Esmaspäeval sai..

..mul siinpool ookeani oldud 9 kuud. Ja just sellel päeval tundsin, et hakkan siinsest elust ikka päris tõsiselt puudust tundma. Tunnen, et mina tulen siit muutunud inimesena tagasi aga kodus on kõik samaks jäänud. Mõtlen just suuremas plaanis.. Seda eestlastlikku suhtumist näiteks. Asi, mille juurde ma ei taha üldse tagasi pöörduda. Mulle meeldib võõrastele inimestele tänaval naeratada ja tere öelda, mulle meeldib teenindajaga maast ja ilmast rääkima hakata, mulle meeldib kuidas tüdrukud siin üksteisele komplimente teevad, selle asemel et üksteist maha materdada. Ja mulle meeldib see, et ma saan tunda ennast siin vabalt.. Tunnen, et võin oma häbelikkuse selja taha jätta ja teha mis hing ihaldab, ilma et keegi kuskil midagi näeks/kuuleks/mingisuguseid järeldusi tegema hakkaks.. Vabastav on olla üks pisike täpp suures maailmas. Mitte üks keskmise suurusega täpp väikeses maailmas. Te teate küll, et ma igatsen väga oma inimesi ja tahaks juba kõiki näha ja kallistada aga tahangi öelda, et peale oma inimeste (ja (vana)ema toidu muidugi) ei ole midagi, millest ma Eesti puhul puudust tunneksin. Lihtsalt loodan, et Eesti ei tallu kohe jälle minu pisikest enesehinnangut ja positiivset meelt, mille siin endale leidnud olen, maha. Aga eks ainult aeg näitab mis ja kuidas edasi saama hakkab. Kojutulek on käega katsutav. Just täna sain kirja Cultural Carelt, et 26.juuniks pean lennusoovi ära esitama. See tekitas kuidagi eriliselt tunde, et juba saabki minu aasta siin läbi. Võin käsi südamel öelda, et ma ei kahetse siiatuleku otsust mitte kuskilt otsast. Ameerika on mulle väga palju andnud (: Kahju on vaid sellest, et ma paras laristaja olen.. Olen natuke ju käinud ja näinud ja reisinud küll aga oleks tahtnud/lootnud seda veel rohkem teha. Kahjuks on selleks korraks aga suuremad reisimised siin rannikul läbi ja järgmine lend, mille ette võtan, on juba Euroopasse. Kuid kohe kindlasti on mul plaan siia tagasi tulla. Esiteks on vähemalt 4 osariiki, mis vajavad külastamist ning lisaks pean oma pisikesi külastama tulema. Kui raske saab olema nende juurest ära tulek.. Täna jäi taaskord Abby minu peal magama ja koos temaga uinusin ka ise sinna diivanile. Kui ennast üles ehmatasin aga pisike tibu ikka õndsat und veel nägi, tuli nii soe tunne sisse. Kuidas ma tulen ära 6-kuuse plika juurest, kelle kasvamisel olen sünnist saadik juures olnud, pisarad on augustis kerged tulema, that's for sure. Ja mu pisike suur poiss Ethan, kes on selle 9 kuuga niiiiiii palju kasvanud ja arenenud! Kahe-aastased on ikka imelised. Olen ühe nädalavahetuse eemal ja tagasi tulles on temal juba nii palju uut mulle seletada. Oeh..

Aga hetkel sellel teemal rohkem ei peatu. Positiivsemal noodil edasi.. Tahan jagada teiega ühte videot! Nimelt, kes enne lugeda pole viitsinud, käisin möödunud nädalavahetusel Niagara Fallsil, Kanadas. Reede hommikul ärgates otsustasin, et vot nüüd oleks õige aeg üks videoblogi teha ning võtsin kätte ja tegingi ära. Kohati oli küll parajalt kummaline filmida ja rääkida aga esimese korra kohta ehk annate mulle mu veidrused andeks.. Mis mind ennast hakkas klippe kokku lõigates häirima oli see, et alustasin koguaeg rääkimist sõnaga "okei". Mis värk sellega oli!? Ja käsi muidugi värises ikka mõnuga! Lisaks palun vabandust, et laupäeva hommikust sissejuhatust tehes närin nätsu.. Inetu. Pole viisakale preilile üldse kohane teguviis aga eks need ongi need pisikesed asjad, millest järgmisel korral õppida. Kuigi kuna mul rohkem suuremaid reise tulemas pole, siis võib-olla jäigi see mu esimeseks ja viimaseks videoks. Olen üsna andetu video monteerimise kohapealt ja millegipärast ei lasknud arvuti mul seda õigesti salvestada, seega on ka kvaliteet päris korralikult kannatada saanud. Aga video alt mutrivõtme pealt saate valida 480p ja sellega peaks siis natukenegi etem olema. Ja ega fakt, et ma videoblogi tegin, ei tähenda, et mul teiega pilte jagada poleks. Neid on isegi liiga palju! Lausa üle 500. Kui kunagi end kokku võtan ja kõik need üle jõuan vaadata + parimad välja valida, siis lisan ka need kindlasti siia ning täiendan natukene jutuga. Seniks.. Loodan, et naudite seda ligi 18 minutit koos minuga ja igasugune tagasiside on vägagi teretulnud (: muahh!