Julgust küll..

..ja ülegi. Tundsin mõnest asjast puudust, seega otsustasin täna kott-pimedas üksinda mööda poolenisti tundmatuid tänavaid miili kaugusele poodi jalutada. Tundsin ennast natuke nagu võõrkeha. Ei oskagi väga täpselt seda seletada aga lihtsalt tundsin kuidas ümberringi on kõik selle maa kodanikud ja siis ma väikese inimesena üksinda kõnnin seal poes ringi ning üritan matsu lahti jagada, et kuskohast mida leida ja mida need hinnasildid üldse tähendavad ning sada asja veel. Ja jäätist kah poest osta ei saanud! Kõik olid ainult suured tünnid või 12 jäätist pakis, phäh. Õnneks on müüjad alati super-mega-toredad-lahked.

Okei, jõuame nüüd siis kõige tähtsama osani. Tahtsite kuulda ja teada minu esimesest nädalast hostpere juures, jah.. Selle postituse kirjutamine on hetkel mu jaoks tegelikult väga raske. Teine siinviibitud nädal on olnud hoopis teistsugune ja mind valdavad tunded on täiesti muutunud ja nüüd tagasi minna selle esimese nädala excitementi juurde.. eks ma üritan. Aga valmistuge pikaks ja detailiderohkeks postituseks nüüd.

Alustuseks.. Ma vist ei olegi veel maininud, et kelle eest ma siin hoolitsen? Mul on siin üks väike imearmas poisiklutt Ethan (edaspidi E), kes saab novembri alguses kaheseks. Ja veebruari alguses saab temast suur vend, sest siia ilma sünnib siis üks pisikene printsess. (:

24.september oli nagu igal aastal, siis ka sellel aastal, minu sünnipäev. Ja ühtlasi oli see ka minu esimene tööpäev. Esimesed kaks päeva „töötasime“ endise au pairiga veel koos, oli kindlasti palju lihtsam ja lõbusam. Siia tulles mõtlesin küll, et ah, sünnipäev on iga aasta, ei peagi see aasta midagi erilist toimuma aga nüüd tagant järele mõeldes on mul kahju, et mu sünnipäev kohe alguses oli, sest ei olnud mul sõpru kellega klaase kokku lüüa ega midagi.. Õhtul käisime hostperega Mehhiko restoranis söömas, kus siis tuldi (taaskord) laulu ja juustukoogiga lauda ja mulle pandi ka sombrero pähe, mis oli mega raske! Pärast söömingut viis Katrina mu au pairide meetingule, mis toimub iga kuu meie kohaliku kordinaatori kodus või kusiganes. Tegime lõkke kohal vahukomme ja sõime neid, mitte midagi erilist. Kuulasin poole kõrvaga, mida mõned tüdrukud seal rääkisid ja tundsin, et I’m too old for this sh*t (sorri emme).

Teisipäev möödus Katrina ära saatmise tähe all. Ei meenugi väga midagi muud selle päeva kohta. Aa! Käisime hommikul E-ga sellises tunnis nagu Fun&fit, seal hakkame käima iga teisipäev ja kolmapäev (aga mitte siis kui lund sajab, sest kui lund sajab on kõik kohad kinni :D), mis on väga hea vaheldus lihtsalt kodus mängimisele ja õues jalutamisele. Pealegi on sinna 1,5km kõndida, seega saan ise ka natuke rohkem liigutada ennast. Loodetavasti võtab pereisa varsti kätte ja lisab mind nende jõusaali liikmelisuse alla! Plaanisin siin ka jooksmas hakata käima aga kui tööpäev läbi, siis juba väljas kottpime ja ei taha väga pimedas joosta. Ehk nädalavahetustel.

Ma vist ei ole veel maininud, et mu hostpere on juudid? Ärge nüüd kohe mingisuguseid eelarvamusi looma hakake. Nad ei ole väga religioossed ega selles kümne küünega kinni aga mingeid traditsioone ikka peavad jms. Igastahes oli kolmapäeval siis selline päev, kus kõik juudid paastuvad (me ei paastunud) ja paluvad andestust oma eelmise aasta halbade tegude eest (juutide uus aasta algas mõned nädalad tagasi) ning õhtul lõpetatakse see paastupäev Break Fastiga. Läksime siis selle puhul ühtedele väga toredatele inimestele külla, kus olid ka täpselt sama toredad külalised. Seal olles tundsin küll, et I love americans! Las nad ollagi teinekord pealiskaudsed ja võltsid aga mulle see ülim viisakus ja sõbralikkus ja alati naeratamine meeldivad. Tänaval jalutades ka inimesed muudkui teretavad ja küsivad kuidas läheb. Ja muidugi komplimendid lendavad sinna ja tänna (olen oma juuste kohta neid juba päris mitmeid saanud – haha, if you know what I mean, Katrina).

Neljapäev on mul peast täiesti uhutud. Seega suundume kohe reede juurde. Nimelt sain kirja oma agentuuri käest, et ühel tüdrukul, kes oli minuga samal ajal NY treeningkoolis, avastati hepatiit-A ja soovitati kõigil kontrolli minna. Reedel käisingi siis esimest korda siin ka arsti juures ära, vaadati ja katsuti ja võeti vereproovi ja kuigi vereproovi tulemusi ei tea siiani, siis on see võimalus, et ma endale hepatiit-A sain, tänaseks juba üsna nulli lähedane. Õhtuti jõuab pereema tavaliselt päris hilja koju, seega tihti tellitakse siin õhtusöök kusagilt restoranist koju. Ja nad muidugi tahavad, et ma erinevaid sööke prooviksin ka. Reedel tellisime siis Vietnami kööki, aga jäin üsna turvaliseks ja võtsin lihtsalt mingi riisi ja kana variandi, vist oli päris hea? (kalamälu)

Laupäeva hommiku veetsin skype’des J, ema ja vennaga. My favourite kind of mornings. Õhtul läksime pereema ja E-ga Targetisse, et mulle toa jaoks asju osta (nägite vist enamus asjad eelmises postituses ära kah). Jõudsime nii hilja koju, et plaani tuli jälle õhtusöögi tellimine. Seekord siis Jaapani köök. Kes mind vähegi teab, siis teab ta ka seda, et minu suhe sushiga EI ole hea! Ühekorra proovisin ja lubasin, et mitte kunagi enam! Aga no võta näpust.. Ma ei oska ju „ei“ öelda. Nad ikka tahtsid, et prooviksin veel ja tellisidki mulle siis sellise söögi:

Okei, kana oli nii kaua hea kuni ma selle kastmeni jõudsin, mille sees seda leotati. Paneeritud juurviljad olid päris head. Riis oli ka (pildilt väljas), nagu ikka, hea. Ja siis proovisin neid sushisid.. võinoh, California rollse. Ja mis ei maitse see ei maitse! Piirdusin ühega. Aga nemad ei jätnud jonni, tahtsid, et veel prooviksin. Nad olid endale tellinud no vähemalt 8 sorti erinevaid rollse? Kogus oli meeletu. Okei, proovisin siis ainult kurgi oma. Ei, ikka ei maitse. Ütlesin neile, et see must asi seal ümber, ma arvan, et ongi see, mis kõik ära rikub. Aga neil oli kollasega ka! „Proovi seda!“ Ma ei tea, mis mul viga oli aga pistsin ka selle suhu ja no andke andeks, lõppkokkuvõte on ikka see, et sushi ei ole minu söök. Nautige teie seda palju tahate, mina selle maitsega ära ei harju.

Pühapäeva hommikul ärkasin pannkoogi lõhna peale! Yummie! Peab siiski tunnistama, et kodu pannkoogid on paremad. Vähemalt sain värskeid(?) maasikaid kõrvale ampsata! Selleks päevaks oli plaan paika pandud - apple picking. Siin väga inimestel oma aias vist õunapuid pole, seega on selle jaoks olemas suured farmid, kuhu inimesed siis minna saavad ja endale õunu korjata ning pärast selle eest veel ka päris head hinda maksta. Aga kogemus omaette jälle. Õunapuud olid hoopis teistsugused! Pigem isegi nagu pisikesed põõsad, mitte puud. Vähemalt need 3 õunasorti, mis me endale korjasime, maitsesid kõik väga hästi. Õuna söömine tekitab hea koduse tunde. Aga tahaks vanaema õunapuu otsast õunu..

Tegelikult ei tohiks ma neist avalikult pilte üles panna. Aga see ju selja tagant (; 

Pisike nunnu. Lihtsalt pidin selle endaga kaasa võtma!

Mis õunapuud need sellised on!?

Nagu ma enne juba mainisin, siis see nädal on hoopis teistsugune olnud. Pisike on pahur olnud, ma ise olen tujust ära olnud. J läks nüüd 3 kuuks Võrru ja seal ei saa nad hästi telefoni kasutada ning see ei tee ka minu olukorda just paremaks. Ühesõnaga võib vist öelda, et olen parajalt homesick. Ei ole veel küll seal maal, et tavai, lennupiletid ja koju tagasi aga lihtsalt kurb on olla, kuna autot veel kasutada ei saa, siis tutvuste leidmine ja üldse kuhugi välja minek on üsna keeruline.. Tuleb vist lihtsalt aega anda asjade kulgemisele. Ega üle öö ei saagi kõik muudatused toimuda. Vähemalt on mul hetkel midagi, mida oodata – nimelt on mul 8.oktoober vaba (mis tähendab minu jaoks 3 vaba päeva), seega otsustasin bussipiletid osta ning nädalavahetuseks New Yorki Britile külla põrutada. Ta juba jõudis mind ka meie plaanidega rõõmustada (: Ehk siis järgmine postitus tuleb tõenäoliselt jälle suure õuna linnast! Aga usun, et teil pole selle vastu midagi, ega ju?

Ja lõpetuseks pilt minu praktiliselt iga hommikusest hommikusöögist. Omnomnomnom.