hotellitoa esitust/elamust! Aitäh, aitäh, aitäh teile veelkord (: Laulud lauldud, veinid lahendatud, uued taksod tellitud, suund: Dupont Circle. Sama koht, kus Kairiga käisimegi. Iga teine uks viib sind kuhugi klubisse/pubisse/baari. Seal liitusid meiega veel 2 eesti noormeest, kelle nimesid ma otseloomulikult ei mäleta aga üks tutvustas ennast "Tere, olen (nimi) saatkonnast" okei!?  Esimesena viisid meid jalad Madhatterisse, mille ukse taga hakkasid kõik muidugi uurima, kas kõigil ikka passid kaasas. Aga mina ju oma passi kaasas ei kanna. Läks kohe paanika lahti, et ID-kaardiga ei pruugi sisse saada jms. Mari, vanaheasõber, võttis aga samuti oma ID-kaardi välja ja ütles, et tuleb ka sellega ja kui ei saa, siis ei saa. Mis mitte-sisse-saamisest üldse jutt oli!? Nagu nalja olime sees. Mul pole veel kordagi oma ID-kaardiga siin probleeme tekkinud, kuigi jutud liiguvad igalpool, et ainult passiga saab. Lõime seal siis tantsu, kui äkki nägin Zedi! Minu ja Kairi prints valgel hobusel, kes meid turvaliselt koju transportis. DC peaks olema küll suurlinn aga ikka on võimalik ka teist korda kokku sattuda inimestega, keda korra näinud. Varsti tõmbasime seal klubis otsad kokku ja võtsime suuna lounge poole, kus (jälle taaskord) ka Kairiga käisime aga sinna jõudes ootas meid ees meeletu järjekord ja kell oli juba nii palju, et tunni pärast hakati seda kohta kinni panema, seega ei näinud me mingisugust mõtet seal järjekorras seista. Nii, ümberpöörd ja tagasikäik, mitte muidugi samasse kohta aga suuna poolest. Lõpetasime mingisuguses baaris, kus kõik äkki lahku läksid. Jäime Triinu ja Raunoga sinna, tegime shotid (ühte shotti võtsin kolm korda vist, õudne) ja otsustasime, et kõige targem oleks vast takso peale hüpata. Taksos tekkis plaan, et läheks jauraks veel hotellis, vaataks mis need Mari ja Reimo teevad. Sinna jõudes läks aga Marikesekene just tuttu ära. Rauno ja Reimoga sai muidugi nalja rohkem kui rubla eest. Varahommikul vedasime ennast Triinuga tema juurde tagasi. Plaan oli hommikul varakult ärgata, et greibikatele veel lehvitama minna aga sellest ei tulnud lõpuks midagi välja, sest autojuht Triinu polnud ilmselgelt sõitmiseks piisavalt selge :D Lebotasime siis pool päeva niisama voodis tühja ja passisime lakke, kui lõpuks ikka jalad alla võtsime. Läksime frozen yoghurtit sööma, Triinul oli see esimene kord ja võib vist öelda, et ta nüüd jagab minu armastust selle vastu. Jalutasime ringi, tegime paar turistipilti aga siis hakkas vaikselt külmaks ära kiskuma ja lõpuks läksidki meie teed lahku. Mina jäin selle nädalavahetusega igati rahule, eestlastes kohe on midagi, mida teistes ei ole! Saan mõnusalt positiivset energiat nendelt (: OMA inimesed! Ja Triinuga ei jäänud see meil kohe kindlasti viimaseks kokkusaamiseks. Ootan huviga järgmist!

Ilmselgelt ei oska olla..

Selline näeb välja üks tuba, kui kaks tüdrukut ennast välja sätivad.

Eestis kordame!

On vägevad oma iföönidega!

Ja pühapäevane jalutuskäik (:

Rohkem pikka juttu pole, lihtsalt mõned seigad, mis juhtunud on. Ostsime tüdrukutega ära Chicago lennupiletid ja lendame sinna 10.mail, lihtsalt üheks nädalavahetuseks. Ükspäev lubas meil siin "hullu lumetormi" st 30cm lund, milletõttu pandi koolid kinni, valitsus oli kinni, elekter pidi suure tõenäosusega ära minema.. Aga tegelikkuses ei juhtunud mitte midagi. Natukene lund, mis tänu õues olevatele pluss kraadidele praktiliselt kohe ära sulas. Ethan ütles esimest korda mu nime! Lihtsalt üks õhtu jooksis ülevalt alla, koputas mu uksele ja hüüdis "Möörlin, Möörlin!" Nii armas!!! Alguses olin tema jaoks lihtsalt "girl" (tüdruk) ning siis mingihetk hakkas ta mind kutsuma "nana", mis tähendab Ameerikas tegelikult vanaema aga tõenäoliselt tuli see sellest, et üks ehitajatest ütles ükskord mu kohta nanny. Ja "nana" olen ma tegelikult siiani, nii tema kui ka oma hostvanemate jaoks, hea lihtne öelda ju. Aga vähemalt oskab mu väike kutt nüüd mu nime öelda, kui keegi küsib. Olin üks päev haige, nii et midagi süüa ei saanud. Nüüd olen nohune, sest läksin liiga vara liiga paljalt õue. Ei ole veel päris kevad. Käisin oma teisel muusemi"kursusel", two down, one more to go. Laupäeva öösel vastu pühapäeva keerasime kella, seega on meil hetkel Eestiga ajavahe seitsme tunni asemel hoopis kuus tundi! Käisin see nädalavahetus kolm korda kinos. Aga kuna nimekiri filmidest, mis nägemist vajavad on pikk, siis tulebki seda niivõrd tihti teha. Kui nüüd tööelust rääkida, siis ütlen nii palju, et raske on. Tõsiselt.. raske. Vahepeal tahaks lihtsalt karjuda ja peaga vastu seina taguda. Loodame, et läheb üle. Ja oma Eesti kallikesi igatsen! Pühapäeval saab 6 kuud täis, mu sõbrad, see tähendab et JUBA pool aega on läbi. Üritan siis ühe postituse ka kokku klopsida, et seda saavutust mingilgi moel tähistada. 

Lõpetuseks mõned instagrami pildid.