Nobody said..

..it was easy, nobody said it's gonna be this hard.

Ma poleks kunagi arvanud, et siit lahkumine nii raskeks saab. Meil oli täna perega viimane ühine õhtusöök ja see oli lihtsalt nii armas. Kõik need ilusad sõnad, mis mulle öeldi ja mis kaardi sisse kirjutatud olid. Sisemiselt lihtsalt nuuksusin ja tundsin kuidas süda tahaks põuest välja hüpata. Kuna aga avalikus kohas olime, siis olid mul kraanid viisakalt kinni keeratud ja ripsmetušš laiali ei läinud. Lennujaamas ma muidugi ei garanteeri, et nii viisakaks jään. Juba seda postitust kirjutades hakkavad vägisi käed värisema ja veider tunne valdab kogu keha. Ma tõesti õppisin oma armast pere siin armastama ja saime koos üle kõikidest raskustest ning nautisime koos kõike ilusat. Kui nemad ütlesid mulle, et olen neile nagu tütar, siis mina tunnen samuti, et olen teise paari vanemate ja väikese õe ning venna võrra nüüd rikkam. Muidugi oli väga raskeid päevi, kui lihtsalt mõtlesin, et no enam ei jõua.. Aga päeva lõpuks on siiski need pisikesed tibud mulle niivõrd kallid ja toovad nii palju rõõmu igasse päeva. Olen selle aasta jooksul saanud Eestist mitmeid väga jalgu alt ära löövaid uudiseid ja just nemad on päikese pilve tagant välja toonud. Samuti on vanemad olnud toeks igal pisikesel ja suuremal sammul. Okei, aitab kiidulaulust, saite vist aru küll kui kallid nad mulle on ja kui raske see lahkumine on. Kuigi usun, et tõeliselt aru saavad vaid need, kes on pidanud seda ise läbi elama. 

Mis minu lahkumise kergemaks teeb on fakt, et (peaagu) kõik minu lemmikud inimesed onsiit mandrilt juba enne mind lahkunud. Või siis reisivad teispool rannikut ringi. Eks sõbrad ongi tegelikult sama tähtsad kui perekond selle aasta jooksul. Ilma nendeta ei suudaks seda aega ükski isik üle elada. Ja minul vedas ka nendega no nii hästi (: Kuigi tuleb tunnistada, et alles poole aasta pealt leidsime endale selle ühe ja õige pundi aga ei loe koos oldud aja kestvus, vaid hoopis selle aja kvaliteet! Ja kvaliteet oli põhjas otsast lõpuni. Ja aitäh ka kõikidele eestlastele, kellega mul siin olles õnnestus kohtuda ning tutvuda. Oma inimene on ikka oma, eriti just välismaal!

Olen see nädal põhimõtteliselt ainult pakkimisega tegelenud ja ikka endiselt olen endaga jännis.. Mõlemal suurel kohvril on paar üle kilo ning lisaks on veel kuskil 15kg kast asju nii pungil täis, et sinna ei mahu enam midagi, peangi selle veel hommikul teele panema. Loodan, et lennujaamas on tore tädi/onu, kellel mu nutuseid silmi nähes süda härdaks läheb ja laseb mu kenasti läbi. Üldse loodan, et mu reis kulgeb hästi. 20-tunnine kojusõit ei kõla just eriti ahvatlevalt. Aga inimesed, kes mind seal ees ootavad - nende nimel olen nõus ära kannatama!

Eestis tuleb mul korralik tamp peale, esmaspäeval kiire reis Pärnusse, teisipäeval Robbie kontsert, mm. (: ja juba kolmapäevast pean nädal aega koolipinki nühkimas käima aga luban, et üritan teile nii pea kui võimalus tekib selle ühe puuduoleva postituse tagant järgi ära teha. Viimased 4 nädalat ju täitsa vaikus olnud. Vabandan siiralt kõigi ees, kes siin piilumas ja ootamas käinud on. Aga see aeg oli minu jaoks lihtsalt liiga väärtuslik ja blogi jäi täitsa tahaplaanile. Kurb on mõelda, et Eestis pole mul enam millestki ega kellelegi kirjutada. Kuigi ma polnud küll igapäevane blogija, siis sai see maailm siin mulle täitsa oluliseks osaks mu elus ja koguaeg ikka koputas väikene kohusetunne õlale, et ou, sõbrad ootavad uudiseid. Aitäh teile kõigile, kes te minuga seda teekonda siin koos jagamas olete käinud (: Kuid nagu juba ütlesin, siis (vähemalt) üks postitus tuleb veel!

Mina lähen nüüd üritan natuke magada, kuigi pole päris kindel, mis sellest välja tuleb, sest ärevustunne aina kasvab ja kasvab mu sees. Tunnen nagu oleks see pärast postituse alustamist juba kolmekordistunud. 

I will miss you, my United States of dreams come true!