Neljandast kuni..

kahekümne neljanda jaanuarini. Esimene reede pärast Kairi minekut oli nii magushapu. Mõnus oli meenutada, et millised seiklused meil nädal tagasi toimusid. Samas olin aga õnnetu, sest kuigi uued tuttavad kõik uurisid ja puurisid mu tegemiste kohta, ei tahtnud ma ennast kodust välja ajada. Elasin ühe ilusa mälestustemulli sees. Aga eks mul oli seda puhkust ka vaja. Avastasin sellel nädalavahetusel enda jaoks mitmeid uusi sarju ja vaatasin neid poole ööni, sest kui juba vaatamist alustasin, siis oli ju kogu hooaeg vaja ära vaadata. Natuke sai ikka kodust välja ja kultuurielamusi ka aga mitte midagi erilist.

Esimene märkimisväärne sündmus leidis aset 8.jaanuaril. Mul tuli tegelikult 24.detsembril juba postiteadis, et mind ootab postkontoris pakk. Aga kuna just siis tuli Kairi siia ja päevasel ajal ma töötasin, siis ei tekkinud ka võimalust järgi minna. Sain poisi lõunauinakule ja pereisa ütles, et ära käiksin, sest muidu võivad mu paki veel tagasi saata. Kusjuures mul polnud aimugi, et mis pakk ja kellelt see olla võis! Väikesed kahtlused küll olid aga päris kindel polnud lõpuni.. Kuid, mu kahtlused vastasid tõele! Minu maailma armsaimad, andekaimad ja toredaimad kursaõed saatsid mulle "jõulukaardi", kui seda selleks nimetada võib. Lugesin nende kirjutatud soove ja ei suutnud naeratust enda näolt pühkida. Ja siis avastasin paberi pealt ühe youtube lingi, oi mis uudishimu minus tärkas, kohe hakkasin tähthaaval seda linki sisse toksima ja naeratus tõusis kõrvuni ning väike pisargi silmanurka! Oh kui tore on teada ja tunda, et kuigi olen siin kaugel ära, siis on inimesi, kellel ma meelest ei lähe ja kes võtavad aega, et midagi sellist teha. Tõesti, mu kallid, suur suur aitäh teile! Kuigi ma kooli ja õppimist mitte karvavõrdki ei igatse, siis teid see-eest küll!

Mis siis veel sellel nädalal (jutt käib 9.-13.jaanuarist) juhtus.. Meil oli aupairide meeting, pidime uisutama minema aga keegi ei uisutanud. Kõik tüdrukud (ja poisid) vajusid sujuvalt kõrval asuvasse Starbucksi sooja. Jõime siis oma kuume jooke ja jutustasime. Järgmisel kohtumisel lähme aga laser tagi (ma ei tea eestikeelset nimetust!?), seega see tõotab huvitav tulla. Neljapäeva õhtul käisime Bar Louis, olin ainuke mitte-sakslane ja ainuke üle 21-aastane. Õnneks on mu saksa tüdrukud siin väga armsad ja räägivad ikka inglise keeles, kui mina seltskonnas olen. Reedel otsustasin, et tahan lõpuks ometi selle Vapiano pizza ära proovida ja läksimegi siis sinna õhtust sööma. Meiega liitus ka üks rootsi poiss, kes laupäeval pärast kahte siin oldud kuud koju sõitis. Koduigatsus. Ptseh, nõrguke. Igatahes pizza oli nii hea! Kõik pistsin üksinda nahka! Eestis ma eriti Vapiano fänn polnud aga tundub, et see on nüüd muutunud.
Laupäev oli esimene laupäev, mil ma töötasin. Vabatahtlikult, muide. Pakkusin hostvanematele hommikul välja, et kui nad soovivad, siis võin Ethaniga õhtul koju jääda, et nad saaks kinos ära käia (piletitega, mis neile jõuludeks kinkisin). Ja nad võtsid pakkumise vastu! Mul oli lihtne õhtu, sest nad ütlesid, et võin Ethaniga multikaid vaadata, seega passisimegi teleka ees, mängisime natuke ja oligi mul juba aeg ta magama panna. Nad saatsid mulle peale kino veel sõnumi, et kuidas on ja kas oleks okei, kui nad ka veel sööma läheksid ja mis mul selle vastu sai olla, poiss ju magas. Olgu ära nii kaua kui soovivad! Uus preili näeb ju juba väga varsti ilmavalgust ja siis ei saa nad enam teab kui kaua kuhugi minna.. Rääkides multikatest ja magama panekust. Meie Ethaniga päeval telekat ei vaata, nagu, üldse mitte. Ainult mingitel väga erilistel juhtudel, kui tal on äärmistel halb tuju või ta on haige vms. Vanemad vaatavad temaga aga hommikul ärgates või õhtuti enne magama minekut koguaeg multikaid. Mis mu tööpäeval nii viga oleks kui saaks koguaeg ainult ipadi või teleka taga istuda! Aga sellist luksust mulle lubatud pole. Ja magama minemisest.. õhtuti.. Kui kuulen ja loen teiste laste kohta, et a'la kell 8 tuttu ja kõik, siis siin süüakse kell 8 alles õhtusööki. Põhimõtteliselt varem  kui kell 10 ei lähe see poiss kunagi magama! Ja see pole enam mingi ime, kui ma kell 11 kuulen, kuidas ta üleval ringi jookseb. Või siis nagu juhtus eile öösel, veel kell 12 kuulsin ringi jooksmist ja 12.30 oli lõpuks vaikus. Ning üles ärkas ta 8.30. Tüüp on kahe aastane ja magab öösel 8 tundi!? Mismõttes!?
Pühapäeval käisime tüdrukutega Prantsuse kohvikus Prantsuse hilist-hommikusööki söömas. Menüüst oli päris raske aru saada. Lõpuks siis otsustasin ära millegi kasuks aga ma ei tea.. Polnud midagi erilist. Sõin ainult pool ära. Kakao tellisin ka ja see oli täiesti vesi, mis oli juba suur pettumus.

Teel kohvikusse jäi mulle see seinake silma. Oh kuidas mulle sellised aktsioonid meeldivad!

Uus nädal. 14.jaanuar. Päev oli raske ja väsitav aga ootasin nii väga õhtut, et see aitas mul seda üle elada. Lõpuks ometi tiksus kell 6! Kiired sättimised, sõit metrooga ja olimegi kohal. Kus? Emeli Sande kontserdil!!! Uskumatu aga siin ei teatnud ükski tüdruk temast. Õnneks oli aga peale ühe loo kuulamist  Sarah koheselt nõus minuga kontserdile tulema. Veel uskumatum oli aga see, et pilet oli kõigest 25 dollarit! Kommiraha sellise kontserdi eest. Ainus miinus oli see ootamine seal. Kui pileti peal oli kirjas, et algus kell 8, siis soojendaja tuli alles pool 9 ja jäi liiiiiga kauaks ning Emeli ise poole kümne ajal. Võtsime siis väikesed dringid ja ootasime ning vaatasime ringi. Huumor oli see, et kõik meesterahvad, kes seal olid, olid kas koos oma tüdruksõpradega/naistega või siis poiss-sõpradega. Jep, just. Kohe meie kõrval oli üks nunnu kuttide paar. Ja ümbruses veel mitu seltskonda, kes olid ilmselgelt kõik... Kõik, kes mind teavad, peaks ka teadma, et mul ei ole omasuguiharate vastu mitte midagi. Lihtsalt nii kummaline oli, et kõik olid nii vabalt ja avalikult. Eestis ju sellist asja ei kohta. Oleks mul vaid julgust olnud end kellelegi sõbraks pakkuma minna. Ma tahaks nii väga endale ühte meessoost girlfriendi! Haha. Igatahes, ootamine oli ennast väärt! Kohe alguses tuli see naine pauguga peale! Milline hääl! Nagu ma olen juba paljudele ka öelnud, siis ausalt, tal on lives veel parem hääl kui lindi peal! Oma varese häälega oskasin kõiki lugusid peale ühe ka ise kaasa ümiseda, mõnus (videos mina häält ei tee, ausõna). Ja  suureks plussiks oli muidugi bändipoiste näol natuke silmailu. Saime sealt kontserdilt ühe kirjeldamatu elamuse! Ma ei tea, kas ma julgen öelda, et see oli mu elu parim kontsert (kas Michael Jacksonit üldse on võimalik ületada?) aga TOP3 kindlasti! Kui ta peaks uuesti siia või Eestisse tulema, siis ma teist korda ei mõtleks ja oleks nagu viis kopikat seal esireas kohal.
Tegin oma targa telefoniga mõned videod ka seal. Esimeses videos on järgnevad lood: 1. My kind of love 2. Where I sleep 3. Next to me 4. Heaven ning teine video on terviklikult pühendatud tema tõenäoliselt kõige tuntumale loole. 

Meie imelik lilla pilt koos sõbraga.

Aga ega kauaks ei lasta ju õnnelik olla. Päevad olid rasked ja Eestist tulnud uudised veel raskemad. Üle-eelmises postituses kirjutasin selle kõik endast juba välja ja rohkem sellel peatuda ei tahakski. Lisaks sellele, jäime poisiga mõlemad reedel haigeks. Temal oli ikka kõva 38,8 palavik. Minul tiksus kraadimise hetkel kõigest 37,2 täis. Kuid kui poiss oli ikka elurõõmu täis, siis mina olin parajalt kutu. Nina tatine ja käreda häälega. Reede puhkasingi kodus, sest laupäevaks olid plaanid ja ma ei tahtnud kedagi alt vedada. Niisiis olenemata oma olematust enesetundest vedasin end ikka välja. Tutvusin veel ühe vastassoost aupairiga. Ega need aupairi poisid ikka täiesti normaalsed pole kah.. Igalühel oma kiiks juures. Aga lõbus tüüp, lubas mu gaysõbraks hakata, kui kuulis, et tahan ühte. Aga see oli pärast kahte õllet (härra ei kannata väga alkoholi, haha) nii et.. Käisime siis õhtust söömas (ärge saage valesti aru, me polnud kahekesi) ja hiljem läksin oma esimesele majapeole. Ei oskagi nagu kommenteerida. Poisid olid kõik ameeriklased, tüdrukud kõik kas saksast või austriast. Polnud päris see, mida oodanud oleks. Tahaks ikka täiesti ameerikalikku varianti kogeda. Võimatu missioon aga ehk kunagi õnnestub.
Ega pühapäeval ei tundnud ma end väga palju paremini aga kuna kalendril oli ees 20.jaanuar ja õues näitas temperatuuri +13 kraadi, siis polnud muud variantigi kui end välja ajada. Igati mõnus päev oli, käisime natuke eemal teises linnas, tegime väikese vajalike tarvete shopingu, sõime frozen yoghurtit, jalutasime päikese käes, sõitsime tagasi Rockville, käisime õhtust söömas ja lõpuks kinos Gangster Squadi vaatamas. Hea film, soovitan! Mu pere on ikka nii armas, kinkisid mulle 4 kinopiletit pärast mu halva uudise teada saatmist. Lihtsalt, et saaksin natuke pead tuulutada. Awwww! Pühapäeval kolis muide pereema isa (koos hooldajaga) ka meie juurde. Senini pole väga viga olnud. Paar asja käib natuke närvidele aga annan veel natuke aega kõigele, eks me kõik vajame kohanemist ja oma reeglite paika panemist. Tulevad huvitavad paar kuud, seda kohe kindlasti! Just täna arutasime ka perega, et keegi meist pole enne nii paljude inimestega koos elanud.

Esmaspäeval oli Presidential Inauguration Day. Ehk siis president andis vande järgmiseks neljaks aastaks. Kõik see trall toimus minust kõigest 30min kaugusel aga kuna olin enda tervist nädalavahetusel veel rohkem kurnanud, siis esmaspäeva veetsingi oma voodis vedeledes, vitamiine süües ja teed juues. Õnneks oli vaba päev. Aga youtube otseülekannet vaatasin ikka. Loodetavasti tekib mul veel mõni võimalus Obamale pilk peale visata, teeks seda heameelega.
Kui aga pühapäeval oli meil hea soe kevadilm, siis teisipäeval keeras ära! Miinus kümme! Oi ma ei tahtnud oma nina välja pista.. Aga kuna pidime poisiga fun&fit'i minema, siis pidin paari kilomeetrilise jalutuskäigu ikka ette võtma. Tuul oli külm, kuid päike paistis. Ja teate mis, ei olnudki nii hull! Ma täitsa nautisin seda! Kolmapäeval läks üldse miinus 13ni välja ja täna (neljapäeva) hommikul ärkasin üles ning lumi oli maas! Seda polnud küll palju, paar cm, aga nt koolid lükkasid avamise 2h edasi ja üldse läheb siin igalpool paanika lahti nii kui maa natukenegi valge on. Ainuke asi, mis mulle siin selle külma juures ei meeldi on see, et majas sees on ka nii kohutavalt külm! Täiesti papist majad ikka. Nii, aga meil oli täna Sarahi ja tema poisi Lukasega playdate. Minu/meie esimene. Lukas on küll kohe-kohe neljaseks saamas aga kuna ta on natuke erivajadustega, siis on nad vaimselt Ethaniga samal tasemel. Meil oli väga tore oma jutte rääkida, samal ajal kui poisid lõbutsesid ja üksteist taga ajasid.

Saigi see väike kokkuvõte tehtud (: Pühapäevaks on mul aga bussipilet ostetud, sõidame väikesele ühepäevasele tripile. Ja veebruariks on ka lennupiletid olemas, et kolm päeva teispool rannikut veeta. Mina olen igatahes ärevil!

Ps. Igasugused küsimused, arvamused, pakkumised on vägagi oodatud! Vaba kava, kirjutage/joonistage millest aga tahate. Näiteks.. Kas teid huvitab, mida ma endale ostnud olen? Riided, ehted, meigitarbed? Või mis teid üldse huvitab? Näen ju, et lugemas teid siin käib aga sõna ei taha keegi sekka öelda. Kurb hakkab kohe..

Järgmise korrani siis! Seniks aga püsige soojas ja olge terved, musimopsud!