..päeva Kairiga. Niisiis, nagu ma "esimesed viis" postituses juba mainisin, saime laupäeva ööl vastu pühapäeva ainult tunnikese magada, kui juba pidime oma kodinad kokku pakkima ja New Yorgi bussi peale minema. Pereema oli nõus meid ära viima ja ma suht-koht viimse hetkeni polnud kindel, kas ta ikka on juba üleval ja tuleb alla või mitte. Lõpuks saime ikka kodust minema ja voilaa, täpselt õigel ning viimasel hetkel bussi peale. Ma jäin vist kohe esimese viie minuti jooksul magama ja Kairi samamoodi. Olime mõlemad unele võlgu. Paar korda ärkasin sõidu ajal üles, vahepeal oli ka kusagil Pennsylvanias "pissipeatus", sai midagi hamba alla osta ja kuus tundi hiljem (meeletu liiklus!) olimegi NY kohal. Algselt olime endale Manhattanile suurepärase korteri broneerinud aga ühel "ilusal" hetk tühistati meie bronn ära ja no üritage siis kaks nädalat enne aastavahetuseks endale veel ulualust leida. Õnneks tuli appi Kairi sõbranna, kelle sõbra emal on maja, kus saime ühte tuba rentida. Me olime ikka kohe seal kaugel-kaugel sügaval Brooklynis, kus jalad pidid kiiresti käima. Viisime oma kodinad sinna ära ja põrutasime linna tagasi. Pühapäeva õhtu oli meie mõlema jaoks parajalt kurnav. Mina olin veel enam-vähem normaalselt meelestatud aga Kairi näost võis igaüks pettumust välja lugeda. Linn oli nii üle rahvastatud ja meile jõudis kohale, et meil pole ju tegelikult ühtegi plaani aastavahetuseks ja linna-kodu vaheline transpordiaeg on ka tund aega ja ja ja.. ühesõnaga kõik oli kuidagi paha. Väsimus ja magamatus tegid oma töö. Läksime Starbucksi internetti varastama (sain esimest korda "oma nimega" topsi, lisan pildi ka) ja oh mis tore üllatus meid näoraamatus ees ootas - kiri Sandralt! Meie elupäästjalt, kui nii võib öelda. Plaanid aastavahetuseks olemas ja tuju kohe mitmeid kordi parem! Turistitasime natuke NY vahel veel ringi ja otsustasimegi selle õhtu varakult lõpetada, sest esmaspäeval ootas pikk pikk pikkkk päev ees.
Merlinist sai Madeline
Esmaspäev. Aasta 2012 viimane päev. Kobisime varakult linna ära ja juba nägime, kuidas inimesed koos toolide/tekkide/termostassidega Times Square poole jalutavad, et siis 12h või kauemgi seal külma käes istuda ja oodata. Meie seadsime oma sammud Empire State Buildingu poole. Sinna jõudes ootas meid ees meeletult pikk järjekord. Okei, ühest kohast kuulsime, et järjekord on 3h, teisest kohast kuulsime, et järjekord on 1h. Mõtlesime, et 1h ikka ära kannatame. Ostsime oma piletid ära ja jäime ootama. Vahepeal kuulsime, kuidas käidi pakkumas, et maksad umbes sama palju veel juurde (pilet oli 25 ja lisaks oleks veel olnud vaja maksta 20), saad nii öelda parema pileti ja järjekorrast mööda minna. Meile otseselt keegi pakkuma ei tulnud, seega ootasime edasi. Sisse jõudes ootas meid ees aga veeeel pikem järjekord! Uurisime siis kohe ühe härra käest, et kas oleks võimalik seda teist piletit osta ja nii ta meid sellest kolme(!!!) tunnisest järjekorrast mööda lasigi ja ütles, et seal seal ja seal saate osta teise pileti. Väravatest läbi minnes ei osanud me aga kuskilt seda piletit enam osta ja kui Kairi uurima läks, siis sain aru, et tegelikult ei peagi me enam juurde maksma, vaid võime lihtsalt igaltpoolt läbi kõndida. Nii me siis puskut tegimegi. Kairi oli küll natuke kõhklev aga mul oli hea meel, et saime kokku hoida. Haha. Juurde makstes oleks me muidugi lisaks 86.korrusele ka veel 102.korrusele saanud aga minu arust suurt vahet pole. Ülesse jõudes oli vaateplatvorm ka nii massiliselt rahvast täis. Polnud üldse meeldiv. Ja see vaade, mida ma Top of the Rockilt septembris nägin, oli minu arust parem kui Empire vaade. Sest mis vaade see New Yorgile ikka ilma Empire endata on. Aga saime käidud ja üks linnuke jälle kirjas. Kuna see seiklus võttis nii kaua aega, siis pidime endale tunnistama, et meie uisutamise plaan lendas vastu taevast, sest ilmselgelt on ka seal mitme tunnine järjekord ja mitut tundi meil enam polnud. Tegime kiire lõuna kuskil vahetänavas asuvas iiri pubis (täitsa hea oli, kui muidugi välja jätta fakt, et neil paljud asjad otsas olid) ning suundusime poodide poole. Ema ütles mulle kunagi, et uus aasta tuleb vastu võtta uues pesus, seega - mul oli uut pesu vaja! Ja muidugi ka uut outfitti! Järjekorrad proovikabiinides olid aga nii pikad, et mina ei viitsinud seal oodata ja haarasin kõik asjad endaga kaasa ilma proovimata. Mõtlesin, et ah, kui ei sobi, viin homme tagasi.. Koju jõudes aga selgus, et kõik asjad sobisid perfektselt! Enne veel pole sellist asja juhtunud! Jäin enda valikutega rahule (:
Punane nool ->Top of the Rock
Tegime kiire sättimise, kiired pildid ja uuesti metrooga Manhattanile tagasi. Nimelt siis.. Sandral on sõber ja selle sõbra vend on politseinik. Times Squarel oli aga politseinike ja sõjaväelaste perekondade jaoks eraldi sektor. Niisiis olime me kõik tolle toreda politseiniku sugulased! Kell oli üheksa õhtul ja kogu ümbrus oli ülerahvastatud! Meid eksporditi aga läbi inimtühjade tänavate Times Square poole ja meil jäid kõigil suud lahti, kui nägime kuhu sektorisse ta meid juhatas! Me olime kohe esimene sektor otse kukkuva palli all! USKUMATU! Oleks mulle keegi aasta aega tagasi öelnud, et ma oma 2012>2013 aastavahetuse seal veedan, oleks ma talle lolli näoga otsa vaadanud ja küsinud, et segane oled peast või. Ma ei jõua Sandrat ära tänada! Tagasi tulen, siis drinks are on me! Jõuame nüüd selle osani, et kes seal siis aastavahetusel esinesid. Nimi Carly Rae Jepsen ütleb teile midagi? Okei, võib-olla mõnele ei ütle, aga Call me maybe ei ole vast kellelegi teadmata, eks. Ja siis.. OPPPAAA GANGNAM STYLE! Selle ajal läksid kõik inimesed hulluks ära ja kogu Times Square (a'la 2miljonit inimest?) tantsisid vist seda tantsu. Pärast teda tuli imekaunis Taylor Swift, kelle lugu kummitas meid veel mitu päeva. Ning täpselt enne palli kukkumist laulis TRAIN! Nad esitasid John Lennoni lugu Imagine. Ilus.. Ja siis see countdown pihta hakkaski.. 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1! HAPPY NEW YEAR! Kolm tundi meeletut külmetamist (ma poleks seal elu ilmaski kauem vastu pidanud) ja once in a lifetime kogemus kätte saadud. Mul oli ülimalt hea meel seal olla ja kõike seda melu kogeda aga ausalt, teist korda ma seda enam ei teeks. Okei. Uus aasta vastu võetud ja turbojooksuga metroo poole. Ma ei tundnud oma jalgugi enam, seega oli see jooksmine üsna raskendatud aga saime hakkame. Suundusime siis uptowni ühele korteri/katusepeole. Ütleme nii, et seal elaks isegi. Aga kui me lõpuks kohale jõudsime oli pidu oma tipp-punkti juba saavutanud ja tundus, et hakkas nagu allamäge minema. Allkorrusel oli muidugi tasuta baar avatud, kus keerati kokku maailma kõige kangemaid jooke ja kui lasin Kairil endale punast veini cocaga küsida, vaadati talle otsa sellise näoga, et mis maailmaime see veel on. Läksime viskasime ka katusele pilgu peale ja hetkeks ununes isegi ära, et külm on, sest no milline vaade! Tänu Samile ja Santile oli meil aga super õhtu! Sõbrad Austraaliast, kes tulid lihtsalt mõneks nädalaks Ameerikasse reisile. Mis elu! Aga kõik need jutud ja seiklused, mis neil jagada olid. Ma ei jõudnud enam vahepeal naerdagi! Kõhu- ja näolihased olid juba valusad. Kuskil nelja ajal tõmbasime seal siis otsad kokku ja läksime (minu ja Kairi esimest) New Yorgi pizzat sööma! See tõesti on linn, mis kunagi ei maga, isegi uusaastaööl on söögikohad avatud! Pizza läks alla nagu ludinal, sest viimati olime söönud ju 12h tagasi. Ja kuna alustasime oma uut aastat korraliku jooksutrenniga, siis olime selle toidunaudingu ära teeninud. Aga meil oli vaja ka kuidagi tagasi koju saada. Seiklesime mis me seiklesime nende metroodega (üritasime ka vahepeal taksot saada aga keegi polnud meid nõus viima sinna kuhu vaja oli, haha) olime lõpuks kella kuuest kodus. Muide, metroopeatusest meie "koduni" oli umbes 20-30minutit jalutamist ja just täpselt nii badass tüdrukud me olemegi, et julgesime nii õhtul pimedas kui ka varajastel hommikutundidel mööda neid gangstereid täis tänavaid omapäi kõndida.
Seal see kukkuv pall oligi!
Meie! Kairi, mina, Sandra, meie politseinik, Elvira, Sam, Santi.
Tahtsime teisipäeva hommikul vara ärgata, et jõuaks veel igasugu turistitegevusi teha. Panime äratuse kella kümneks aga kumbki meist ei suutnud ennast üles ajada ja nii see ärkamine venis ja venis kuni lõpuks saime oma „kodust“ tulema kuskil 1 ajal. Plaanis oli Brooklyn Bridge ja Central Park aga ilmselgelt jõudsime ainult sillale. Kogu aja vedasime ka oma kohvrit endale järgi. Aga Brooklyni sild – I loved it. Kuigi kui ma NY elaks, ei tahaks ma seda silda kunagi kasutada. Ainult turiste täis ja lihtsalt töölt-koju kodust-tööle liiklemiseks liiga tüütu. Kõndisime siis Brooklynist Manhattanile üle silla, ostsime väikesed suveniirid tee äärest ja sõitsime nö kesklinna. Käisime oma vanas tuttavas iiri pubis ja otsustasime New York steak'i süüa seekord. Ja ikka endiselt olid neil mõned asjad otsas! Väga imelik. Vähemalt oli söök ime-ime-imehea! Ja arve muidugi ka. Kahe peale 80dollarit lõunasöögi eest maksta, oh well, korra ju võib. Haarasime New Yorgi suveniiripoest veel mõned kingitused ja oligi aeg suund tagasi Rockville poole võtta. Enamus teekonnast taaskord põõnasime. Mida targemat seal bussis ikka teha. Ma ei tahtnud oma hostpere meile järgi tulemisega tüüdata, seega otsustasime, et tellime takso, kui kohale jõuame. Aga nagu kogu selle aja vältel, mis Kairi siin oli, oli meil ka seekord õnne! Just siis, kui me bussilt maha tulime, keeras üks takso parklasse sisse. Ja saimegi koju :)
Kolmapäev oli raske. Ei tahtnud üldse tagasi rutiini minna. Päev möödus Ethaniga jaurates, Kairi läks pärastlõunal ühte kaubanduskeskusesse (sest Victoria Secretsis algas ju allahindlus!) ja pärast oma tööpäeva sõitsin talle sinna järgi. Sain ka ise oma esimese ostu VS-s sooritatud. Aga mina kulutasin seal umbes täpselt 10x vähem dollareid kui Kairi. Ta läks ikka täitsa hulluks ;) Siis käisime veel ühes poes kleite proovimas, et äkki leiame miskit Mariliisile, kahjuks tulutult. Mina see-eest leidsin maailma armsaima, ilusaima, paremini istuva kleidi endale! Enne maksma minemist avastasin aga, et kleidil üks õmblus katki. Mõtlesin, et leian kindlasti nende kodulehelt samasuguse ja tellin sealt aga vot ei leidnud.. Kirjutasin neile siis mitmeid kirju ja käisin ka seal poes uuesti aga lõppkokkuvõttes jäin sellest kleidist ilma. Olen nii kuri enda peale! Õnneks on mul veel 7-8kuud aega, et samaväärne kleit leida. Pärast väikest shopingutiiru käisime Wendys söömas. Minu jaoks oli see esimene kord. Wendys on põhimõtteliselt nagu McDonalds, kes ei teadnud. Mulle meeldis Wendys burger isegi rohkem kui mäki oma. Ja uskumatu aga seal saime kahekesi 10dollari eest söönuks! Sõitsime koju tagasi, avasime Kairi toodud Kissi kirsisiidri (nom-nom), rääkisime natukene sõbrannade jutte ja vajusime ära.
1) Minu lemmik kleidike.. 2) Mariliisi jaoks
Neljapäev. Kairi viimane päev. Tegime oma viimase poetiiru, Kairi valmistas meile viimast korda lõunasöögi, sõime oma viimaseid maasikaid vahukoorega ja oligi aeg lennujaama minna. Viimane kalli, lehvitus ja läinud ta oligi. Koju tagasi tulles oli nii imelik enda tühja tuppa tulla, pisar kippus vägisi silma. Kirjeldamatult mõnus tunne on siin omada oma inimest! Muidugi on mul siin toredaid sõbrannasid aga „oma inimesi“ ei asenda keegi! Ja ka mina olen hoopis teistsugune inimene erinevates seltskondades. Aitäh Sulle, Kairi, time of my life eest siinpool ookeani! Loodan, et tuled suvel tagasi.. Sest nii palju asju jäi ju nägemata ja tegemata! Aa ja paar päeva hiljem küsis mu hostpere minu käest, et kas pidutsesin Eestis koguaeg niimoodi. Oopsy-daisy!
PS. Kairi tegi väikese video oma/meie tripist, nii et kes seda veel näinud pole, siis:
Tahtsime teisipäeva hommikul vara ärgata, et jõuaks veel igasugu turistitegevusi teha. Panime äratuse kella kümneks aga kumbki meist ei suutnud ennast üles ajada ja nii see ärkamine venis ja venis kuni lõpuks saime oma „kodust“ tulema kuskil 1 ajal. Plaanis oli Brooklyn Bridge ja Central Park aga ilmselgelt jõudsime ainult sillale. Kogu aja vedasime ka oma kohvrit endale järgi. Aga Brooklyni sild – I loved it. Kuigi kui ma NY elaks, ei tahaks ma seda silda kunagi kasutada. Ainult turiste täis ja lihtsalt töölt-koju kodust-tööle liiklemiseks liiga tüütu. Kõndisime siis Brooklynist Manhattanile üle silla, ostsime väikesed suveniirid tee äärest ja sõitsime nö kesklinna. Käisime oma vanas tuttavas iiri pubis ja otsustasime New York steak'i süüa seekord. Ja ikka endiselt olid neil mõned asjad otsas! Väga imelik. Vähemalt oli söök ime-ime-imehea! Ja arve muidugi ka. Kahe peale 80dollarit lõunasöögi eest maksta, oh well, korra ju võib. Haarasime New Yorgi suveniiripoest veel mõned kingitused ja oligi aeg suund tagasi Rockville poole võtta. Enamus teekonnast taaskord põõnasime. Mida targemat seal bussis ikka teha. Ma ei tahtnud oma hostpere meile järgi tulemisega tüüdata, seega otsustasime, et tellime takso, kui kohale jõuame. Aga nagu kogu selle aja vältel, mis Kairi siin oli, oli meil ka seekord õnne! Just siis, kui me bussilt maha tulime, keeras üks takso parklasse sisse. Ja saimegi koju :)
Kolmapäev oli raske. Ei tahtnud üldse tagasi rutiini minna. Päev möödus Ethaniga jaurates, Kairi läks pärastlõunal ühte kaubanduskeskusesse (sest Victoria Secretsis algas ju allahindlus!) ja pärast oma tööpäeva sõitsin talle sinna järgi. Sain ka ise oma esimese ostu VS-s sooritatud. Aga mina kulutasin seal umbes täpselt 10x vähem dollareid kui Kairi. Ta läks ikka täitsa hulluks ;) Siis käisime veel ühes poes kleite proovimas, et äkki leiame miskit Mariliisile, kahjuks tulutult. Mina see-eest leidsin maailma armsaima, ilusaima, paremini istuva kleidi endale! Enne maksma minemist avastasin aga, et kleidil üks õmblus katki. Mõtlesin, et leian kindlasti nende kodulehelt samasuguse ja tellin sealt aga vot ei leidnud.. Kirjutasin neile siis mitmeid kirju ja käisin ka seal poes uuesti aga lõppkokkuvõttes jäin sellest kleidist ilma. Olen nii kuri enda peale! Õnneks on mul veel 7-8kuud aega, et samaväärne kleit leida. Pärast väikest shopingutiiru käisime Wendys söömas. Minu jaoks oli see esimene kord. Wendys on põhimõtteliselt nagu McDonalds, kes ei teadnud. Mulle meeldis Wendys burger isegi rohkem kui mäki oma. Ja uskumatu aga seal saime kahekesi 10dollari eest söönuks! Sõitsime koju tagasi, avasime Kairi toodud Kissi kirsisiidri (nom-nom), rääkisime natukene sõbrannade jutte ja vajusime ära.
Neljapäev. Kairi viimane päev. Tegime oma viimase poetiiru, Kairi valmistas meile viimast korda lõunasöögi, sõime oma viimaseid maasikaid vahukoorega ja oligi aeg lennujaama minna. Viimane kalli, lehvitus ja läinud ta oligi. Koju tagasi tulles oli nii imelik enda tühja tuppa tulla, pisar kippus vägisi silma. Kirjeldamatult mõnus tunne on siin omada oma inimest! Muidugi on mul siin toredaid sõbrannasid aga „oma inimesi“ ei asenda keegi! Ja ka mina olen hoopis teistsugune inimene erinevates seltskondades. Aitäh Sulle, Kairi, time of my life eest siinpool ookeani! Loodan, et tuled suvel tagasi.. Sest nii palju asju jäi ju nägemata ja tegemata! Aa ja paar päeva hiljem küsis mu hostpere minu käest, et kas pidutsesin Eestis koguaeg niimoodi. Oopsy-daisy!
No comments:
Post a Comment