Meie pisike E..

..sai eelmise nädala esmaspäeval kahe aastaseks! Olen siin ju ainult kaks kuud olnud aga hämmastav on ikka jälgida kui kiiresti pisikesed selles eas arenevad. (Paneb mind mu printsess Liiset igatsema!) Hostema võttis ennast töölt vabaks ja mul pidi teoorias vaba päev olema aga kuna samal päeval oli ka E esimene ujumistund, siis pakkusin välja, et võin ikka koos temaga sinna minna. Väga ei saadaks oma rasedat hostema enam basseini.. Ujumistund on ametlikult kõikidest tundidest minu lemmik! Mõnus on ju ise kah korra nädalas basseini saada. Ja see tund on mulle rohkem trenn kui poisile, kui nüüd päris aus olla. Aga mina ei kurda! Tulengi musklitega tagasi. Päev oli imeilus! Päikseline ja soe. Kahjuks venis E lõunauinak nii pikale, et meie loomaaia plaan kukkus natuke haledalt läbi. Jõudsime sinna hämaras ja 10minutiga oli kottpime. Nägime hülgeid ja hunte.. Appi! Üks hetk äkki märkasin valget hunti enda poole kõndimas ja kuna oli pime, siis võrku algul ei näinudki. Tilgad olid juba peaaegu püksis, ausõna :D Ja siis hiljem ilmus hall hunt ka veel välja. Paras adrenaliinilaks pimedas loomaaias käia. Uskumatu aga neil ei olnud korralikku valgustust noh. Seejärel läksime 2AMYS-se, selline mõnus pitsakoht ja oi kui imemaitsev pizza. Teate küll neid Steffani pizzasid, millest mina suudan tavaliselt veerandi ära süüa eks. Seekord jäi mul pizzast ainult üks amps alles! Vot täpselt nii hea! Issand, ärge nüüd muidugi valesti aru saage, ma armastan Steffani pizzasid ka! Vahe lihtsalt selles, et kui Steffi pizzad on paksud, siis see oli imeõhuke. Kõhud täis, sõitsime koju magustoitu sööma. Hostema meisterdas pisikesele E-le Elmo šokolaadikoogi! (Elmo siin, Elmo seal.. Tõsiselt kohe) Ma kartsin, et äkki E ei ole nõus Elmot sööma aga õnneks siiski oli.

Hea näeb välja aga mitte eriti isuäratav, eks. Maitses see-eest väga hästi.

Õpetasin E-le selgeks, kuidas eesti keeles "kaks" öelda.

Minu lemmik pisike plika, keda väga väga igatsen. (Loodan, et emme Liina ei pahanda?)

Kolmapäeval käisin siis ära oma esimesel live kontserdil Ameerikas. The Script! Niiiiiiii hea! Ma ei olnud enne nende tulihingeline fänn aga oli paar väga südamelähedast lugu nende repertuaarist, seega otsustasin minna. Ja ma ei kahetse oma otsust absoluutselt! Pärast kontserti on arvutist koguaeg repeati peal nende lood. Lives on alati kõik muidugi mitmeid kordi parem (: Kellel tekib võimalus neid kunagi kuulama/vaatama minna, siis DO IT! 

Minu armas kontserdikaaslane Natalie (:

Veel viimane bändiliige laulis hüvastijätuks.. Valgustus oli super!

Neljapäeval otsustas enne tööpäeva lõppu mu tervis üles öelda. Kohe nii paha hakkas, et hostdad võttis poisi enda kätte, et ma saaks oma tuppa puhkama ära minna. Kurb on aga see, et jäin ka meie au pair meetingust ilma, kus just seekord käis üks reisifirma reisimise võimalustest rääkimas ja kohalolijate vahel loositakse ka üks reis välja. Veel kurvem on aga muidugi see, et ma pole siiamaani (nädal hiljem) terveks saanud. Midagi süüa ei saa, kohe hakkab kõhus keerama ja tahaks sõna otseses mõttes näpud kurku ajada. Sai, jogurt ja riis on praktiliselt ainukesed asjad, mida saan süüa. Koguaeg on näljatunne peal. Aga uskuge mind, see näljatunne on kõvasti etem sellest kõhuvalutundest. Käisin arsti juures ka, sain mingid tabletid. Ehk hakkavad varsti aitama.

Laupäeval otsustasin ennast siiski kodust välja ajada, tundus, et päris okei on olla. Tegime Sarahga ühe korraliku turistitripi. Käisime Arlington National Cemetery's, kel huvi, googeldage. Väärt koht. Kõnnid ringi seal ja vaatad, kuidas kõik turistid muudkui pildistavad aga kui võtad hetke mõtlemaks sellele, et iga selle pisikese posti alla on maetud inimene, paneb natuke teisiti asju nägema. Sealt edasi otsustasime niiöelda kesklinna (Valge Maja poole) jalutama hakata, sest avastasime, et me mõlemad armastame jalutamist. Enamus inimesed siin on väga laisad (ka au pairid), kes sõidavad igalepoole autoga, ka selleks, et paarsada meetrit liikuda. Jalutasime.. jalutasime.. Hakkasime National Monumenti poole jõudma, kui mainisin Sarahle Reflecting Pooli ja ta polnudki seal käinud! Ilmselgelt tuli seal siis kohe hunnik pilte teha. Ilmaga meil vedas! Mul oli oma kampsuniga isegi palav.. Lõpuks hakkas näljatunne häirima ja läksime sööma, mis oli minu jaoks muidugi suur viga, sest sellele järgnesid jälle valud. Tahtsime veel õhtul kinno minna aga sinna jõudes ootas meid ees oi-oi-kui-pikk järjekord, läksime ikka seisma sinna ja siis kassani jõudes selgus, et film väljamüüdud. Aga oligi parem.. sain koju magama tulla, sest enesetunne oli nagu ta oli.

Vaatad ühele poole..

..ja teisele poole. Lõpmatu!

Selliseid vanemaid mehi liikus seal palju.  Igasuguste aumärkide ja asjadega.

253hektarit on selle koha suuruseks, muide.

(Monument siin)

(Monument seal)

Selles seisnebki Reflecting pooli mõte!

Ja teiselt poolt.

Minu kodu veel järgmised 10kuud. "Maarjamaa"

Pühapäeva hommikul arkasin juba 06:30 ülesse, et oma J-ga skypeda enne kui ta tagasi väkke pidi sõitma. Kuna empsil oli sünnipäev, siis sõitis ta nädalavahetuseks koju Pärnusse ja mõlemad vanaemad olid meil külas ning sain siis nendega ka skypeda! Eks telefonis oleme ikka rääkinud aga üle pika aja nende nägusid näha oli hoopis midagi muud! Sain mõnusa energiasüsti sellest hommikust (: Kokku veetsin 5h arvutiekraani taga jutustades. Hiljem jalutasin poodi ning tegin väikese natuke-vajaliku-ja-natuke-mitte-nii-vajaliku shopingutiiru.