Mõtlesin, et..

..oleks viisakas kaks-kolm sõna kirja panna. Teine postitus minu ja Kairi ajast siin mandril venib, täiega, nagu näts. Esiteks ootan Sandra käest aastavahetuse pilte (nii hea on ju kedagi teist süüdistada, eks?) aga teiseks ja tegelikuks põhjuseks on see, et ma pole lihtsalt seda piltide välja valimise ja kirjutamise jõudu endas leidnud. 

Mul pole ausalt öeldes mitte millestki targast kirjutada aga tundsin, et tahan ja pean natuke. Olen aasta algusest iga päeva kohta midagi head kirja pannud. Ja siiamaani on täiesti hästi läinud.. kuni siis tänase päevani. Viibides kodust 7000km kaugusel, ei taha sa kunagi kuulda uudist, et üks sinu kõige kallim inimene on jälle haige. Tahaks lihtsalt osta lennupileti koju, minna, kallistada, istuda haiglas tema voodiserval. Aga ma tean, et ta on maailma kõige kõige kõige positiivsem ja tugevam inimene ja ma usun, et kui ta suutis sellele haigusele ühe korra üks-null teha, siis ega see kaks-null ka tulemata jää! Hetkel ootan lihtsalt hommikut, et talle helistada, sest minu lõi ikka täiesti rivist välja. Tänane päev oli niigi raske. Ärkasin hommikul peavaluga ja poisil oli täna taaskord jonnituju, mis tähendas ilma mingisuguse põhjuseta lõpmatut nutmist ja röökimist, aitas hästi mu peavalule kaasa. Sain ta lõpuks magama ja siis tundsin, kuidas ma lihtsalt enam ei jõua ja emaga rääkides keerasingi kraanid lahti ning lasin nendel pisaratel voolata. Kõik pinged kasvasid üle pea! Olen kuulnud, kuidas inimesed arvavad, et au pairid tulevad siia lulli lööma ja see pole mingi töö. Olen nüüd aus ja ütlen, ma pole veel enne nii rasket tööd teinud! Tegemist ei ole füüsilist koormava tööga, vaid just nimelt vaimselt. Eks igal tüdrukul on muidugi oma kogemused aga mina nõrganärvilistele seda tööd küll ei soovita.

Ärge minust nüüd valesti aru saage. Ükskõik kui raske, kui selleks valmis olete, siis soovitan seda kõigile! Ma olen just viimasel ajal tundma hakanud kui palju see kõik siin on mind inimesena kasvatanud, minu silmaringi avardanud, minu mõttemaailma muutnud.. Ja ma olen olnud siin ainult 4 kuud! Oleks vaid võimalik, siis ma koliks kõik oma inimesed siia ja elaks siin ilusat elu. Või siis koliks koos selle positiivsuse ja võimalustega, mis siin on, tagasi Eestisse. Aga kõike head ju korraga ei saa. Kõige vähem tagasi minemise juures ootangi seda halba halli ilma ja tusaseid inimesi. Süda kutsub sellest olenemata mind kodu poole.

Ja mõttelõng katkes.. 

Tahaks senikaua kirjutada kuni tähed klaviatuuril kuluma hakkavad aga jõud rauges. Võib-olla see oligi nüüd see, mis vajas välja ütlemist. Ja samas oli see meeldetuletuseks, et ka mina olen lihtsalt inimene ning samuti on nüüd minust üks väike märk maas. Ei ole ma kuhugi kadunud, pole plaaniski.

NB! Tahan vaid veel öelda, et tegelikult on juba väga palju toredaid asju minuga sellel aastal juhtuda jõudnud ja nii palju põnevaid sündmuseid on ees, mida ärevusega oodata, seega ärgem kurvastagem. Lõpetagem ikka positiivsel noodil. Järgmise korrani, mu kallid!